Allar Jõks on Paide Kutsekeskkooli kontrollkäigu järeldusena seisukohal, et kooli õpilased vajavad otsest sotsiaalset ja psühholoogilist abi.
Õiguskantsleri nõunikud tegid märtsi algul kontrollkäigu Paide Kutsekeskkooli. Kontrollkäigu eesmärk oli välja selgitada, kas koolis on erivajadustega isikutele tagatud õigus kutse omandamisele vastavalt põhiseadusele ning kas kool järgib vastavaid õigusakte.
Paide Kutsekeskkool on 1924. a asutatud kool, mille pidajaks on Haridus- ja Teadusministeerium. Koolis on 30 õppegrupist 4 mõeldud erivajadustega õpilastele. Hariduslike erivajadustega õpilastele õpetatakse põhihariduse põhjal puhastusteeninduse ja koka eriala ning liikumispuudega õpilastele infotehnoloogia aluseid. Kool on noorte hulgas väga populaarne, sest omandatud eriala võimaldab hiljem edukalt tööd leida. Koolis käib õpilasi üle Eesti – Järva, Viljandi, Rapla, Pärnu, Harju jt maakondadest.
Kontrollkäigul selgus, et koolis õpib palju sotsiaalsete ja psühholoogiliste probleemidega hädas olevaid õpilasi, keda on ka puuet mitteomavate õpilaste seas. „On kahetsusväärne, et sellise olukorra juures ei tööta koolis ühtegi eriharidusega sotsiaaltöötajat ja psühholoogi“, tõdes õiguskantsler. “Nende spetsialistide tööd tuleb teha kooli töötajatel, peamiselt klassijuhatajal ja kooliõel. Nii on selles koolis paraku kujunenud täiesti tavaliseks, et klassijuhataja laenab lapsele kooli- ja kojusõiduks raha või et arstikabinetis turgutatakse söömata õpilast teega“, kirjeldas Allar Jõks. „Olen kindlalt seisukohal, et kooli on vaja tugiisikuid - sotsiaaltöötajaid, psühholoogi, kes tegeleksid õpilaste majanduslike muredega nii, et õpilased saaksid oma õigust kutseharidusele ka tegelikkuses realiseerida. Ei ole normaalne, et õpilane ei saa mõnel nädalal kooli, kuna tal puudub bussisõiduks raha. Kui haridus ei ole majanduslikult kättesaadav, on rikutud üks haridusõiguse olulisi komponente“, selgitas õiguskantsler.
Et kutseharidus oleks isikule majanduslikult kättesaadav, tuleb riigil ja kohalikul omavalitsusel lisaks õppemaksuvabastusele soodustada kooliskäimist kaudsete või otseste toetuste kaudu. Kaudseks toetuseks võib pidada näiteks kutseõppeasutuse seaduses sätestatud riigipoolset sihtotstarbelist toetust munitsipaalomandis olevale kutseõppeasutusele. Otsesteks toetusteks on aga mitmed sotsiaaltoetused, mille eesmärgiks on võimaldada õpilastel haridust omandada sõltumata nende majanduslikest võimalustest. Näiteks on selliseks toetuseks riiklike peretoetuste seaduses sätestatud koolitoetus, millele on õigus ka põhikooli baasil kutseõppeasutuses õppival isikul.
Tulenevalt sellest, et samasisulisi otseseid sotsiaaltoetusi on kehtestanud oma territooriumidel ka kohalikud omavalitsused, olekski kooli vaja sotsiaaltöötajaid, kes suhtleksid kohalike omavalitsustega ning selgitaksid välja, millist abi võimaldavad õpilastele nende kohalikud omavalitsused ning aitaksid õpilastel neid siis vastavalt ka taotleda. Nii jõuaks ühelt poolt majanduslikus kitsikuses olev noor inimene süsteemini, mis on loodud tema aitamiseks, teisalt aga saaks kohalik omavalitsus teavet selle kohta, millised on reageerimist vajavad küsimused sotsiaalvallas ja kas üks või teine regulatsioon vastab elulistele asjaoludele.
Mis puutub aga üksnes erivajadustega õpilastesse, siis selgus õiguskantsleri kontrollkäigul, et koolis ei teata mõistete „suhtlusabi“ ja „isiklik abistaja“ sisu, mis on sätestatud puudega inimeste kutseõppeasutuses õppimist reguleerivas valitsuse määruses. Nende mõistete sisu teadmine on oluline, sest vastasel juhul ei ole koolil võimalik tagada sellist abi, milleks õpilastel on õigus ja vajadus. Ei mõisted ega ka vastutus, kes peab vastava abi õpilasele võimaldama, ei ole aga kehtivas õiguses piisavalt lahti kirjutatud. Seetõttu tõdes õiguskantsler kahjutundega, et normide ebaselguse tõttu pole ei kohalikul omavalitsusel, maavalitsusel ega koolil teada, mida nad peavad tegema, et suhtlusabi ja isikliku abistaja pakkumise kaudu soodustada erivajadustega õpilaste õigust saada kutseharidust.
Samuti selgus õiguskantslerile, et kool ei tea täpselt, milliseid tervishoiuteenuseid ja kuidas neid peab õpilastele osutama. See on tingitud sellest, et sotsiaalminister on jätnud oma ülesanded täitmata ning vastava korra määrusega kehtestamata. Arstiabi andev õde järgib küll koolitervishoiuteenuse osutamiseks kehtestatud nõudeid, kuid koolil puudub selgus, kuidas tagada õpilase koolis viibimise ajal tema tervise kaitse.
„Paide Kutsekeskkool on küllalt palju teinud selleks, et erivajadustega isikute õigus kutseharidusele oleks tagatud“ hindas Allar Jõks kontrollkäigu järeldusena. „Kuid selge on see, et ühe kooli tahtest on vähe – vaja on õigusselget regulatsiooni, mis sätestaks kooli, riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustused. Seetõttu pöördusin ettepanekutega haridus- ja teadusministri, sotsiaalministri ja ka Paide Kutsekeskkooli direktori poole“, ütles Allar Jõks.
Ministritel palus õiguskantsler vaadata üle ning teha vajalikud muudatused puuetega isikute kutseõpet reguleerivas määruses. Ministritel koostöös Paide Kutsekeskkooli direktoriga tuleb kaaluda sotsiaaltöötajate ja psühholoogi palkamist kooli, et saaks võimalikuks koostöö kooli ja kohalike omavalitsuste vahel ning väheneks kooli töötajate koormus õpilaste majandusmurede lahendamisel. Sotsiaalministril tuleb täita talle seadusega pandud kohustust ning kehtestada tervishoiuteenuse osutamise kord kutseõppeasutuses.