Õiguskantsleri nõuniku Kristi Ploomi ja nooremnõuniku Ralf Järvamägi artikkel "Ela ise ja lase teisel ka elada", ajakiri Sotsiaaltöö nr 2/2014.
Ela ise ja lase teisel ka elada
Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi? (Doris Kareva)
2011. aastal käsitles õiguskantsleri nõunik Igor Aljošin Sotsiaaltöö ajakirjas hoolekandeasutuste töötajate koolituspäevadel kerkinud erihooldekodu klientide põhiõigusi puudutavaid teemasid (Sotsiaaltöö numbrites 3/2011 ja 5/2011). Paljud neist teemadest on ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamisel endiselt aktuaalsed. Peale selle on viimastel aastatel kerkinud üles uusi probleeme, mis õiguskantsleri tähelepanu alla on sattunud. Artikkel kajastab paari probleemi põhjalikumalt. Kui lugeja tunneb mõne valdkonna vastu sügavamat huvi või soovib teada, millistel teemadel veel on õiguskantsler seisukoha kujundanud, leiab ta põhjalikumad analüüsid õiguskantsleri kodulehel asuvatest kontrollkäigu kokkuvõtetest. Huvipakkuvad võivad olla ka teiste asutuste külastuste kokkuvõtted, kuna nii mõnedki probleemid on neis sarnased.
Peamine ikka vabaduspõhiõigus
Üks peamisi aspekte, millele õiguskantsler kontrollkäikudel tähelepanu pöörab, on erihooldekodus elavate inimeste vabaduspõhiõiguse tagamine. Miks on see teema endist viisi oluline? Sellele küsimusele vastamisel tuleks ennast asetada kliendi olukorda ning mõista, et liikumisvabadus on teiste õiguste kasutamise eeldus. Tihtilugu ei pruugi lukustaja aduda, kuivõrd piiratuks muutuvad lukus ukse taga olija võimalused, võrreldes vabalt ringi liikuvate ja oma soovide järgi tegutsevate inimestega. Inimene, kes on pandud tuppa luku taha, ei saa muu hulgas vabalt kasutada tualetti, minna sööma, jalutama, raamatut lugema ega suhelda temale meelepäraste inimestega. Peale selle tuleks arvestada tahtevastaselt tuppa suletud isikule tekkiva vaimse pingega, mis võib hapra psüühikaga inimesele osutuda väljakannatamatuks.
Vabaduspõhiõigust võib teadupärast piirata vaid siis, kui seadus seda selgelt lubab. Ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibib kliente, kelle suhtes on kohus lubanud piirata vabaduspõhiõigust. Vabatahtlikult teenusel viibivate klientide liikumisvabadust võib teenuseosutaja piirata vaid kindlatel, sotsiaalhoolekande seaduses loetletud tingimustel, st nõuetekohases eraldusruumis kuni 3 tundi järjest (Sotsiaalhoolekande seadus § 202 lg 6).
Et erihooldekodus puuduks võimalus piirata klientide vabadust mujal, kui selleks ette nähtud kohtades, on muu hulgas vaja vaadata üle, et magamistubade ustel ei kasutataks selliseid lukustussüsteeme, mida klient toas olles avada ei saa. Näiteks ei ole lubatud ustel kasutada väljaspool riive ega haake, mida on kerge sulgeda. Samuti on õiguskantsler tauninud selliste lukkude kasutamist, kus võtme ette jätmisel puudub ukse avamise võimalus seestpoolt ka juhul, kui võti on olemas. Veel leiab õiguskantsler, et teenuse kasutajate liikumisvabaduse piiramiseks on keelatud kasutada nn puure.
Kui erihooldekodus on muret valmistavaid kliente, kelle puhul võib olla vajalik vabadusõiguse piiramine, tuleks sellele olukorrale pöörata viivitamatult kõrgendatud tähelepanu ja leida asjakohased lahendused. Esmalt on vaja välja selgitada, mis on kliendi (agressiivse) käitumise põhjustaja (nt kliendil on lahendamist vajav füüsilise tervise häda, ta ei sobi mõne teise kliendiga kokku, tagatud pole piisavalt privaatsust). Seejärel saab töötajatega koos analüüsida, milline on tema suhtes sobivaim õiguspärane lahendus. Teisisõnu peaks klientide vabaduspõhiõiguse kaitse algama ennetustööst.
Hoida kinni või lasta lahti?
Möödunud aastal sai avalikkuses terava tähelepanu üks väga kurb juhtum, kus erihooldekodu töötajad olid lasknud skisofreeniat põdenud Ardo laamendamisepisoodi järel erihooldekodust välja. Mees eksis ära ja külmus öösel surnuks. See juhtum pani nii mõnegi inimese küsima, kas ebaadekvaatses seisundis inimest võib erihooldekodu sel viisil vabadusse jätta või on erihooldekodul õigus selgelt inimesele ohtlikke juhtumeid ära hoida (Vt Postimehe võrguväljaandes 20.03.2013 ilmunud uudist „Lähedased süüdistavad noore vaimuhaige hukkumises hooldekodu”). Erihooldekodu töötajate vastus kõlas ilmselt nii nagu paljudel teistelgi kordadel, kus küsimuseks, kuivõrd võib inimese liikumisvabadust teine inimene piirata: „Õiguskantsler ütles, et inimese vabadust piirata ei või. Nüüd me siis laseme kõik õue, millal kellelgi see mõte pähe tuleb.” (Vt analoogia korras ERR uudiste portaalis 28.02.2014 ilmunud E. Vilgatsi lugu „Juhataja: Kilingi-Nõmme hooldushaigla lukustab siiani vajadusel patsiente“)Selline „dialoog” näitab, et vabaduspõhiõiguse tagamise kõrval on tekkinud valus küsimus, kas vaba tahte alusel teenust kasutavale psüühikahäirega kliendile tuleks erihooldekodu uks lahti teha, kui ta sealt lahkuda soovib.
Sotsiaalhoolekande seadus reguleerib olukorda, kus erihooldusteenuse osutaja soovib ise ööpäevaringse erihooldusteenuse kasutaja asutuse territooriumilt välja viia. Sellisel juhul peab ta saama kliendilt ja seadusliku esindaja olemasolul ka temalt selleks nõusoleku. Samas ei anna nõusoleku saamise kohustus eestkostjale või teenuseosutajale õigust keelata ilma kohtumääruseta ööpäevaringset erihooldusteenust saava isiku õigust asutuse territooriumilt lahkuda. Kui teenuse kasutaja ise soovib asutuse ruumidest või territooriumilt lahkuda (nt minna poodi), siis nõusoleku saamise nõuet ei rakendata.
Selline regulatsioon paneb küsima, mida teha, kui klient ühel hetkel otsustab, et tema enam erihooldekodus olla ei taha, aga on selge, et üksi ta väljaspool kodu hakkama ei saa. Kahjuks või õnneks pole sellise potentsiaalselt kliendile ohtliku olukorra puhuks võimalik täpselt ette kirjutada, mida teha. Konkreetse juhtumi lahendamine sõltub väga palju kliendi isiksusest ja sellest, kuivõrd hästi töötaja klienti tunneb-tajub. Teisiti öeldes, ei ole universaalseid, igas olukorras ja kõikide klientide puhul sarnaselt toimivaid lahendusi. Iga kliendi murele tuleb reageerida tema eripäradest lähtuvalt. Kuna teenuseosutaja peaks olema oma valdkonna ekspert, kelle ülesanne on leida olukorra lahendamiseks sobivad viisid, siis tuleb töötajatel endil leida õige toimimisviis.
Arusaadavalt on aga erihooldekodust lahkuda sooviva kliendi puhul teenuseosutajal oluline (nii palju kui see klienti arvestades võimalik on) välja selgitada, kuhu klient soovib minna ja mispärast. Samuti tuleb teadaolevate asjaolude põhjal hinnata, kuivõrd on klient oma seisundi tõttu võimeline asutusest väljaspool ise toime tulema. Nii võib sõltuvalt kliendist ja olukorrast tulla kasuks temaga rääkimine, et selgitada välja, miks ta soovib nt koju minna. Võimalik, et kliendil on mure seoses mõne teise kliendiga või hoopis töötajaga ja ta ei oska olukorda teisiti lahendada. Kliendi probleem tuleks kindlasti välja selgitada, et teha algust selle lahendamisega. Abi võib olla veenmisest või murele lahenduse pakkumisest (nt kui klient soovib minna poodi, pakkuda, et hiljem minnakse sinna töötajaga koos), alternatiivsete lahenduste pakkumisest (nt klient tahab hirmsasti magusat, kuid ta kommivaru on otsas, siis võib abi olla kliendile magusa pakkumisest) või miks mitte ka tähelepanu kõrvalejuhtimisest.
Kui klient soovib erihooldekodust jäädavalt lahkuda ja tema soov on kindel, tuleks ühendust võtta tema seadusliku esindajaga ja võimalikud lahendused läbi arutada (eestkostjal on võimalik kliendi soovid välja selgitada ja tema edasist elu korraldada). Kui teenuseosutaja hinnangul ei ole klient suuteline väljapool asutust ise toime tulema, tuleks seadusliku esindaja puudumisel ühendust võtta isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsusega. Omavalitsus on kohustatud välja selgitama, kas inimese abivajadust on võimalik katta näiteks mõne teise sotsiaalteenuse pakkumisega.
Igal juhul on oluline, et erihooldekodus vabatahtlikult elava kliendi puhul ei jääks teenuseosutaja kahe valiku – hoida kinni või lasta lahti – kammitsasse. Selle asemel tuleb asutusest lahkuda sooviva kliendi mured välja selgitada ja leida sobivad lahendused, mis tagaks nii kliendi vabaduspõhiõiguse kui ka elu ja tervise kaitse.
Turvaline eraldusruum
Uue küsimusena kerkis 2013. aasta suvel küsimus eraldusruumi vajadusest erihooldekodus. Uute nõuete järgi ei pea erihooldekodus (v.a ebastabiilse remissiooniga ja kohtumäärusega erihoolekandeteenusel) enam olema püsivat eraldusruumi, vaid eraldusruum tuleb tagada vajaduse ilmnemisel.
On väga tervitatav lähenemine, et eraldusruumi paigutamine ei ole probleemsete olukordade lahendamisel esimene valik. Samas tuleb arvestada, et vajadus eraldusruumi järele võib tekkida igas erihooldekodus. Näiteks võib teenusele sattuda uus klient, kes muutub endale või teistele ohtlikuks, kuna töötajad ei ole jõudnud tema rahustamise meetmeid veel välja selgitada.
Kui erihooldekodus püsivat eraldusruumi pole, tuleb see vajadusel kiiresti luua. Eraldusruumiks ei sobi aga igasugune ruum. Nii ei saa alati klienti jätta üksi tema magamistuppa, kuna seal olevaid kardinaid, rulood, mööblit või muid esemeid võib ärritunud isik kasutada enda vigastamiseks. Ka võib ta sulgeda ruloo ja nii kaotab töötaja võimaluse ärritunud klienti pidevalt jälgida.
Eraldusruumi loomise vajaduse ilmnemisel tuleb kindel olla, et see vastab kõikidele eraldusruumile esitatavatele nõuetele. Eelkõige peab olema tegemist ärritunud kliendile turvalise ruumiga. Nõuetekohase eraldusruumi kiirkorras loomine tuleb igal erihooldekodul enda eripärasid arvestades enne läbi mõelda. Muu hulgas peab olema selge, milline ruum kohandatakse eraldusruumiks, kuidas seda tehakse, kes töölolijatest vastutab eraldusruumi nõuetekohasuse eest ja millised töötajad milliseid ülesandeid eraldusruumi kiirkorras loomisel täitma peavad.
Kui ruumi luua ei jõua, ent kliendist lähtuv oht nt teistele klientidele või töötajatele on suur, tuleb töötajatel asuda ohtu tõrjuma, nagu seda tavaliselt tehakse väljaspool erihooldekodu toimuvate sündmuste puhul. See tähendab, et ohu tõrjumiseks tuleb rakendada hädaseisundis ja hädakaitses lubatud meetodeid (vt täpsemalt karistusseadustikust ja tsiviilseadustiku üldosa seadusest).
Inimväärikus
Peale vabaduse, elu ja tervise kaitse on oluline tagada erihooldekodus elavate klientide inimväärikas kohtlemine. Paljud kliendid sõltuvad oma igapäevastes tegevustes rohkemal või vähemal määral erihooldekodu töötajatest. Seda igas eluolu ja esmavajaduste üksikasjas. Nii mõjutab töötajate tegevus ja klientidesse suhtumine otseselt teenusekasutajate heaolu.
Põhiseadus nõuab, et kõiki inimesi koheldakse väärikusega, sõltumata inimeste oskustest, erivajadustest, tegudest või sellest, kus nad viibivad. Nii tuleb ka erihooldekodu kliente kohelda alati ja igas olukorras väärikalt. Ja seda ka siis, kui nad oma eripärade tõttu käituvad ühiskonna tavaarusaamadest lahknevalt (nt kisuvad riided kapist välja, kiusavad toanaabrit, tõstavad töötajate peale häält).
Inimväärika kohtlemise nõue tähendab, et klienti tuleb igas olukorras kohelda austusega, näha teda isiksuse ja oma tahte kandjana. Klientidesse ei tohi suhtuda nagu asjadesse ja nendega ei või nagu objektiga ümber käia, sh jätta neid puudutavates küsimustes nende arvamus küsimata.
Nii peaks enesestmõistetav olema, et klientide majutamisel jälgitakse konkreetsete teenusekasutajate omavahelist sobivust, nende erivajadusi, oskusi ja suhtluskeelt. Võimaluste piires tuleb arvestada ka toanaabrite soovidega, et vältida omakorda nende muutumist teenuse objektiks. Kui selgub, et ühe kliendi seisund või oskuste puudumine ärritavad teist samas toas elavat inimest, tuleks võimalike ohuolukordade ennetamiseks nende samas magamistoas elamine ümber vaadata.
Väärikust võib muu hulgas alandada see, kui inimest koheldakse teotavalt või häbistavalt. Samuti riivab inimväärikust käitumine, mis tekitab inimeses hirmu, ahastust või alaväärsust. Mõned näited väärikust alandada võivatest olukordadest õiguskantsleri kontrollkäikudelt:
- klient on sunnitud potitooli kasutama ilma sirmita koridoris või toas teiste nähes
- ratastoolis või lamajat klienti ei viida piisavalt värske õhu kätte (kuigi terviseseisund seda lubab)
- klienti ei kaasata erihooldekodu tegevustesse, kuna need ei arvesta tema vajadustega
- kliendi peale karjutakse või teda solvatakse
- töötajad sisenevad koputamata või muul moel kliendile märku andmata tema magamistuppa, tualett- või duširuumi
- kliendid on sunnitud oma riideid teistega jagama (nt kui pärast pesu on kliendi lemmiksärk hoopis teise kliendi kasutada).
Need on vaid üksikud näited olukordadest, kus kliendi heaolu võib olla sügavalt häiritud. Oluline on mõista sedagi, et erinevad inimesed tajuvad olukordi lähtudes oma lastetoast, kultuurist jms isemoodi. Mis meile kui kõrvalseisjaile võib tunduda tühi-tähi, võib kliendile tema tegevuspiirangute tõttu (iseseisvusest, otsustusõiguse ulatusest) olla ülioluline. Näiteks võib sügava vaimupuudega kliendile olla tugeva kaaluga küsimus, kas ta saab endale selga panna oma lemmikdressipluusi või tuleb tal kanda midagi muud. Seepärast tuleb teenuse osutamisel klientide eripäradega arvestada ning valida nendega suhtlemiseks ja käitumiseks viisid, mida konkreetne inimene ei tajuks negatiivsena.
Ei ole välistatud, et inimese väärikuse pidev riivamine võib lõppastmes tekitada temas soovi erihooldekodust lahkuda või kutsub esile vihapurskeid: pidev pingeolukord viib stressi ja kogunenud ängist tuleb ühel või teisel moel vabaneda. Seepärast on oluline jälgida, et klientidesse suhtumine oleks igas olukorras väärikas.
Väärika kohtlemise võti – tegevusjuhendaja
Uute erihooldekodude ehitamise taustal ei tohi unustada, et klientidega tegelevatel tegevusjuhendajatel on klientide igapäevaelus väga tähtis roll. Just pühendunud tegevusjuhendajatest sõltub klientide igapäevaelu korraldus ja see, kui hästi nad ennast erihooldekodus tunnevad.
Nagu öeldud, tuleb kõikidele erihooldekodu klientidele pakkuda inimväärikat keskkonda, koheldes neid austuse ja lugupidamisega. Heade elamistingimuste loomise kõrval on erihooldekodul vajalik tööle võtta piisaval arvul klientidega reaalselt tegelevaid tegevusjuhendajaid. Nemad peavad tagama, et kõik ööpäevaringse erihooldusteenuse sisuks olevad ülesanded, sh klientide eest hoolitsemine, nende igapäevane juhendamine, oskuste kujundamine ja turvalisuse tagamine saaksid täidetud. Ja seda mitte nii, et ülesanded on lihtsalt täidetud, vaid nii, et need on tehtud kliente austades, arvestades ja kaasates. Selliselt aidatakse kliendil võimalikult palju säilitada või suurendada oma iseseisvat toimetulekut.
Erihooldekodus on vaja täita ka ülesandeid, mis ei ole seotud vahetult klientidega tegelemisega – nt pesta ja triikida nende pesu, kütta ruume või neile süüa valmistada. Need tegevused avaldavad otseselt mõju klientide heaolule ning iseseisvuse suurendamiseks tuleks neid selliste ülesannete täitmisesse kaasata. Kui aga seda teha ei saa, peab keegi need ülesanded siiski ära tegema.
Õigusaktid ei ütle, kuidas erihooldekodu peab oma tegevust korraldama ning kes neid ülesandeid täidab. Küll aga tuleb teenuseosutajal silmas pidada, et tal peab teenuse kvaliteedi tagamiseks olema tööl piisavalt tegevusjuhendajaid. Neil peab olema küllaldaselt aega klientidega tegelemiseks, sh nende juhendamiseks, õpetamiseks ja abistamiseks.
Kontrollkäikudel on selgunud, et nn peremajade puhul ei ole igas majas tegevusjuhendaja kohalolek tagatud (eriti öisel ajal) ning personali puudumist kompenseeritakse videokaamerate kasutamisega. Videovalve kasutamine ei asenda mingil juhul tegevusjuhendaja füüsilist kohalolekut. Vastuvõtliku psüühikaga klientidele on väga oluline isiklik ja vahetu kontakt oma abistajaga.
Seepärast peab olema piisav arv klientidega pidevalt tegelevaid tegevusjuhendajaid. Kui tegevusjuhendajatelt laekub signaale, et neil ei jagu kõikide klientidega tegelemiseks vajalikul määral aega, tuleb sellesse tähelepanekusse suhtuda tõsiselt. Koostöös tegevusjuhendajatega peab erihoolekodu välja mõtlema teenuse eesmärki ja klientide huve silmas pidades sobivaimad lahendused.
Ka tuleb teenuseosutajal hea seista selle eest, et töötajatel säiliks töörõõm, et nad ei tunneks hirmu ja saaksid vajalikke koolitusi. Nad ei peaks olema kurnatud ja pidevas stressiseisundis ning peaksid saama vajadusel tööstressi maandada ja nende vastu suunatud vägivallaaktide korral (psühholoogilist) tuge. Vastasel juhul pole teenuseosutajal objektiivselt võimalik tagada teenuse head kvaliteeti ja saavutada tegevuse eesmärki. Seda põhjusel, et erihooldusteenuse sisu tugineb valdavalt inimeste tööl: pole (häid) inimesi, pole ka (head) teenust. Viimane tõdemus ei käi sugugi pelgalt erihooldusteenuse kohta, vaid kehtib kõigi teenuste puhul, kus inimeste tegevustel on teenuse eesmärgi saavutamisel määrav roll.
Kõike eelnevat tuleb silmas pidada selleks, et ööpäevaringset erihooldusteenust kasutav klient saaks elada inimväärselt ning tema oskuste ja võimete säilimisele või suurendamisele aidataks võimalikult palju kaasa. Nii võib mõnigi klient olla ühel päeval suuteline endale ise elatist teenima ning iseseisvama elamisega toime tulema.