5. mail 2023 Eesti Filmimuuseumis
Austatud justiitsminister, austatud Advokatuuri Üldkogul osalejad
Tean, et meil on ühine mure. Kuidas kindlustada, et Eestis oleks ka tulevikus inimeste õigused kaitstud, vaatamata sellele, et inimesi ja raha on vähe? Praegu paistab, et kui üldse mõni valdkond saab laieneda, inimesi ja raha juurde, on need tervishoid ja riigikaitse. Võib-olla mõni eluvaldkond veel. Meie teiega, õigusteaduse ja õigusriigi kaitse valdkond tõenäoliselt mitte.
Ma ei tea, kuidas teie seda näete, aga õiguskantsleri ametkonda paistab, et tööd, mida üksnes hea ja tark tervikliku õigusharidusega jurist teha saab, on rohkem kui tegijaid - neid inimesi, kes seda tööd teha oskavad ja tahavad.
Seesugustes oludes tasub mu meelest keskenduda rangelt mõistlikele ja loogilistele Eestit teenivatele lahendustele. Olemasolevat töökorraldust uurides ja uusi mõtteid vaagides tasub mõelda, kuidas jätta kvaliteet samaks või seda kasvatada, ent kulutada vähem juristide töötunde ja vähem raha. Imestan, kui ikka ja jälle pakutakse lahendusi, mis inimtöö hulka ja maksumaksja rahakulu kasvatavad, ent inimeste õiguste kaitset, laiemalt õigusriigi hoidu ei paranda. Et mitte jääda liialt üldsõnaliseks ja hoolitseda selle eest, et vaenlaste read ei hõreneks, ka paar näidet paljudest. Ikka ja jälle pakutakse välja individuaalkaebust Riigikohtusse põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks või töövaidluskomisjonide likvideerimist ja kõikide vaidluste suunamist kohtusse kohtunike lahendada. Selge hüppeline töötundide kasv ja nii riigi kui inimeste raha kulu isikute õiguste kaitset tegelikult parandamata. Kardan, et Eesti ei saa endale hoolega läbi mõtlemata ressursikasutust lubada.
Olen mõelnud mõnele lahendusele, teie lahkel loal jagan neid mõtteid teiega. Nii nagu kehtib ennist öeldu puhulgi: ega ma arva, et tõemonopol just minu käes on, ent äkki suudan pakkuda ainest mõtlemiseks ja kaalumiseks.
Tööd on palju ja töötegijaid vähe. Mida teha?
Esiteks tuleb mu meelest meil kõigil mõelda, kuidas nö tühja, nüri tööd ära jätta. Kuidas rakendada parimal moel tehnoloogiat, kuidas senised lahendused paremini tööle panna; kuidas loobuda end ammendanud või piisava kasuta tööetappidest; ja kuidas väljenduda selgemalt, lühemalt ning süsteemsemalt. Äkki tasuks ka Eestis kehtestada kohtule esitatava materjali mahupiirang ühes sisukorra ja süsteemsuse nõudega? Võib-olla oleks tark loobuda sellisel kujul võistlevast protsessist ja rahvakohtunike kaasamisest? Kui võistlev protsess tähendab olemuselt lihtsas kriminaalasjas mitukümmend täistööpäeva kõikidele menetlusosalistele ja rahvakohtunikud peavad osalema ka tehniliselt väga keerulise rahapesujuhtumi lahendamisel, ei ole see ehk praeguses taustsüsteemis enam mõistlik.
Teiseks. Öeldakse, et tulevased põlved hoolivad väga sellest, kas töö on mõtestatud ja aus, kas see teenib mõnd kõrgemat eesmärki. Söandan arvata, et ka meie põlvkond ning eelkäijadki tahavad ajada õiget asja, teha mõtestatud, eetilist tööd. Seega tasub ehk hoolega ja rõhutatult tegutseda õigluse ja tõe nimel. Pelgalt puhas, loovalt süvenemata läbi viidud menetlus ei kindlusta alati õiget tulemust. Leian, et alati tuleb meil kõikidel seada kõrgem siht: eluliselt õiglane, Eestit paremaks muutev lahendus.
Mu meelest mõjub peletavalt ka laisk, initsiatiivitu tiksumine, mängurlus, ükskõiksus ja nn mööda latvu laskmine. Me kätes on ju saatused! Ja meie missioon – kui seda tehnokraatliku moesõna kasutada – on õigusriik. Riik, kus inimene saab elada turvaliselt oma elu, kus reeglid on paigas, ülim reegel on igaühe vabadus ja sellele vastav vastutus, kus inimõigused on kaitstud. See kõik annab mu meelest meie kõikide tööle eriti kriiside aegu ja eriti kaasaja mürarikkas maailmas tohutu tähenduslikkuse.
Kolmandaks tuleb mu meelest probleemi – tööd, mida saavad teha vaid parima väljaõppega juristid on rohkem kui tegijaid – lahendamiseks hoolitseda, et me kõikide töökeskkond ja tööõhkkond oleks hea. Et inimesed, eriti noored, ei siirduks hoopis näiteks idufirmadesse vm, kus palk suurem ja vastutus väiksem ja seega lõpuks head tagasiteed polegi.
Lõpetuseks juristieksam. See on kindlasti hästi mõeldud, ent hea näide sellest, kuidas raisata inimeste töötunde ja eluenergiat ning kõikide asjaosaliste raha.
See, et liialt paljud ülikoolist saadud juuradiplomiga inimesed ei suuda sooritada kohtuniku-, advokaadi- ega muid eksameid ning edukalt juristiametisse kandideerida, on aastaid teada. See on teada nii ülikoolidele, üliõpilastele kui tööandjatele. Ülikoolidele anti aastate eest teatavasti õigus omistada juristidiplom inimestele, kes ei ole õigusteadust terviklikult õppinud. Kahe aastaga paraku juristiks ei saa ega peagi saama. Kaotati magister iurise kraad, selle asemele astus MA ja sotsiaalteaduse õppekavade rühm „ärindus, haldus, õigus“.
Kui inimene ei ole õigusteaduse süsteemi ja meetodit, õigusfilosoofiat, õiguse ajalugu, haldus-, tsiviil- ja kriminaalõigust, riigiõigust, menetlusõigust, rahvusvahelist õigust, Euroopa Liidu õigust; haldusõiguse eriharusid ja hulka külgnevaid distsipliine õppinud, ei saagi ta kohtuniku- või advokaadieksamit edukalt sooritada. Ei tohigi. Mõistagi ei saa ega pea kõik oskama peensusteni kõike, ent sarnasus arstidega on väga suur. Üldteadmised peavad olema kõigil kõigest, ja seejärel tuleb spetsialiseerumine ühes elukestva täiendõppega.
Niisiis on probleem selge ning selge võiks olla seegi, et täiendav eksam saab kohtuniku-, advokaadi-, prokuröri-, kohtutäituri-, notari-, pankrotihalduri-, õigusnõuniku jms ametitesse ukse avada vaid siis, kui latt lastakse alla. Mis ei ole hea mõte.
Nõnda on põhimõtteliselt kaks lahendusteed.
Mõistlik ja inimeste töötunde ning maksumaksja ja eraraha säästev lahendus oleks see, et kõrgharidusseaduses nähakse ette, et õigusteaduses bakalareuse- ja magistriõpe on integreeritud ning õppekava sisu raamnõuded kinnitab Vabariigi Valitsus. Nii on see ka arstide, loomaarstide, inseneride, arhitektide ja klassiõpetajate jaoks. Õigusteadust mittetundev jurist on nii üksiti kui üldiselt sama ohtlik kui eelnimetatud ametite pidajad, kel erialast haridust tegelikult pole. Tervikliku õigusõppe läbimist peaks tähistama magister iuris.
Loomulikult peaks alles jääma ülikoolide õigus avada õiguse komponendiga uuendusmeelseid õppekavu, ja seal saab omistada MA kraadi. Ka need õppekavad on kindlasti vajalikud.
Kui riik otsustab, et otsetee pole hea ja et on raha ning inimeste töötunde, mida eesmärgi suunas suure tiiruga liikumiseks kulutada, siis küllap saab ka nõnda. Igatahes tuleb sel juhul endale selgelt aru anda, et ka juristieksamit ei suuda sooritada need, kes ei ole õigusteadust eriti õppinud ning kukuvad praegu olemasolevatest ametieksamitest läbi. Seega tuleb kas juba ülikooli kõrval või selle järel ja enne eksamit eraldi õigusteadust õppida ja palgata õpetaja. Juristieksamit praktiseerival Saksamaal nimetatakse neid eraõpetajaid repetiitoriteks. Üldiselt on nad väga jõukad ja lugupeetud inimesed ning küllap ka tööelus õnnelikumad, sest kaasaja massiülikooli bürokraatia ja ülekoormus neid ei lämmata. Kuna enamusel üliõpilastest pole raha jalaga segada, tasub õpetaja palgata ühiselt. Ja seepärast söandan provokatiivselt välja pakkuda, et kui juba seda teed minna, et maksumaksja raha eest meie ülikoolides terviklikku õigusharidust ei anta, tasub ehk juristieksam ja maksuline repetitoorium vahele jätta ning otsemaid asutada eraõiguslik õigusteaduskond. Ka see tuleb kokkuvõttes lahendusena mõistlikum välja. Tulemus saab parem ja raha ning inimenergiat kulub vähem.
Soovin teile huvitavat üldkogu! Tänan.
Märksõnad
Haridus