Ülle Madise: Vägivalla monopol

Kas käsk, keeld ja karistus ikka ravivad iga viga? Ega vist. Ometi nõutakse kõigi kõvemat liistule tõmbamist niipea, kui miski tuska teeb. Liiklusõnnetusi on palju? Selge! Järelikult ruttu piirama ja nuhtlema, ei hakka detaili minema, kellel see aeg analüüsima hakata! See, et süüdi on kiirus, vastab muide tõele: jõudnuks auto vöötrajale varem või hiljem, jäänuks traagiline kohtumine ära. Irooniat kõrvale jättes tuleb leppida, et õnnetuste põhjused on märksa keerukamad ja mõnikord võib uus kammits asjad hoopis hullemaks teha.

Ühiskonnaelu pole ratsionaalne ega saagi seda olla. Inimeste vabaduse piiramisel on aga faktid ja loogika lausa põhiseaduslikult nõutud. „Äkki natuke aitab“, „midagi peab ju tegema“ või „solidaarsuse märk“ vabaduse võtmise õigustuseks ei sobi. Hirmu ja viha ajel kaob see paraku meelest, nagu oleme viimasel viiel aastal eriti selgelt näinud.

Ah, et karistada tohib vaid teo eest, mis oli tegemise ajal karistatav ning üksnes siis, kui tegu ja süü on selgelt tõendatud!? Ah et kuritegu peaks seaduses nii täpselt kirjeldatud olema, et inimene aru saab, kust jookseb lubatu ja keelatu piir? Aga niimoodi võib ju mõni karistamata jääda! Ühesõnaga: ennem kõlkugu kümme süütut võllas, kui üks suli pääseb. Põhiseadus nõuab täpselt vastupidist ja süütuse presumptsiooni veel lisaks. Kedagi ei tohi käsitada kuriteo toimepanijana, kuni ei ole jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Süüdi tohib aga mõista vaid siis, kui tegu on veenvalt tõendatud, kahtlused tõlgendatakse seejuures kahtlustava kasuks. Riigi vägivallamonopol on põhjusega nõnda ehitatud.

Võib-olla pika rahu ja õigusriikluse kogemusega rahvad on unustanud, miks valele ja vägivallale toetuv riigivõim halb on. Et see korrumpeerub ja hakkab paljundama ebaõiglust, lämmatab loovuse ja eluterved inimsuhted. Kummaline on vaadata, kuidas unustusehõlmas ollakse valmis oma õigused kandikul valitsejale ulatama, olgu ajendiks kliima-, tervise- või muu ühiskondlik paanika. Löödagu aga kord majja, parandatagu maailm, õige (st enese ja endataoliste) hõlma ei hakka keegi, usutakse. Eestis peaks paljud veel oma mineviku najal mõistma, miks riiklik hirmuvalitsus halb on.

Verejanulisele massile vastu seista pole lihtne, eriti neil, kes vihase vaimustuse arvel hääli või tulu teenivad. Iseäranis magus, kui netikohtu nokkida visatakse keegi lugupeetud inimene. Ja kui mõistetaksegi hiljem kohtus õigeks, on netitimukas töö teinud. Netirahva peale loodetakse neiski asjus, kus väidetakse vägivalda ja inetut käitumist, kuid tõendeid ei ole. Õige või vale kaebus, kes seda peale asjaosaliste teab või teada saab. Kui lähebki viltu ja süütu saab kannatada, lohutatakse end sellega, et olgu siis teistele õpetuseks. Päris julm. Veider ka, sest sageli ajavad seda liini just need, kes oma sõnul vägivallatu maailma eest võitlevad.

Riigi sunnijõuga teiste enda järgi vormimine ja käsu korras maailmaparandamine pole parandanud ei inimesi ega maailma. Vastupidi. Praeguseks peaks selge olema, et vimma, trotsi ja ebaõiglust on ülemäärase poliitkorrektsuse, propagandamaigulise riigitõe kuulutamise ja vihase netirahva omakohtuga hoopis lisaks sündinud. Kui piisavalt paljud on ülekohut ja ajupesu vahetult tunda saanud, peaks olema lootust, et vähemalt kuritöö ja karistuse asjus naastakse ratsionaalsuse ja õigluse juurde.

Lihtsalt see ei lähe. Neid, kes igatsevad totaalset turvalisust on üksjagu palju. Olgugi et haritud inimene peaks mõistma, et totaalset turvalisust elus ei ole ega tule. Inimeseks olemise pärisosa – kurbust ja õnne, edu ja läbikukkumist, riski ja üllatust, igavest vaheldumist ja muutumist pole võimalik nullida, kui väga ka ei taha. Sestap polegi ehk halb, et Põhiseaduse kohaselt on Eesti elu korraldamise aluseks esmajärjekorras vabadus ja sellega kaasnev vastutus, teiseks õiglus ja alles nende järel, kui tõesti ilma ei saa, õigusnorm, kontroll ja karistus. Küll oleks hea, kui Eesti rahva enamus mõistaks paremini, vast isegi intuitiivselt sellise elukorralduse väärtust.