ÕIGUSKANTSLER JA KOHTUD
Kohtute seaduse järgi on õiguskantsler kohtute esimeeste ja Riigikohtu üldkogu kõrval ainus kohtusüsteemiväline institutsioon, kes võib algatada kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse. Lõpliku otsuse kohtuniku õigeks- või süüdimõistmiseks distsiplinaarasjas teeb Riigikohtu juures tegutsev distsiplinaarkolleegium.
Õiguskantsleri vaateväljas on üksnes need kohtunike teod, mis seisnevad ametikohustuste mittetäitmises või vääritus käitumises. See tähendab, et õiguskantsler ei tegele kohtunike sisulise töö (s.o õigusemõistmise) hindamisega. Ta ei anna hinnanguid kohtulahendi sisulisele õigsusele, sh sellele, kas kõik vajalikud asjaolud selgitati välja, kas tõendeid hinnati õigesti jms. Äärmuseni lihtsustades ja üldistades võib väita, et õiguskantsleri pädevusse kuuluvad need juhud, kui kohtunik teeb oma tööd väidetavalt „halvasti“, mitte aga need, kui tööd tehakse „valesti“.
Valdava osa õiguskantslerini jõudvatest pöördumistest, milles arvustatakse kohtunike tegevust, moodustavad paraku need, milles ei olda nõus kohtuotsuse sisuga. Siiski pole distsiplinaarmenetlus täiendav õiguskaitsevahend. Isegi juhul, kui kohtuniku suhtes mingil põhjusel distsiplinaarasi algatatakse ning ta õigeks- või süüdimõistetakse, ei muuda ega tühista see juba langetatud kohtuotsust. Küll aga jääb isikule sellelgi juhul võimalus kohtuotsus edasi kaevata.
2015 esimesel poolaastal laekus õiguskantslerile 101 kohtute tegevust puudutavat kaebust. Enamikul juhtudel sisulist menetlust ülalmainitud põhjusel ei algatatud. 15 juhul pidas õiguskantsler siiski vajalikuks kohtuniku tööd kontrollida. Ühtegi distsiplinaarsüüdistust kohtuniku vastu õiguskantsleril esitada ei tulnud. Varasematel aastatel on õiguskantsleril tulnud distsiplinaarsüüdistusega Riigikohtu juures asuva distsiplinaarkolleegiumi poole pöörduda neljal korral: 2004, 2006, 2010 ja 2011. aastal. Kaebusi esitati 2015 esimesel poolaastal kõigi kohtuastmete kohtunike vastu: 11 kaebust puudutas maakohtu (enim esindatud Harju Maakohus), 4 kaebust ringkonnakohtu ja üks kaebus riigikohtunike tegevust.
Õiguskantsleri uuritud juhtumitel oli peamiseks rahuolematuse allikaks menetluse venimine, see tähendab küsimus, kas kohtumenetlus vastas mõistliku aja põhimõttele (15-st alustatud menetlusest 7). Esindatud olid ka muud teemad, näiteks kohtule esitatud pöördumisele mittevastamine, kohtuniku väidetavalt ebakorrektsed kommentaarid, kohtuistungil toimunu protokollimise õigsus, raskused riigi õigusabi saamisel jms.
Ühe esile tõstmist vääriva praktilise probleemina paluti õiguskantslerilt vastust küsimusele, kas ja millises mahus peab kohus tegema isiku taotlusel koopiaid isiku poolt kohtule esitatud määruskaebustest, apellatsioonidest, taotlustest, teabenõuetest jms. Õiguskantsler asus seisukohale , et eristada tuleb menetlusosaliste poolt asja menetluse kestel esitatud ja konkreetse menetlusega seotud dokumentidest koopiate väljastamise taotluseid, mida lahendatakse tuginevalt menetlusseadustele, ning n-ö menetlusvälistest dokumentidest koopiate saamise taotlused, mida lahendatakse avaliku teabe seaduse alusel. Nii näiteks n-ö menetlusväliste dokumentide osas ei kohusta avaliku teabe seaduse sätted riigiasutust (sh kohut) väljastama iga kord koopiaid isiku enda esitatud taotlustest. Selline üleüldine kohustus oleks vastuolus avaliku teabe seaduse eesmärgiga. Küll tuleb koopia isiku enda esitatud pöördumisest väljastada, kui see on vajalik isiku põhiõiguste kaitse seisukohalt, näiteks pöördumiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
Õiguskantsler või tema esindaja kuulub ametikohajärgselt kohtute haldamise nõukotta, mis kogunes 2015. aasta esimesel poolaastal kolmel korral istungile. Ka andis õiguskantsler arvamuse kohtunike koolituse strateegiale aastateks 2015–2020 ning alla kolmeaastase ametistaažiga kohtunike ametisse sobivuse kohta.