Austatud Eesti Advokatuuri esimees, austatud advokaadid, head külalised!
Kas pole nii, et vabadus on meeldivam kui sõltuvus? Tehnoloogiasõltuvus on minu arvates lausa ohtlik. Igale inimesele ja inimühiskonnale tervikuna. Inimene peab olema tehnoloogia, ka adumi (AI) peremees, mitte vastupidi. Tehnoloogia saab peremeheks, kui inimene arvab, et võib olla harimata looder. Me ei sammu ajastusse, kus advokaat, kohtunik ja prokurör ja meiegi Õiguskantsleri Kantseleis saame õigusriigi hoidmise tööst priiks, rantjeed viskavad jalad rõõmsalt seinale, teised jäävad nälga, osa kahe vahele. Loomulikult tuleb automatiseerida kõik see, mida saab ja on mõistlik. Inimese saatuse üle peab vaidluse korral aga otsustama tark ja loov kaastundlik inimene, kes vajadusel parandab masina vead.
Inimene peab suutma loovalt, omapäraselt mõelda. Nõnda mõelda saab siis, kui selleks on materjali ehk siis sünnist saadik õpitud ja omandatud fakte, teadmisi, kogemusi. Sestap arvan, et inimene peab õppima ja ka pähe õppima edaspidigi. Mu meelest tuleb meil harjuda kirjutama lühemalt, selgemalt ja isikupärasemalt. Tehisaru loodud ametnikustiilis sõnasalat raiskab ohtralt loodusvara ega anna midagi. Adum tuleb võtta sisuliselt appi. Tänu tehisarule saame vähema hulga inimestega teha sama palju kui seni või rohkemgi ja paremat tööd. Sellest on abi on kogu olemasoleva teabe läbiuurimisel, adum on hea vestluspartner, eriti kui targalt küsida, ja raskel hetkel saab mõnusat naljagi.
Paljud adumi tundjad minu teada naeravad selle jutu peale. Kui me aga oma isiklikku inimaju kõigi 1011 närviraku ja nende salapäraste ühendustega senisest veelgi paremini ei treeni, naeravad meie üle masinad. Ja naeravad need inimesed ning ühiskonnad, kes on targad. Minu jaoks – võimalik, et eksin – kõlavad jutud adumi hingest, isiksusest ja südamest religioosselt ja ideoloogiliselt. Usk on vaba. Ideoloogiline mõtlemine viib kindlalt kahjulike vigadeni. Igas valdkonnas.
Austatud advokaadid, kohtunikud ja prokurörid, peame ühiselt võitlema selle eest, et liialt paljud ei usuks valgustatud tsaari võimalikkust.
Kahjuks on ka Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa. Lõhutagu kõik maha ja ehitatagu uuesti. Seda trotsi paraku muudkui kasvatatakse.
Näiteks halduskiusule ei ole mingit õigustust. Olgu kuitahes tähtsad planeeringud, kuitahes suur soov päästa Eesti metsaomanike õigusvastase kiusamise teel maailma või ehitada vabaduse hinnaga meid käsutavat-kantseldavat riiki-turvahälli, ei õigusta ükski julgeoleku, looduskaitse, tervisekaitse ega muu suur loosung põhiseaduse mõtte ja sätte vastu minekut.
Kui trotsi saab liiga palju, võib juhtuda, et usutaksegi, et tuleb keegi, kes kindlal käel mülkast õitsvale aasale aitab. Keegi kindlasti tuleb! Ent pärast seda, kui tsaari jalust on kõrvaldatud kohtud, väljendusvabadus ja mõtegi, et tsaari doktriini hoiavad püsti vale ja vägivald, on hilja kahetseda. Meil kõikidel.
Praktiline – irooniliselt öeldud – teema siia lõppu. Kuidas satuvad ja jäävad kohtutoimikusse ning seejärel kogu netikohtu pureda pealtkuulatud telefonikõned, mil ei ole kuriteo ega süü seisukohalt mingit tähtsust?! Kõned, mida salaja pealt kuulates on kätte saadud nende inimeste sõnad, kes pole süüdistatavad ja kelle pealtkuulamiseks pole luba antud?! Seda teeb meie oma inimestele meie oma riik! Ja meie kõik oleme lasknud sellel juhtuda, kanname kaassüüd. Ettepanek: lõpetaks sel viisil inimeste õiguste rikkumise ja riigivastase umbusalduse ning vimma külvamise ära. Juba kohtan kaaskodanikke, kes märgivad, et nagu nõukaaeg oleks tagasi: kui telefoniga räägid, ole parem vait.
Hea, et igav pole ja tööd jagub. Jõudu ja jaksu kõigile!