Õiguskantsler Allar Jõks saatis Riigikogule ettekande palvega arutada kollektiivse töötüli lahendamise seaduses sätestatud streigikeelde ning viia streigipiiranguid sisaldavad sätted põhiseadusega kooskõlla. Õiguskantsler on seisukohal, et riigisektoris ja kohalikus omavalitsuses töötavate inimeste absoluutne streigikeeld on vastuolus põhiseaduse ja Eestile siduvate rahvusvaheliste lepingutega.
Põhiseadus ja paljud Eestile siduvad välislepingud sätestavad töötajate ühinemisvabaduse, mis kätkeb endas õigust luua töötajate ühendusi oma õiguste ja huvide kaitseks. Samuti tunnustavad nii põhiseadus kui ka rahvusvahelised lepingud töötajate streigiõigust kui mõjusaimat meedet oma õiguste ja huvide saavutamiseks. Streigiõigust tunnustavad rahvusvahelised lepingud on parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (ESH), ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) ühinemisvabaduse ja streigiõiguse konventsioon.
Streigiõigust lubavad piirata nii põhiseadus kui ka eelnimetatud rahvusvahelised õigusaktid, kuid seda tohib teha ainult siis, kui selleks on olemas legitiimne põhjus ning valitud vahendid on proportsionaalsed. Streigiõiguse alase rahvusvahelise praktika kohaselt võib riigisektoris töötavate isikute streigipiirangute kehtestamise põhjuseks pidada laiemalt vajadust tagada riigi julgeolek ning riigi ja kohaliku omavalitsuse üldine toimimine. Kui kõik riigisektori töötajad streigiksid, oleks tugevalt häiritud riigi ja kohaliku omavalitsuse toimimine ja elanikkonna heaolu. See oleks avalike huvide vastane. Riigi julgeolekut ja toimimist ning elanikkonna heaolu tuleb küll pidada riigisektoris töötavate isikute streigiõiguse piiramise lubatavaks eesmärgiks, kuid põhiseadus võimaldab siiski vaid neid streigipiiranguid, mis ei riiva isikute streigiõigust ülemääraselt.
Kollektiivse töötüli lahendamise seadus sätestab aga, et streigid on keelatud valitsusasutustes ja muudes riigiorganites ning kohalikes omavalitsustes, samuti kaitseväes ja riigikaitseorganisatsioonides, kohtutes ning tuletõrje- ja päästeteenistuses. Sellega sätestab seadus riigisektoris ja kohalikes omavalitsustes absoluutse streigikeelu. Seaduse sõnastusest saab järeldada, et streikida on keelatud kõigil riigisektoris töötavatel inimestel – nii ametnikel kui abiteenistujatel. See tähendab, et streikimine on keelatud nii ministeeriumi asekantsleril kui ka töölepingu alusel kohalikus omavalitsuses töötaval koristajal.
„Minu hinnangul on avaliku sektori teenistujate streigiõigust väga intensiivselt piiratud”, ütles Allar Jõks. „Sellega on vähendatud nende inimeste õigust ja võimalust võidelda oma õiguste ja huvide eest. Seejuures ei ole seaduse seletuskirjast võimalik leida mitte ühtegi nii intensiivsete streigipiirangute põhjust”, oli õiguskantsler kriitiline.
Õiguskantsler on seisukohal, et absoluutne avaliku sektori teenistujate streigikeeld ei ole põhjendatud, on vastuolus põhiseaduse, ILO konventsiooni ja Euroopa Sotsiaalhartaga. „Kindlasti ei tohi streigikeeld laieneda abiteenistujatele, sest abiteenistujate töö iseloom ei ole selline, et nende streik mõjutaks määravalt riigi julgeolekut ja toimimist”, analüüsis Allar Jõks. „Samuti on sügavalt kaheldav ka ametnike absoluutse streigikeelu põhiseaduslikkus. Kas näiteks tehnilist tööd tegeva ametniku või ministeeriumi spetsialisti streikimine tõesti halvaks oluliselt riigi toimimist?” küsis õiguskantsler. „Vaatamata sellele on ka neile kehtestatud absoluutne streigikeeld, mis jätab nad ilma ühest mõjusamast vahendist, millega oma tööalastele õiguste ja huvide eest seista. Seepärast leian, et ametnike puhul, kelle streikimine ei mõjutaks oluliselt avalikke huve, võib streigiõiguse absoluutne piiramine olla ülemäärane”, selgitas Allar Jõks.
Enamikes Euroopa riikides tunnustatakse suuremal või vähemal määral avalikus sektoris töötavate isikute streigiõigust. Prantsusmaal on streikimine keelatud ainult väga piiratud grupil avaliku sektori töötajatel, nagu näiteks politseiametnikel, vangivalvuritel, relvajõudude liikmetel, kohtuametnikel, prefektidel, abiprefektidel. Riigisektori streigiõigust tunnustatakse näiteks ka Belgias ja T¹ehhis. Isegi streigiõiguse osas väga ranges riigis Saksamaal on lubatud meie mõistes abiteenistujate streigid. Seega võib rahvusvahelise streigiõigusregulatsiooni ja teiste riikide praktika pinnal väita, et riigisektori töötajate absoluutset streigikeeldu ei peeta põhjendatuks.
Õiguskantsler palub ettekandes Riigikogule analüüsida erilise põhjalikkusega, milliste ametnikegruppide osas tuleb streikimisõigust pidada põhjendatuks ja milliste osas mitte, ning viia streigikeeldu sisaldavad sätted põhiseadusega kooskõlla. „Palusin Riigikogul arvestada, et ka Eesti avalikus sektoris tööd tegevatel inimestel on tegelikkuses vaja oma õiguste ja huvide eest ise seista”, rõhutas õiguskantsler Allar Jõks.
Märksõnad
Sotsiaalkaitse ja töö