Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Siseministeeriumi valitsemisala arengupäeval Sisekaitseakadeemias 18.09.2025
Kuivõrd täna on teie, turvalisuse ala tippasjatundjate motivatsioonipäev, püüan vältida leebeid lamedusi, pisut hullata ja öelda toorelt. Sest kas pole nii, et enamasti ergutab tarku mõtteid just poleerimata jutt, millele ei saa lihtsalt kaasa noogutada või õlgu kehitada, jutt mis kisub vaidlema või täpsustama. Niisiis, ei pretendeeri kaugeltki lõplikule tõele, vaid püüan väiksele vaidlemist ergutavale mõtterännakule kaasa kutsuda.
Kas pole nõnda, et tehnoloogia lubab inimesel olla laisk, nõrk, kuri ja rumal. Tehisintellekt ehk adum võimendab inimest, sh ta laiskust, nõrkust, kurjust ja rumalust.
Mis saab siis, kui tõesti peaks jõutama inimest kõikide ülesannete lahendamisel ületava, ennast ise arendava ja juhtiva super-tehisintellektini võib praegu vaid oletada. Võib-olla saabub tulevik, kus „pole maamunal inimest, pole probleemi“, aga võib-olla ootab ees hoopis rahuriik, küllus ja paradiis, kes teab.
Võimaluse tehisliku superintellektiga seotud ohte vältida on inimkond igatahes käest lasknud, sest seda mängu saab võita ainult mitte mängides. Inimkond on otsustanud mängida. Või kas just otsustanud - enamus otsustajaistki pole ilmselt aru saanud, mis mäng käib, ega sellest, kui kõrgete panustega selle mängus kaasa lööme. Mõistlik on targalt kohaneda, parimat loota ja mitte püssi põõsasse visata.
Kindlasti saaks kindlamalt tulevikule vastu minna, kui inimene poleks nii laisk ja rumal. Inimene peab valitsema masinaid, mitte vastupidi. Äkki pole tark püüda kogu elutegevus elektrienergiast, internetist ja masinatest sõltuvusse seada, end nõnda vabatahtlikult piltlikult öeldes masinate külge aheldada ja siis jääda ootama, kas või kes pistiku seinast tõmbab.
Äkki ei pea kõik õhuavad, aknad, uksed ja liftid käima elektriga, kõik majad olema kilekoti moodi kasvuhooned, mida suvi läbi jahutatakse ja talve köetakse, ning kus elektrita jäädes ollakse nagu hukkuvas allveelaevas.
Äkki tasub edaspidigi osata kartuleid ja tomateid kasvatada, kurke sisse teha ja lehmi-sigu-lambaid-kanu pidada; osata süüa valmistada, maja ehitada ja ahju kütta; hariliku maakaarti järgi orienteeruda.
Seda kõike mõistagi kaasaegse tehnoloogia, sh adumi kasutamise oskuste kõrval, mitte nende asemel.
Ühesõnaga – esimene juhtmõte: inimestel tasuks säilitada oskused esivanemate kombel hakkama saada, samas õppida uusi tehnoloogiaid parimal moel kasutama, ja osata ning viitsida end masinaile mitte allutada.
See nõuab tublisti tahtejõudu, et mitte vooluga kaasa minna. Mõtlen, et läheb hästi, kui inimõigusi ei defineeri tulevikus Hiina. Kust juba praegu võime õppida, mida totaalse turvalisuse ja valju korra sildi all rahva -väidetaval- palaval heakskiidul tehnoloogia toel teha annab. Tõsi, kui kõik inimesed oma kõigis eluavaldustes on riigil justkui peo peal, saab teha palju head. Põhimõtteliselt saab. Aga inimloomus ei soosi seda, et ka tehakse. Võimuvõitlused ja sõjad ei kao kunagi, või täpsemini, võivad kaduda küll, siis kui kaob viimane inimene, nagu ütles suursaadik Margus Laidre.
Keegi ikka tahab täit võimu ega kavatsegi seda enam ära anda, ja osa rahvast, massihüsteeria taustal ehk koguni enamus, loodab, et vali kord olekski hea. Tahab seda, et teised inimesed sunnitaks elama nagu talle meeldib, võetaks inimestelt vabadus ja vastutus. Kui kõva käsi oma kõri kinni pigistab, enam ei taha, aga siis on hilja hiirel haigutada nagu ütles minu vanavanaema.
Väide, et õige hõlma ei hakka keegi ja korralikul inimesel pole midagi karta, vastab tõele. Aga ainult senikaua, kuni demokraatlik õigusriik kaitseb igaühe vabadust ja vastutust, kui põhiõiguste piiramine, sh andmete kogumine ja kasutamine on erand, mitte reegel, kui tagatud on seaduslikkuse kontroll. Veelkord: tasub arvestada sellega, et inimloomus ega -ühiskond ei ole pöördeliselt muutunud, maailma ei valitse kõikehõlmav headus ega terav mõistus.
Kas poleks riigi jaoks väga mugav, kui näotuvastus ja keha liikumismustrite andurid lubaks inimesel kohe natist kinni saada, kui ta on toime pannud raske kuriteo. Või miks ainult raske?! Kuritegu on ju kuri tegu! Jaa, nii on lihtne mõelda. Paraku on kuritegusid terve raamatutäis, ja kõik pole sugugi enesestmõistetavad nagu see, et ei tohi tappa, varastada ega anda valetunnistust.
Jälgimisühiskonnas saaks kratt natist kohe kinni, kui riigimaks jääb maksmata, vahva ju! Siingi ei pea poolele teele jääma – ikka irooniliselt – masin aidaku kodanikud kohe liistule tõmmata, kui mindi vales kohas üle tee või … avaldatakse meelt … või julgeti partei ja valitsuse ilmeksimatud suunised kahtluse alla seada. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega nagu me teame.
Muide, pole kindel, et ülemäärase poliitkorrektsuse ja tõenditeta ühiskonnast väljatõukamise ehk nn tühistamiskultuuri aeg on lõplikult läbi. Ei pruugi olla, olgugi, et isegi Slavoj Žižek üllatas, öeldes et tühistamiskultuur on julm ja õigusriikluse vastane. Karistatav saab ikka olla tegu, mis oli karistatav teo toimepanemise ajal ja kui nii tegu kui süü on tõendatud. Kahtlused tuleb seejuures tõlgendada kahtlustatava kasuks.
Kardan, et ilmeksimatut, omakasupüüdmatut valgustatud monarhi ei ole olemas. Võim üldiselt ikka lööb pähe.
Niisiis, teine mõte. Tasub ehk ühiskonnaliikmete vabadust ja vastutust hoida. Seda isegi siis, kui tundub, et autokraati ei paista kuskilt ja totaalse jälgimise ning kontrolliga saaks teha palju head. Ikka tasub läbi mõelda ka see, mis saab viltu minna. Ja kas iga hea ikka on tahtmist väärt. Äkki on tahtmise taga lihtsalt laiskus, mugavus või uudishimu?
Unistus totaalsest turvalisusest ei ole määratud täituma. Kuitahes valvas silm kõiki kõikjal valvab, ikka võib midagi juhtuda. Praegu ei ole Eestis kokku lepitud ei preventiivriiki, kus riikliku massandmetöötluse toel tagatakse see, et ohu tekkimise ohtugi ei teki; mille äärmuslik, Euroopa tehisintellekti määrusega keelatud avaldumisvorm oleks inimese elu, kehakeele, miimika analüüsi pinnalt ennetavate otsuste tegemine. No et inimene pandaks enne trellide taha kui ta kuriteo ettevalmistamistki jõuab alustada. Kokku pole lepitud ka proaktiivset riiki, mis inimese elu analüüsides talle palumata appi tõttab. Alul võib näida mugav, kui ei peaks toiduvarumise pärast üldse muretsema, adum teeb selle töö ära. Aga kas siis ka meeldib, kui tehisintellekt otsustab riiklike toitumissoovituste ja inimese terviseandmete alusel, mida kodanik sööb, tellib toidu, ostusumma läheb arvelt automaatselt maha ja inimese mureks jääb saadetis ära süüa? Vaevalt. Otsustusvabaduse võtmine tekitab paljudes siiski trotsi. Lisaks lõhub inimlikkust. Inimeseks olemine tähendab paratamatult seda, et rõõmuga käib käsikäes kurbus, tervise ja õnnega valu, võitudega kaotused. Inimesel on õigus katsetada ja ka eksida. See on muide innovatsiooni alus.
Igatahes: inimese otsustuvabaduse või üldse põhiõiguse piiramiseks, sh inimese ülespildistamiseks, ta pangasaladuse uurimiseks jmt nõuab Põhiseadus selget ja piiritletud Riigikogu luba ehk seadust. Seadus peab selgelt ütlema, et inimeste andmeid üldse tohib koguda; kus, kuidas ja kui kaua hoitakse; kes ja milleks tohib andmeid kasutada ja millised on sisemised ning välised kontrollimehhanismid. Inimeste tegevuse jälgimise tehnoloogiate soetamiseks ja arendamiseks tohib raha kulutada alles siis, kui Riigikogu on põhiõiguste piiramiseks seaduses loa andnud, Vabariigi President on seaduse välja kuulutanud ja vajadusel on seadus põhiseaduslikkuse järelevalvegi läbinud.
Kolmas juhtmõte: turvalisust ja üldisi huve teenivate piirangute, sh inimese andmete kogumise ja kasutamise, ning inimese vabaduse ja privaatsuse parimat tasakaalu tuleb järjepidevalt otsida. Seal, kus saab teha head ja kus hea eesmärk kaalub riskid ja kulud üles, lausa tuleb uuenduslikke lahendusi kasutada. Näiteks ei pruugi iialgi olla küllalt inimesi ega maksumaksja raha, et hooldekodus kõiki dementsusega inimesi üks ühele jälgida. Kaamerad on mitmel pool vägagi omal kohal. Ent Põhiseadusele ja psühholoogiale tuleb ikka mõelda. Ju kõnelesin siin oma mätta otsast ja eks ma või paista nagu tuletõrjuja, kelle jaoks viiuli ja kontrabassi peamine vahe on selles, et kontrabass põleb kauem.
Tänan.