Õiguskantsler Allar Jõks on seisukohal, et riik ei ole teinud riigi rahastatavat rehabilitatsiooniteenust seda vajavatele isikutele võrdselt kättesaadavaks. Teenuse osutamist ei ole vajalikul määral rahastatud, järjekordade pikkus on ebapiisavalt reguleeritud ning teenuse osutajad kohtlevad isikuid ebavõrdselt. Seega ei ole riik oma kohustusi isikute ees vajalikul määral täitnud ja riigi tegevuse kooskõla põhiseadusega on rehabilitatsiooniteenuse osutamisel olnud küsitav. Õiguskantsler on saatnud sotsiaalministrile soovituse riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavuse parandamiseks.
Kehtiva õiguse kohaselt on igal isikul, kes vastab riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse saamise kriteeriumitele, õigus saada seda teenust seadusega sätestatud ulatuses. Põhiseadusest tulenevalt tähendab see, et kui seadusandja on andnud isikule õiguse, tuleb riigil see õigus isikule ka reaalselt tagada. Põhiseaduses sätestatud õiguspärase ootuse põhimõtte järgi on igaühel õigus oodata, et seadusega antud lubadus ka täidetakse. Teisisõnu – igal rehabilitatsiooniteenuse taotlejal tekib nõudeõigus riigi vastu teenuse saamiseks ning riigil on kohustus tagada teenuse kättesaadavus mõistliku aja jooksul.
Rehabilitatsiooniteenus on inimese iseseisva toimetuleku, sotsiaalse lõimumise, töötamise või tööle asumise soodustamiseks osutatav sotsiaalteenus. Rehabilitatsiooniteenus sisaldab näiteks puudega inimesele isikliku rehabilitatsiooniplaani koostamist ja tema juhendamist selle elluviimisel; Vabariigi Valitsuse kehtestatud loetelus märgitud teenuseid, nagu näiteks füsioterapeudi, eripedagoogi, psühholoogi, sotsiaaltöötaja teenused, tegevusterapeudi ja loovterapeudi teenused.
Sotsiaalhoolekande seaduse alusel on rehabilitatsiooniteenusele õigus puude raskusastet taotlevatel lastel ja täiskasvanutel, puudega lastel ja täiskasvanutel, 16-a kuni vanaduspensioniealistel psüühilise erivajadusega inimestel, kelle töövõime kaotus on vähemalt 40%, ning alaealiste komisjoni otsuse alusel alaealistel õigusrikkujatel.
Õiguskantsler rõhutab, et riigi seisukohast on rehabilitatsiooniteenuse osutamisel oluline roll eelkõige kulude vähendamisel. Kui töötamiseks võimeliste puudega isikute iseseisvat toimetulekut ja tööhõivet rehabilitatsioonimeetmetega toetatakse, siis vähenevad kulutused tervishoiuteenustele, sotsiaaltoetustele, vanglate ülalpidamisele, kuritegevusest tekitatud kahju hüvitamisele jne ning riigil on töötava puudega isiku puhul võimalik saada maksutulu. Isikute puhul, kes aga teatud objektiivsetel põhjustel töötada ei saa, vähendab rehabilitatsiooniteenuse osutamine kõrvalise abi vajadust, sh väheneb vajadus kalli hooldekoduteenuse järele. Lastele tagab aga rehabilitatsiooniteenuse osutamine paremad arengutingimused.
„Veelgi olulisem on, et rehabilitatsiooniteenus aitab inimesel elada inimväärikalt, saada ülalpeetavast ka ülalpidajaks, osaleda rohkem ühiskonnaelus, saada pigem iseseisvaks kui olla täielikult teistest isikutest sõltuv, areneda täiskasvanuks, kes saab endaga võimetekohaselt hakkama”, rõhutas õiguskantsler. „Õigus inimväärsele elule on üks põhiseaduse nõue ja oluline põhiseaduslik väärtus”.
Õiguskantsleri menetlusest ilmnes, et kõigile riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse saamiseks õigustatud isikutele ei ole olnud võimalik osutada rehabilitatsiooniteenust mõistliku aja jooksul eelkõige sel põhjusel, et selleks ei ole riigieelarves olnud piisavalt raha. Seda on õiguskantslerile oma vastustes kinnitanud ka sotsiaalminister ja Sotsiaalkindlustusamet ning samale järeldusele on jõudnud ka Riigikontroll oma auditis.
Seadusandja on sotsiaalhoolekande seadusega andnud isikutele õiguse saada teatud kriteeriumide täitmisel riigi rahastatavat rehabilitatsiooniteenust. Kuna tegemist on riigi rahastatava teenusega, tuleb seadusandjal isikutele antud õiguse tagamiseks näha riigieelarves ette vahendid. Selline kohustus tuleneb seadusandjale põhiseadusest.
„Tõsi küll, seadusandja on kehtestanud korra, mille järgi tuleb isikutel rehabilitatsiooniteenuse saamist oodata. Seejuures pole seadusandja näinud ette rehabilitatsiooniteenuse saamise järjekordade pikkust. Viimane ei saa aga mingil juhul tähendada seda, et järjekordade kehtestamisega on seadusandjal vaba voli otsustada, kui mitmele isikule teenust ühel või teisel aastal osutatakse. Seadusandja peab tagama teenuse reaalse kättesaadavuse mõistliku aja jooksul kõikidele selleks soovi avaldanud õigustatud isikutele”, ütles Allar Jõks. „Kui seadusandja annab seadusega isikule õiguse, mida isik ei saa praktikas realiseerida põhjusel, et seadusandja ei ole selleks raha ette näinud, siis on seadusandja selline tegevus põhiseadusega vastuolus”, rõhutas õiguskantsler. „Ka sotsiaalsete õiguste realiseerimine on kohtulikult kaitstav, ei maksa unustada. Arusaam, et sotsiaalsed õigused on justkui poolikud õigused ja nende realiseerimine sõltub kellegi suvast, ei ole ajakohane.“
Seadusandja ebapiisavat tööd võimendab veelgi kehtiva normistiku rakendamine Sotsiaalkindlustusameti poolt. Põhiseaduse kohaselt tuleb Sotsiaalkindlustusametil rakendada seadusandja loodud norme selliselt, et isikute põhiõigused oleksid kaitstud ja rehabilitatsiooniteenus kättesaadav. Kuid Sotsiaalkindlustusamet ei teosta tõhusat järelevalvet rehabilitatsioonijärjekordade üle, kuna seda ei võimalda teenuse administreerimiseks loodud infosüsteem. „Administratiivsed raskused ei saa kuidagi olla isikute põhiõiguste rikkumise põhjenduseks. Kui panna kaalukausile ühelt poolt administratiivsed raskused ja teiselt poolt isikute põhiõigused ning lubada administratiivsetel raskustel isikute põhiõigused üles kaaluda, siis tähendaks see sisuliselt avaliku võimu teostajale sellise kaalutlusruumi andmist, mis võib selgelt minna kätte omavoliks”, taunis Allar Jõks. „Põhiseadus keelab halduskandja omavoli. Halduskandja peab olema põhiõiguste ja -vabaduste tagaja. Seega ei saa riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavuse eest vastutav Sotsiaalkindlustusamet tugineda sellele, et puudub vajalik infosüsteem, vaid peab astuma samme selle olukorra muutmiseks”.
Õiguskantsleri hinnangul on rida probleeme ka Sotsiaalkindlustusameti poolt sõlmitavate halduslepingutega rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks. Esiteks on probleemne, kuidas ja milliseid lepingupartnereid Sotsiaalkindlustusamet riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks valib. Teiseks on Sotsiaalkindlustusamet teenuse osutajatega kokku leppinud põhimõttes, mille järgi tuleb ühe teenuse osutaja juures moodustada teatud tunnuste alusel mitu teenuse osutamise järjekorda. Kolmandaks ei ole Sotsiaalkindlustusamet nõudnud teenuse osutajatelt rehabilitatsiooniteenuse osutamist mõistliku aja jooksul.
„Rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks on sõlmitud lepinguid ka isikutega, kellel ei ole eelneva avaliku teenuse täitmise kogemust ning puuduvad vajalikud teadmised ja oskused antud ülesande õiguspäraseks täitmiseks, samuti ei ole neile pandud kohustust läbida vastav koolitus. Teenuse osutajatel on võimaldatud moodustada rehabilitatsiooniteenuse järjekordi vanuse alusel, kuigi seadusandja ei ole lubanud isikuid vanuse alusel ebavõrdselt kohelda”, loetles Allar Jõks peamisi puudusi. „Ning kas te kujutate ette olukorda, kui Teile on koostatud rehabilitatsiooniplaan, mille täitmiseks on Teile ette nähtud kuus kuud, kuid Teil jäävad plaanis ette nähtud teenused saamata ainuüksi seetõttu, et Teie järjekord jõuab kätte hiljem kui kuus kuud, sest Sotsiaalkindlustusamet ei ole lepingupoolelt nõudnud teenuse osutamist rehabilitatsiooniplaani kehtivusaja jooksul”, kirjeldas õiguskantsler.
Seoses õiguskantsleri märgukirjaga ühes teises teemaga haakuvas menetluses, kus õiguskantsler juhtis ministri tähelepanu rehabilitatsiooniteenuse osutamise puudustele psüühilise erivajadusega inimestele, on sotsiaalminister Jaak Aab vastanud õiguskantslerile, et ministeeriumi eesmärk on tagada puudega ja psüühilise erivajadusega isikutele rehabilitatsiooniteenuse parem kättesaadavus ja riigi raha parem kasutamine. Selleks korrastatakse 2004. aasta lõpus loodud ja 2005. aasta alguses jõustatud rehabilitatsioonisüsteemi ning korvatakse 2006. aasta rahavähesust rehabilitatsiooniteenuseks 86 miljoni eraldamisega 2007. aasta riigieelarves. Lisaks suurendatud rahastamisele on sellel aastal oluliselt rohkem ka rehabilitatsiooniteenuse osutajaid. Kuid õiguskantsler viitab, et 2004. aastal vastuvõetud seaduseelnõu seletuskirjas nähti ette, et 2007. aastal on vaja umbes 99 miljonit. Lisaks kuulub teenuseks õigustatud isikute hulka erinevatel hinnangutel 150 000 kuni 200 000 inimest. Tõsi küll, kõik nendest isikutest ei pruugi rehabilitatsiooniteenust vajada, aga mõtlemisainest on planeeritud summasid ja õigustatud isikute arvu kõrvutades küllaga.
Õiguskantsler loodab uuelt ametisseasunud sotsiaalministrilt tõhusat koostööd ning ootab vastust oma ettepanekutele isikute põhiõiguste rikkumise vältimiseks rehabilitatsiooniteenuse saamisel. Muu hulgas olulisemana soovitab õiguskantsler töötada välja meetmed, mis võimaldaks Sotsiaalkindlustusametil jälgida, et isikule osutatakse teenust mõistliku aja jooksul. Õiguskantsler soovitab analüüsida 2007. aastal tekkinud järjekordade pikkust ning leida raha nende leevendamiseks, samuti palub õiguskantsler esitada prognoos, kas 2007. aastal eraldatud rahast jätkub inimestele rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks põhiseaduse nõuete kohaselt.
Rehabilitatsiooniteenuse kohta saab teavet Internetist aadressil:
http://www.rehabilitatsioon.invainfo.ee/