Õiguskantsler: kui kontroll võimu üle kaob, on vale ja vägivalla tõus paratamatu

Kui üks meediamaja tahab anda Urmas Reinsalule oma veebisaadet, siis õiguskantsler Ülle Madise arvates on see ajakirjandusvabaduse osa ja mitte keelatud poliitreklaam.

Kas inimesed peavad kartma Eesti riiki?

Loodan, et ei pea. Korralik inimene ei pea riiki kartma, kui pole massandmebaase ja riiklikku lausjälgimist, ja kui on tegelik väljendusvabadus, sealhulgas ajakirjandusvabadus. Kui kõiki reegleid ja poliitikute ja ametnike tegevust tohib seada kahtluse alla ja kritiseerida. Korralikul inimesel pole karta, kui on sõltumatud kohtud. Aga kui tekib jälgimisühiskond, sõltumatud institutsioonid paraku lagunevad, väljendusvabadus ja ajakirjandusvabadus kaovad. Kui kontroll võimu üle kaob, on vale ja vägivalla tõus paratamatu.

Mis on jälgimisühiskond?

Kõige hirmsamal kujul võib seda ilmselt näha Hiina suurlinnades, kus kogu avalik ruum on täis kaameraid ja andureid, millega riik saab kindlaks teha, kes kus on, mida teeb, kuidas liigub. Tehisintellekti süsteemid võimaldavad juba teatava tõenäosusega näoilmet ja liigutusi analüüsides ennustada, et mida inimene võib-olla või plaanib. Ühesõnaga, jälgimisühiskonnas kaob inimesel ära võimalus olla vaba ja vastutada, norme kahtluse alla seada. Praegune tehnika kindlasti võimaldab tekitada hullema kontrolli- ja pealekaebamisühiskonna kui seda olid Ida-Saksamaa või Nõukogude Liit. Korralikul inimesel tasub jälgimisühiskonda teket vägagi karta. Sellise ühiskonna, kus praktiliselt kõik inimese eluavaldused, tema liikumine, mõtted, kõik on kuskil andmekogudes. Kui masin leiab sinu käitumises, ostudes, terviseandmetes, maksuandmetes, liikumises midagi imelikku, pead hakkama seletama, miks sa just nii elad, nagu sa elad. Ühiskond ei toimi nii lihtsalt, et kui võtta absoluutselt kõik kontrolli alla, muutuvad inimesed ja ühiskond on ideaalseks, asjad ei käi niimoodi. Kokkuvõttes on mõistlik, et inimest nurka ei suruta.

Millest te konkreetselt räägite?

Andmekaitse inspektsioon avastas juba paari aasta eest, et ilma avaliku arutelu ja ilma et riigikogu oleks otsuse selgete sõnadega vorminud, on tekitatud mitukümmend andmeladu ehk superandmebaasi. Varem hoiti rahvastikuregister eraldi, maksud eraldi, tervis eraldi jne. Kui neid oli tarvis omavahel seostada, näiteks kuriteo puhul või toetuse määramisel, tuli inimese kohta igast registrist küsida, kuritarvituste vastu olid tõkked ees. Andmeladu on see, kui eri andmekogudest tõstetakse kõik inimese kohta käiv piltlikult öeldes ühte kasti kokku. See on kahtpidi ohtlik: ametnikel võib olla kiusatus inimest igaks juhuks analüüsida, kuigi ta pole milleski süüdi. Kurjategijad võivad superandmebaasi sisse murda, siis on inimesed tõsises ohus. Kui Asper Biogene'i laborist terviseandmed varastati, olid väljapressijad platsis. Praegu luuakse rahapesu andmebüroo superandmebaasi. Alguses taheti absoluutselt kõigi Eesti inimeste ja juriidiliste isikute andmed kokku tõsta kõigist olulisematest andmekogudest. Praegu on see ring pisut kitsenenud, aga ikkagi on kavas tõsta andmed kokku ja lasta masinal sealt otsida – äkki on midagi imelikku? Seesama korralik inimene, kes pole tegelikult midagi rikkunud, peab hakkama ennast riigi ees õigustama. Täpselt seda põhiseadus ei luba. Nii et hetkel on üks näide, aga ülejäänud mitukümmend andmeladu tahavad samamoodi läbivaatamist: mis seal on ja kui suured on sisulised ohud.

Inimestel on taskus telefonid, kus on sees asukoha määramine ja 20 äppi saadavad selle info kes teab kuhu?

Siin on väga suur vahe, kas inimese elutegevuse tohutu andmestik on riigi käes ja veel ühes  kastis, mida saab tehisintellektiga raalida. Riik kogub andmeid sunniviisiliselt, sinna ei saa midagi teha. Või on inimene ise omal valikul...

Mul ei ole tegelikult valikut, ma ei saa vajalikku äppi kasutada, kui nõus pole.

Siis ongi sinu valik, kas jääd sellest teenusest ilma. Võib-olla on kuskil ettevõtja, kes võimaldab sul ennast mitte ära anda. On ka neid, kes võimaldavad maksta ja samal ajal piirata, millist infot sinu kohta nad kasutada tohivad. Väga suur vahe, kas kõik andmed on kogutud riigi sunnijõuga või on need andmed omavahel konkureerivate ettevõtjate käes. Näiteks koroonaajal jäi kõikide inimeste mobiiltelefoni järgi jälitamine demokraatlikes õigusriikides ära põhjusel, et omavahel konkureerivad tehnoloogiahiiud polnud nõus. Nad said aru, et kliendid lähevad minema. Lisaks sellele – ega telefon ju liigu, inimene liigub, telefon on võimalik koju jätta või asendada nuputelefoniga. Inimene, kes kasutab kaupluse kliendikaarti, maksab pangakaardiga, laeb endale äpid alla, lubab oma asukohta kogu aeg jälgida, postitab enda kohta sotsiaalmeediasse – see on tema valik. Muidugi, ka eraettevõtted panevad tihti sundseisu: kui jälgida ei luba, jääd ilma. Aga põhimõtteliselt on võimalik sellega mitte kaasa minna. Sul ei pea nutitelefoni olema. Sul ei pea olema kliendikaarti. Sa ei pea maksma pangakaardiga kõikides kohtades.

Kas on ka päriselu näiteid, et robot analüüsib inimese andmeid, ta pannakse kongi ja peab tõestama, et pole kurjategija?

Mõne aasta eest hinnati Saksamaal masinaga kliendi kõlblikkust – kui su lapsed käisid vales koolis, kui sinu elukoht oli vale ja nii edasi, pandi sulle sisuliselt märk külge – ja näiteks tankla kaarti sa ei saanud. Mõnes põgenikelaagris analüüsib tehisintellekt nägusid ja arvutab pahateo toimepaneku tõenäosust – oled imelik juba süüdi, ehkki midagi halba pole kellelegi teinud. Kontrolliühiskonda jõutakse samm-sammult. Kui esmalt saavad pihta teised või unistatakse totaalsest turvalisusest, ei ole keegi ju vastu ka. Eestiski on ideid olnud, et sularaha üldse keelata. Või võtta kõik niimoodi haardesse, et iga maasikamüüja või juuksur jääb sularahas arveldamisega kohe vahele ja peab ennast õigustama hakkama. Kaks kõige ohtlikumat juhtumit meil, mis kohe meelde tulevad, on Asper Biogene, kus lasti ära varastada väga tundlikud terviseandmed. Siin on ka riik süüdi, samamoodi on riik meid alt vedanud, kui lasi ära varastada ID-kaartide fotod. Andmeid on kallis ja keeruline turvata, sestap peaks mõtlema, kas riik ikka peab inimese kohta nii palju teadma. Ja andmed tasub lahus hoida, kurjategijad ei tohi korraga kogu inimese profiili kätte saada.

Eesti inimesed usaldavad politseid. Miks teie ei usalda?

Mina usaldan politseid. Kust te võtate, et ei usalda?

Te ütlete, et politseile ei tohi anda nende tööks vajalikke andmeid.

Vajalikke andmeid tuleb politseile kahtlemata anda.

Kas keskmise kiiruse mõõtmise kaamerad võiksid olla lubatud?

Kui riigikogu arutab selle läbi ja seadus võetakse vastu, võib riigikohtus tekkida põhiseaduslikkuse järelevalve – otsustatakse, kas eesmärgid, mida püütakse saavutada, on nii olulised, et seesugust kiirusemõõtmist ja sellega seotud süsteemidele riigieelarve raha kulutamist mõistlikuks pidada. Täiesti võimalik, et see on põhiseaduspärane, mõnes riigis seda kasutatakse.

Kas inimestel on ka õigus surra?

Riigikohus hiljuti just kinnitas, et on küll. Riigikogu võttis just vastu patsiendi elulõpu tahteavaldust puudutava seaduse. Seda oleme ka meie riigikogult kogu aeg palunud, selle üle on väga hea meel. Igasugune ravi peab põhinema inimese enda nõusolekul. Asja sisu on, et kui inimene ise enam nõusolekut ravimiseks anda ei saa, on ta juba ette otsuse ära teinud, näiteks kas kliinilisest surmast teda välja tuua või mitte. Millal aparaadid välja lülitada, missuguseid protseduure teha või mitte teha.

Mida arvate sellest, et erakondade järelevalve komisjon teeb järjest otsuseid, et keelatud poliitiline annetus on osalemine reklaamis, oma saade jne?

Juriidiliste isikute annetuste lauskeeld, nagu see praegu kehtib, piirab kodanikuühiskonna poliitilist eneseväljendusevabadust. Näiteks ei tohiks ka üks rahvatantsurühm, kes tahaks kohalikel valimistel mõnda poliitikut või valimisliitu või erakonda toetada, isegi näiteks mingisuguseid pusasid mingisuguse reklaamlogoga teha ja müüa – see loetakse kohe keelatud annetuseks. Keeld piirab ka ajakirjandusvabadust. Kui üks eraõiguslik ajakirjandusväljaanne tahab anda täiesti avalikult populaarseimale opositsiooniliidrile võimaluse teha oma veebisaadet, on see ajakirjandusvabaduse osa, mitte keelatud reklaam. Aga meie seaduse järgi saab seda tõesti pidada keelatud annetuseks.

Kuidas takistada, et enne valimisi ei kuluta Tallinna linnavalitsus sadu tuhandeid reklaamidele, kus linnapea lööb trummi ja abilinnapead tantsivad?

Meie majal on kogu aeg pinnuks silmas need nii-öelda infolehed, kus absoluutselt igal leheküljel ilmuvad parajasti võimul olevate inimeste pildid ja jutt, olgu tegemist lasteaia lõpupeo või infoga, et toimub laat. Minu arvates on mõistlik, kui maksumaksja raha eest ei tohi teha poliitilist reklaami. See on ka ühiskonnas praegu aktsepteeritud ja need normid loomulikult peavad jääma.