Sideandmete kogumine vs eraelu kaitse
Seoses laekunud avaldusega kontrollida elektroonilise side seaduse (ESS) paragrahvi 111 põhiseaduspärasust, jõudis õiguskantsler seisukohale , et elektroonilise side faktide kogumine ei ole eraldi võetuna põhiseadusega vastuolus, ent nende andmete hoidmise, juurdepääsupiirangute, kasutamise ja väljastamise tingimused võivad vajada karmistamist.
Avaldaja viitas oma taotluses Euroopa Kohtu mullustele otsusele, mis tunnistas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2002/58/EÜ vastuolu Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELPH) artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1 ja tunnistas selle kehtetuks. Kuivõrd elektroonilise side andmete kogumise direktiivi jõustumise järel muudeti ka Eesti seadusi, siis leidis avaldaja, et Euroopa Kohtu otsuses toodu valgusel on kaheldav nende normide vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele.
ESS § 1111 näeb oma põhisisuna ette sideettevõtja kohustuse säilitada ühe aasta vältel mitmesuguseid elektroonilise side (telefon, mobiiltelefon, internet) toimingute läbiviimisega seotud andmeid (näiteks side toimumise aeg, side kasutaja asukoht, side tehnilised üksikasjad) kõigi sideseansside ja kõigi teenuse kasutajate kohta ning teha need andmed pädeva riigiasutuse nõudmisel kättesaadavaks. Säilitamisele ei kuulu side sisu (sõnumi sisu) puudutavad andmed. Andmete säilitamise tingimusi ning andmete edastamise ja edasise töötlemise tingimusi reguleerivad ka mitmed teised ESS-i ja muude seaduste normid.
Õiguskantsler leidis, et kuigi ESS-i andmevarundamise regulatsioon on vastu võetud direktiivi harmoneerimiseks Eesti õiguskorda ning tugines direktiivis ette nähtud raamnõuetele, ei saa direktiivi vastuolust põhiõiguste hartaga järeldada kehtiva andmevarundamise regulatsiooni automaatset vastuolu põhiseadusega.
Seesuguste andmete kogumine ja töötlemine riivab eelkõige elektroonilise side seansse läbi viivate isikute põhiseaduse §-st 26 tulenevat õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuivõrd kogutavaid ja säilitatavaid andmeid saab käsitleda isikuandmetena.
Nii direktiivi kui Eesti seadusandja hinnangul on põhiõiguste piiramise eesmärgiks luua võimalus peamiselt raskete kuritegude avastamiseks. Seetõttu mahuvad mainitud tegevused avaliku korra ja teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmise, kuriteo tõkestamise või kurjategija tabamise alla, mis on põhiseaduse järgi eraeluõiguse piiramisel legitiimsed. Elektroonilise side faktide kogumine ja töötlemine on nende eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik meede.
Seesugune andmete kogumine isegi nende edasise töötlemiseta riivab olulisel määral eraisikute õigusi. Kuigi säilitavad andmed ei hõlma sõnumite sisu, võimaldavad need kahtlemata teha järeldusi isikute eraelu kohta. Andmeid kogutakse automaatselt, see ei sõltu mingil viisil isikust ega tema tegevuse motiividest. Teadmine, et elektroonilise suhtlemise fakte säilitatakse sideettevõtetes, võib samuti inimeste käitumist ja suhtlemismustreid piirata ning suunata. See aga võib kitsendada väljendusvabadust, eraelu puutumatust ja muid õigusi, mida Põhiseadus kaitseb. Samadele järeldustele on jõudnud oma otsuses ka Euroopa Kohus.
Suurte andmehulkade alalise säilitamisega kaasneb paratamatult õigusrikkumiste ja andmete õigusvastase kasutamise või avalikustamise oht sõltumata rakendatud turvameetmetest. Laialdane andmete kogumine soodustab ka jälgimishirmu teket ühiskonnas ning võib seekaudu mõjutada inimeste käitumist ja oma vabaduste kasutamist.
Teisalt ei saa sideseansi tehnilisi üksikasju kirjeldavate andmete kogumist võrrelda sõnumisaladusse sekkumisega, mida kõnealune tegevus ei võimalda: suhtluse sisu salvestada ei tohi. Sidevahendite abil kavandatakse ja pannakse toime järjest rohkem õigusrikkumisi, sealhulgas ka raskeid kuritegusid. Riigil lasub kohustus kaitsta inimesi terrorismi jm ränkade kuritegude eest. Selleks on vaja kasutada infoühiskonnas kohaseid meetmeid. Andmete valikulise kogumisega kaasneksid teistsugused õiguslikud probleemid, sest pole võimalik koguda andmeid vaid kuritegelike kavatsustega isikutelt, eriti olukorras, kui kuritegude kavandamiseks kasutatakse erinevaid varjatud meetodeid, sealhulgas ka elektroonilist sidet.
ESS ja muud seadused näevad ette, et andmete kogumise üle peab eksisteerima tõhus järelevalve, mis viib andmekogude kuritarvitamise riski miinimumini. Nii leiab ka õiguskantsler oma seisukohas, et täitevvõim hindaks ja analüüsiks täiendavalt kõiki küsimusi ja uusi riske ning tagaks süsteemi töökindluse.
Selle seisukoha kujundamisel ei hinnanud me neid norme, mis käsitlevad kogutud andmete edastamist pädevatele riigiasutustele ning nende edasist sealset töötlemist. Nende toimingute ja kehtivate regulatsioonide põhiseaduspärasust hindab õiguskantsler edaspidi.
Vaadeldud kaasus viitab vajadusele arvestada õigusnormide loomisel ja nende põhiseaduspärasuse hindamisel kaasaegse ühiskonna olemust info- ja riskiühiskonnana, kus eraelu vabadusel ning informatsioonilise enesemääramise õigusel on küll eriline kaal, kuid teiselt poolt ei saa alahinnata ka riigiasutuste vajadust tulla efektiivselt toime muude põhiseaduslike väärtuste kaitsmisega.
Seoses sellega on justiitsminister lubanud õiguskantslerile, et viib esimesel võimalusel läbi elektroonilise side andmete säilitamise riigisisese regulatsiooni tervikanalüüsi ning edastab selle järeldused.