Patsiendiohutus on tänapäevase tervishoiu prioriteetne kontseptsioon, millele pandi alus 1990ndate lõpus, kui USA-s avaldati kokkuvõtlik uuring selle kohta, et välditavad vead tervishoius põhjustavad tuhandeid surmasid. WHO andmetel saab kõrge sissetulekutasemega riikides keskmiselt iga kümnes patsient haiglaravi käigus kahju. 2004. aastal algatas WHO globaalse patsiendiohutuse programmi, mis päädis 17. septembri ülemaailmseks patsiendiohutuse päevaks kuulutamisega 2019. aastal ning konkreetse tegevusplaani vastuvõtmisega 2021. a.
Mida tähendab patsiendiohutus? Juba mitukümmend aastat ei mõisteta selle all ainuüksi kliinilisi standardeid ja protokolle selle kohta, kuidas tagada patsiendile õigesse veregruppi kuuluva vere ülekandmine, operatsiooni tegemine õigele küljele või hoida ära patsiendi haiglavoodist väljakukkumine. Mõistagi on ravivigade vältimine ravikvaliteedi tagamisel primaarne, kuid sama oluline on patsiendi ja tema lähedaste kaasamine tervishoiusuhtesse võrdsete partneritena. WHO sõnul on patsientide võimestamine ja kaasamine kõige mõjusamad patsiendiohutuse tagamise tööriistad. Seda kinnitavad teadusuuringud - tervishoiutöötaja ja patsiendi suhtlemise kvaliteedist sõltub kliiniliste otsuste kvaliteet. Veelgi enam, tervishoiutöötaja ja patsiendi hea ja usalduslik suhe mõjutab nii patsiendi kui ka tervishoiutöötaja üldist heaolu.
Patsientide ning nende lähedaste asjakohane kaasamine eeldab arusaamist patsiendiautonoomia laiemast tähendusest (sh patsiendi õigustest ja kohustustest) ning ka häid koostöö- ja suhtlemisoskuseid. Need on õpitavad ja õpetatavad. Seejuures tuleb lahti saada kohati veel ette tulevast suhtumisest, et tegu on nn pehmete oskustega, mis ei ole patsiendi ravimiseks hädavajalikud. Suhtlemisoskus on kliiniline kompetents, nagu rõhutavad patsientidega suhtlemist käsitlevas raamatus Silverman, Kurtz ja Draper (2013).
Tervishoiuteenuste kvaliteeti ning patsiendiohutust puudutav terviseministri määrus sätestab inimkesksuse mõiste. Inimkesksus tähistab tervishoiuteenuse osutamise viisi, mille puhul nähakse tervishoiuteenust kasutavat inimest võrdse partnerina ning arvestatakse tema tahet, vajadusi ja väärtushinnanguid. Samuti nõuab määrus tervishoiuasutustelt oma töötajate regulaarset (täiend)koolitamist kvaliteetse teenuse ja patsiendiohutuse tagamiseks. Tervishoiuteenuse osutajad peavad paika panema ka patsiendi ja tema lähedastega suhtlemise hea tava.
Kui keegi esitab nüüd vastuväite, et patsientidega suhtlemist takistab visiidi piiratud aeg, siis tegelikult võimaldab usalduslik ja soe suhtlus tervishoiutöötaja aega hoopis kokku hoida, kuna tagab parema üksteisemõistmise ja hoiab ära arusaamatusi. Ühes Šveitsi uuringus tehti katse 335 patsiendiga, kellel lasti esmakohtumisel vabalt rääkida nii kaua, kui nad soovisid. Ilmnes, et spontaanselt räägiti keskmiselt 92 sekundit ja 78% patsientidest lõpetas oma murest rääkimise kahe minuti jooksul.
Lisaks võimalikule aja kokkuhoiule aitab patsientidega headesse ja usalduslikesse suhetesse investeerimine kokku hoida tervishoiuteenuse osutaja kulusid. WHO andmetel on kõrge sissetulekutasemega riikides kuni 15% haiglate kulutustest seotud patsiendiohutuse puudujääkidest tingitud kuludega (nt patsientide kaebuste ja kahjunõuete lahendamisele kuluv aeg ja raha).
Kokkuvõtteks, patsiendiohutus algab suhtlusest: iga kuuldud küsimus, mõistetud mure ja jagatud otsus loob kvaliteetsemat ravi ning kasvatab nii patsiendi kui ka tervishoiutöötaja heaolu.
Autorist: Kristi Paron on õiguskantsleri nõunik, tema teadustöö käsitleb patsiendiautonoomiat.