Põhiõigused ja –vabadused isikuandmete varjatud töötlemisel

Põhiõigused ja –vabadused isikuandmete varjatud töötlemisel

Alates 2015. aasta 1. jaanuarist teostab õiguskantsler järelevalvet nende riigiasutuste[1] üle, mis korraldavad telefonikõnede ja vestluste pealtkuulamist, kirjavahetuse jälgimist ning koguvad, töötlevad ja kasutavad isikuandmeid muul varjatud viisil. Õiguskantsler kontrollib, kas kõiki varjatud toiminguid viiakse läbi kooskõlas kehtivate normidega. Jälitustegevuse abil menetletakse kuritegusid ja tagatakse avalikku korda, samuti koguvad julgeolekuasutused isikuandmeid varjatult töödeldes oma tööks vajalikku teavet.

Õiguskantsleril on pärast rikkumiste tuvastamist õigus teha ettepanek ebaseadusliku praktika lõpetamiseks. Kui põhiõiguse rikkumise põhjuseks on põhiseadusega vastuolus olev õigusnorm, algatab õiguskantsler menetluse selle normi põhiseadusega kooskõlla viimiseks.

Seejuures tuleb pidada oluliseks, et põhiõiguste tagamisel ei keskenduks jälitusasutused üksnes potentsiaalsetele kurjategijatele, vaid ka nn kolmandatele isikutele, kelle põhiõigusi erinevate toimingutega riivatakse: pealtkuulatavate isikute vestluspartnerid, pereliikmed ja tuttavad, samuti kõik need, kes jälitustoimingute ajal juhuslikult „kõnesse ja pilti“ jäävad.

Muuhulgas võib see puudutada olukordi, kus eelnimetatute huve kahjustatakse näiteks kriminaalmenetluse andmete avaldamisel pärast kohtulahendi tegemist või kriminaalasja lõpetamist.

Kontrollkäigud Politsei- ja Piirivalveametisse ning Kaitsepolitseiametisse

2015. aasta esimesel poolaastal kontrollis õiguskantsler Politsei- ja Piirivalveametis ning Kaitsepolitseis jälitustoimingute õiguspärasust korruptsioonikuritegude menetluses. Kontrollkäigud sisaldasid vestlusi jälitusasutuste ametnikega ja tutvumist 2013-2014 avatud toimikutega.

Kuigi kontrolli käigus otseseid ja selgeid seaduserikkumisi ei tuvastatud, esines siiski juhtumeid, kus õiguskantsleri hinnangul väljastati jälitustoiminguteks luba liiga kergekäeliselt, piirdudes vaid jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivse tõdemisega, esitamata selgeid põhjendusi, millistest konkreetsetest asjaoludest loa või selle pikendamise taotlemisel või andmisel lähtuti.

Õiguskantsler ei tuvastanud märkimisväärseid puuduseid isikute teavitamisel jälitustoimingust. Kohati oli näiteks jälitustoimingust teavitatud isikute ring isegi seaduses nõutavast laiem.[2]

Kuivõrd suur osa kontrollitud ja töödeldud teabest liigitub riigisaladuseks või asutusesiseseks teabeks, seab see paratamatult piiri ka õiguskantsleri seisukohtade avalikustamisele. Seetõttu on kontrollkäikude üksikasjalikud kokkuvõtted, tähelepanekud ja soovitused kättesaadavad vaid asjaomastele asutustele, sealhulgas neile, kelle pädevuses on pidev ja täielik järelevalve.

Õiguskantsleri spetsiifiline roll järelevalves

Varjatud toimingute osatähtsus ja ulatus, eriti internetisuhtluse jälgimises, on viimastel aastatel kasvanud kõigis demokraatlikes õigusriikides. Ka Eestis ollakse seisukohal, et põhiseadusliku korra tagamise, sealhulgas terrorismi, riigireetmise ja teiste ohtlike kuritegude avastamise ja tõkestamise eesmärgil võib isikute põhiõigusi põhjendatud juhtudel ja kooskõlas seadusega riivata.

Sellega paralleelselt on vaja tõhustada järelevalvet, kontrollisüsteem peab hõlmama nii ennetavat kui järelkontrolli, sise- ja väliskontrolli. Õiguskantsler ongi sõltumatu väliskontrolli ülesannetes, uurides ka neid küsimusi, mida kohus ei pruugi kontrollida.

Jälitustegevuse varjatud olemuse tõttu laiem avalikkus sellest väga palju ei tea. Teadmatus omakorda sünnitab müüte ja põhjendamatuid oletusi, näiteks väidetava massilise ja sellest tulenevalt ebaseadusliku varjatud jälgimise kohta. Teisalt ollakse vähe kursis oma õigustega ega osata nende kaitseks kohtusse pöörduda.

Ebakindlus ja hirm põhjendamatu jälitustegevuse ees ei tekita probleeme mitte ainult üksikisikule, vaid kahjustab demokraatlikku otsustusprotsessi tervikuna. Seetõttu peab kõigi isikuandmete varjatud töötlemiseks pädevate asutuste tegevus igal juhul olema seaduslik, lähtuma nn viimase abinõu põhimõttest ja olema kooskõlas jälitustoimingu abil taotletava eesmärgiga.

Õiguskantsleri kohuseks ongi leida sõltumatu institutsioonina tasakaalupunkt üksikisikute põhiõiguste ja -vabaduste ning riigi julgeoleku eest vastutavate asutuste vahel. Seejuures lähtub ta eeldusest, et inimesed ise pole nende õiguste võimalikust rikkumisest selles valdkonnas teadlikud ega saa end omal algatusel kaitsta. Järelikult peab õiguskantsleri järelevalve selles valdkonnas olema tõhus, süsteemne ja aktiivne, asetades end nende isikute olukorda, kelle õiguseid ja vabadusi on riivatud.

Neil põhjustel on õiguskantsleri üheks eesmärgiks lähiaastatel nii üksikjuhtumite analüüsi kui ka kavakindlate kontrollkäikude abil tuvastada põhiõiguste järgimisega seotud valupunktid kõigi täidesaatva riigivõimu asutuste töös, kes vastutavad isikuandmete varjatud töötlemise ja selle järelevalve eest, ning teha ettepanekud nende kõrvaldamiseks.

Sellisteks asutusteks on eelkõige julgeolekuasutused, jälitusasutused ja prokuratuur. Samas ei pööra õiguskantsler tulenevalt oma üldisest ombudsmanijärelevalve pädevusest silmi ka probleemidelt, mis võivad tekkida seoses kohtute tööga isikuandmete varjatud töötlemisel.

Siiski hoidub õiguskantsler seejuures rangelt sekkumast õigusemõistmisesse, mistõttu piirdub järelevalvega üksnes selliste tegevuste osas, mis pole otseselt õigusemõistmisega seotud.

Ka koondab õiguskantsler oma tähelepanu just neile juhtudele, kus riivatud isikute võimalused kasutada muid õiguskaitsevahendeid riigi omavoli vastu on napid või lausa olematud. Sellisteks juhtudeks saab lugeda ennekõike olukordi, kus isikud ei saa oma põhiõiguste riivest ise teada ning seetõttu ei käivitu ka edasikaebe- või vaidlustusmehhanismid.

Õiguskantsler ei pea üldjuhul (erandiks võib olla näiteks immuniteedimenetlus või väga konkreetne põhiõiguste rikkumise kahtlus) võimalikuks jälitustegevuse hindamist selle alustamise ja teostamise ajal. See on ja peab jääma eelkõige riigi täitevvõimu (jälitusasutus ise, prokuratuur) ja kohtu pärusmaaks. Seetõttu tutvub õiguskantsler kontrollkäikudel üldjuhul üksnes jälitustoimikutega, milles kontrollimise hetkel on aktiivne menetlus lõppenud: menetlustoimik suletud või kohtuotsus tehtud.