(+372) 693 8404
[email protected]
Õiguskantsleri Kantselei
Kohtu 8, 15193 Tallinn
Õiguskantsler Ülle Madise ja Õiguskantsleri Kantselei ettevõtluskeskkonna osakonna juhataja Evelin Lopman kirjutasid Eesti Linnade ja Valdade Liidu uudiskirjas väljakutsetest tuuleparkide rajamisel.
Inimestel on tuuleparkide rajamise või ka mõne muu kodukohta oluliselt muutva plaani tõttu õigustatud mure. Sellesse ei tohi suhtuda üleolevalt ega kodukoha pärast muretsevaid inimesi halvustada. Sama inetu on inimestele valetada, öeldes, et seaduse mõttes „avalik huvi“ on avalikkuse arvamus. Kohtupraktika kinnitab, et avalikku huvi ei tohi samastada avaliku arvamuse või plaani vastu kogutud allkirjade arvuga – need on olulised, kuid neile ei anta automaatset ülekaalu kõigi teiste huvide ja eesmärkide ees. Alati tuleb vastandlikke avalikke huve ja ka erahuve põhjalikult kaaluda ning teha kõiki huve arvestades parim ja õiglaseim otsus. Sellise otsuse nimel on vaja inimeste arvamus austusega ära kuulata ja seda tõsiselt võtta. Ülbitsemine, ässitamine ja vassimine on täiesti kohatu, seda ei tohi endale lubada ükski osapool, ei ametnikud, arendajad, kaasatud inimesed ega häältenäljas poliitikud.
Võimalik, et seadusse kirjutatud „ülekaaluka avaliku huvi“ olemuse mõistmist takistab sõna „avalik“. On ju selle õiguslik tähendus hoopis teine kui tavakeele alusel võiks arvata. Näiteks „avalik teave“ ei tähista mitte igaühele kättesaadavat ehk avalikku infot, vaid hoopis ametnike jt võimu teostajate loodud teavet, millest osa on suisa riigisaladus. Sõnapaar „avalik huvi“ võib aga tekitada väärarusaama, justkui oleks see avaliku arvamuse uuringu tulemus või suurima allkirjade arvuga seisukoht. Õigusteaduses tähistab „avalik huvi“ ühiskonna kui terviku pikaajalist, üldist huvi, mis on välja selgitatud vastanduvate eesmärkide, huvide ja väärtuste kaalumise tulemusel. Ebaõnnestunud sõnavaliku taga on ilmselt tõlked inglise, saksa ja prantsuse keelest.
Riigikogu on seaduses ette näinud, kuidas inimeste kodukohta muutvaid otsuseid tuleb ette valmistada: plaanid peavad olema avalikud, neid tuleb avalikult arutada ja kui tõesti kodukoha muutmist kaalutakse, näiteks paisu likvideerimiseks, tuulikute või raudtee ehitamiseks läheb, tuleb seda otsust igakülgselt põhjendada. Näidata tuleb, milliseid erinevaid avalikke ehk ühiskonna üldisi pikaajalisi huve kaaluti, ja tõendada, et leiti parim kompromiss. Kui loeks allkirjade arv, võiks juhtuda näiteks nii, et kohalikule kogukonnale oluline paisjärv likvideeritakse, sest kalajõgede taastamise toetajad on kogunud suurema hulga allkirju. Kohalike inimeste huvi ja näiteks üleujutatud koduaiad jääksid arvesse võtmata. Poleks ju õiglane ega mõistlik? Samamoodi on mõeldav, et küla suurimad tööandjad ja elanikud kirjutavad tuulepargi rajamisele ühise toetusavalduse, sest neile lubatakse poolmuidu elektrit. Ka see ei ole automaatne alus tuulikute püstitamiseks. Kui selgub, et nii hävivad näiteks olulised metsaelupaigad, jäävad tuulikud sellesse kohta tõenäoliselt püstitamata.
Õiguskantsleril ei ole lubatud valla asemel otsustada, kas tuulepark peaks tulema või mitte, ega vaidluse korral kohtu asemel seda, kumb roheline huvi on ülem - taastuvenergia või puutumata loodus - või on ülim hoopis inimeste huvi, et tuuleparki ei tule, et säilivad senised vaated ja puid ei võeta maha. Õiguskantsler ei tohi oma põhiseadusliku rolli tõttu anda hinnanguid otstarbekusele ega poliitilistele valikutele.
Niisiis: Põhiseaduse järgi ei ole ühelgi avalikul huvil ettemääratult kaalukamat tähendust. Ei rahvatervisel, julgeolekul, kliimasoojenemise vältimisel ega millelgi muul. Seda, milline avalik huvi on konkreetse planeeringu kehtestamisel teistest kaalukam, ja kas saab leida nende vahel tasakaalu, ongi vaja välja selgitada seaduses ette nähtud korras. Näiteks toetab vähem saastav energiatootmine puhtamat õhku ja ka faktilises ettevõtluskonkurentsis võib nn roheenergia kasutamine anda eelise. Teisalt võib ka taastuvenergia tootmisvahendite puhul välja tuua kahjulikke keskkonnamõjusid. Kindlasti ei pea taastuvenergiat arendama iga hinna eest ega olemasolevaid olulisi loodusväärtuseid kahjustades.
Ülekaaluka avaliku huvi väljaselgitamise kõrval tuleb vaagida ka erahuve. Keegi võib tuulikut tahta - näiteks seadusega ettenähtud talumistasu või odava elektri tõttu; teine seevastu näeb lähedusse rajatava tuulepargi tõttu oma kinnisvara väärtuse või ettevõtlustulu langust. Ka need on kaalutlused, mida tuleb planeerimismenetluses hinnata. Eraisikute õigusi tohib piirata vaid siis, kui see on avalikes ehk üldistes huvides ja valitakse inimese jaoks leebeim võimalik piirang.
Täiesti võimalik, et kohalik omavalitsus leiab vastanduvate avalike huvide ning erahuvide kaalumisel, et huvi tuuleparki mitte rajada on ülekaalukas. Kui põhjendused on veenvad ja loogilised, siis on võimalik, et kohtuskäiku ei tule või et kohus nõustub vallaga.
Pikad ja vihased planeeringuprotsessid tekitavad üksjagu usaldamatust ja hirmu. Alavääristada ei või kellegi hirmu tervise pärast. Asjaliku, selge ja ausa arutelu puudumine muudab inimesed õigusega ärevaks, see omakorda suunab aktiivsele vastuseisule. See ei tee avatud, faktidele ja teadustööde tulemustele rajatud seaduslikku arutelu just lihtsaks. Siiski tuleb seadust täita ning seda, kas planeering on piisavalt põhjendatud, saab lõpuks kontrollida kohus. Inimlikult on mure vägagi mõistetav, alati tasub end mõelda teise inimese olukorda. Liiga paljudel on isiklik kogemus meeleheitest, mis tekib, kui kodu ümbert raiutakse mets, akna alt puu, tõmmatakse aia tagant läbi elektriliin, tehakse suur sõidutee või reostatakse imeline järv. Seda muret ei tohi kuidagi alavääristada ja nii riik kui kohalik omavalitsus peaks asju ajama ausalt, ideoloogiliste silmaklappide ja ülbuse raudrüüta.