Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne „Kliima kaitse ja põhiõiguste piirangud“
19. aprillil 2023 Riigikogus
Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed!
Mul on suur au ja suur rõõm soovida teile õnne ja edu Eesti paremaks tegemisel. Seda soovib kogu meie ametkond. Mõistagi soovime ka seda, et see väga hea koostöö, mis meil on olnud eelmiste Riigikogu koosseisudega, jätkuks ka Riigikogu XV koosseisuga. Päris sageli on tulnud ette, et piisab ühest väikesest märguandest Riigikogu komisjonile selle kohta, et mõnes seaduses on viga, ja juba ongi see parandatud, ilma et ühiskonnas tekiks suuremat pahandust, ja inimesed, kes kogemata hammasrataste vahele jäid, saavad oma õiguse kätte, mure lahendatud, asjad korda. Loodan, et niisugune koostöö jätkub ka edaspidi. Pean juba ette ütlema, et üks pakk seesuguseid märguandeid ootab allkirjastamist ja on teie poole teel.
Head rahvaesindajad! Riiki juhib Riigikogu ja see on päriselt nii, põhiseadus nõuab seda. 101 erinevat elukogemust ja erinevat ilmavaadet peaks aitama kõikides seaduseelnõudes rumalused üles leida, õigluse ja mõistlikkuse paika vaielda. Muide, ametniku‑ või juurakeelt ei ole olemas. Kui keegi püüab teile vastupidist väita, julgesti kaevake meile. Kõik normid peavad olema arusaadavad, nende mõju peab olema ausalt selgeks tehtud, ka võimalik negatiivne mõju. Teil kõikidel on õigus seda ametnikelt ka nõuda. See ei ole ainult opositsioonisaadikute õigus ja kohustus.
Veel ka selline märkus, et põhiseadus ei luba taandada Riigikogu lihtsalt jututoaks. Vahel öeldakse, et teeme Riigikogu tugevamaks, las peavad arutelusid. Muidugi võib arutelusid pidada, aga põhiseadus ütleb, et kõik Eesti riigi olulised otsused tehakse siin saalis seadusi vastu võttes ja aasta riigieelarvet kinnitades.
Samuti palun teil olla väga tähelepanelik, kui teie ette tuuakse seadus, mis on nagu tühi pildiraam, millesse valitsus või ametnik võib pista ükskõik mis pildi. See pole seadus, see on jama ja seda ei peaks läbi laskma. Paraku tundub, et katsed Riigikogust niisuguseid tühje pildiraame läbi libistada üha sagenevad.
Kliimakaitse valdkond paraku näib olevat üks asjakohastest halbadest näidetest. Just seetõttu tänan, austatud Riigikogu, et lubate kasutada põhiseaduse § 139 lõikes 2 antud võimalust esineda teie ees ettekandega, kui õiguskorras on ilmnenud avaldusi lahendades puudused. Puudused on tõesti tulnud välja, kaevanud on ettevõtjad, kaevanud on looduskaitsjad, üldiselt rahul pole keegi. Pole rahul mitte sellepärast, et seaduses on hea kompromiss paika kaalutud ja tahaks rohkem, vaid sellepärast, et seadus paljudel juhtudel ei ütle üldse mitte midagi.
Niisiis, Eesti on võtnud endale tähtajalisi kohustusi seoses looduse ja kliima kaitsega. Muu hulgas on Eesti võtnud endale kohustuse saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus, mis tähistab siis olukorda, kus inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heide on tasakaalus heitme sidumisega. On ka teisi tähtaegu: 2030, 2035, 2040, 2045, 2055. Igasuguseid tähtaegu on. Aga neid on võetud ja kõige lähemad tähtajad on vähem kui seitsme aasta kaugusel.
Selleks, et neid, olgu Pariisi kliimaleppega või Euroopa Liidus võetud kohustusi täita, on vaja muudatusi tööstuses, kaevandamises, energeetikas, transpordis, ehituses, elamumajanduses, jäätmekäitluses, metsanduses, põllupidamisel ja veel ka muudes valdkondades. Puudutab peaaegu kogu inimtegevust. Paraku neis seadustes, mis nende valdkondade elu korraldavad, õigusi ja kohustusi jagavad, ei ole võetud kohustustest enamasti märkigi. Ohuks on see, et ühel hetkel, kui need tähtajad on väga lähedal, võidakse avastada, et nüüd tuleb midagi teha. Ja siis ollakse silmitsi olukorraga, kus pahandus on suur, kohtuvaidlusi palju ja võimalik, et tuleb maksta niigi pingelisest eelarvest väga kopsakaid hüvitisi.
Kliima- ja looduskaitse eesmärkide näol pole tegemist mingisuguse sunniviisilise eurojamaga. Meie oma põhiseadus nõuab üheaegselt nii keskkonna kaitsmist ja seekaudu tulevastele põlvedele elu ja edu võimaluse andmist, aga ka selleks vajalike reeglite õiglast ja mõistlikku jõustamist. Õiglus ja mõistlikkus muu hulgas tähendab, et ümberkorraldusteks peab jääma piisavalt aega. Mõnes valdkonnas, näiteks kaevandamises, see piisav aeg võibki olla viis, kuus või seitse aastat. Selliseid valdkondi on veel. Mõistlikkus ja õiglus tähendab ka eluterveid erandeid. Need tuleb selgeks vaielda Euroopa Liidus, aga ka teie, austatud Riigikogu liikmed, saate kindlustada, et Eestis ei pea remontima lõpuni soojakindlaks maju, kus see pole mõttekas, kus keskkonnajalajälg on suurem kui saadav kasu, et maainimene ei jää ilma töökindla autota ja nii edasi.
Ärgem laskem ennast võluda jutust, et ajad on rasked, maailm on muutunud nii keeruliseks; et ega seaduses ei saagi asju ette näha; et las valitsus, veel parem, las ametnikud talitavad. Teoreetiliselt võiks tunduda ju väga ilus, kus Riigikogu kehtestab täpselt ühe regulatiivse sisuga raamnormi, et ehk siis valitsus või ametnik võib põhiseaduse raames teha, mida vaja, ja selle, mida vaja on ja mida need põhiseaduse raamid endast kujutavad, otsustab muidugi seesama valitsus või lausa reaametnik.
See oli iroonia. Selline seadus oleks ilmselgelt põhiseaduse vastane ja viiks kindlasti halbade tulemusteni. Just seetõttu ei sobi Eestile võetud kliimaalaste kohustuste täitmiseks olemasolev üldnormike keskkonnaseadustiku üldosa seaduses, mis ütleb lühidalt kokku võttes, et iga reaametnik võib ära keelata mistahes keskkonnakahjuliku tegevuse kui on vaja ja nii nagu talle tundub, et hea oleks.
Ega see ka neile, kes selliseid norme kaitsevad, lõppkokkuvõttes ei pruugi meeldida, sest arusaamine sellest, mida vaja on, on inimeseti hästi erinev. Tulemuseks võib-olla, et ühes Eestimaa otsas antakse spaale tegevusluba ühtedel alustel, teises Eestimaa otsas leidub ametnik, kes ütleb, et pole meil üldse mingeid spaasid tarvis, minge ujuge looduslikes veekogudes.
See oli hästi lihtsustatud, loodan, et siiski arusaadav näide, miks selliste tühjade pildiraamidega ei tohiks leppida. Ühtlasi püüan selgitada, et õiguskantsleri ülesanne on siis, kui asjad ei parane, need lüngad ka põhiseaduslikkuse järelevalves vaidlustada.
Austatud Riigikogu! Juba eelmise Riigikogu koosseisu ajal tuli meie juurde päris mitu ettevõtjat, kes ütles, et nendele on öeldud, et ärge seda seadust oodakegi, te korraldage oma tegevus ümber arengukava alusel. Kõige veidram oli juhtum, kus öeldi, et tegevusluba ei saa pikendada, sest koalitsioonileping ei luba. Seetõttu ma kordan iseenesestmõistetavat: ei arengukava ega koalitsioonileping ei loo mitte kellelegi mitte ühtegi õigust, kohustust ega ootust. Arengukava vastuvõtmisest, isegi kui seda teeb Riigikogu oma otsusega, ei hakka kulgema muudatustega kohanemise aeg. Muudatustega kohanemise aeg põhiseaduse mõttes saab hakata kulgema üksnes siis, kui Riigi Teatajas on avaldatud piisavalt konkreetne seadus, millest inimesel on võimalik aru saada, et see käib tema kohta, ja tal on võimalik aru saada, millised on need tulevased õigused ja kohustused.
On selge, et nagu ettevõtjad vajavad investeerimiskindlust, vajavad ka meie linnad ja vallad teadmist selle kohta, milline suur tööandja võib-olla peab panema uksed kinni või leidma mingi uue tegevusvaldkonna; mida saaks linn või vald teha, et ettevõtlust tuua ja tööpuudust ära hoida. Samamoodi on vaja teada, kui palju eluasemeid on tarvis remontida, mis saab põllust, mis saab metsast, mis saab maast, kuidas inimesed pääsevad liikuma. Loodan, et need tulevastele nõuetele vastavad sõiduautod saavad olema taskukohased ja kättesaadavad neile, kellel neid tarvis on. Aga praegu hirmutada inimesi jutuga, et piirkondades, kus elekter niigi iga väiksema tuule peale ja vahel isegi ilma selleta mitu korda aastas ära läheb ja kus ainult korraliku autoga üldse teid läbida õnnestub, neid inimesi hirmutada, et neil võimalus kodust välja pääseda kaob ära, see lihtsalt ei ole inimlik. See ei ole tark. See ei ole ka asjakohane, sest ma usun, et sellist plaani tegelikkuses mitte keegi ei pea.
Loomulikult, kui rõhutan, et kõik olulised küsimused tuleb otsustada seaduses, siis ei pea ma silmas, et seaduses saaks tehnilisi üksikasju kirjeldada. Ei, ministrite määrused, valitsuse määrused, mitmesugused juhendid on ka täiesti omal kohal, samuti ka ametniku kaalutlusõigus. Pean silmas, et need põhiküsimused, milliseid põhiõigusi – liikumisvabadust, omandivabadust, ettevõtlusvabadust – ja millisel viisil kes piirab, mis eesmärgil ja kui suurtes raamides, vaat see peab olema seaduses kirjas. Kui seda seal pole, siis pole sellel seadusel ka mingit põhiseaduspärast mõtet.
Jutud, et aga kriisi korral nii ei saa, soovitaksin jätta tähelepanuta. Just nimelt kriisi puhul, kus paljud inimesed on ärevil, kui on hirm ja võib-olla ka viha, tulebki väga täpselt ette mõtelda, mida kriisi lahendamiseks tohib teha, millised on õigused, millised on kohustused. Seda saab ette näha ja kindlaks teha, see on vajalik.
Üks konkreetsem näide ka. Kui soovitakse näiteks põlevkivi kaevandamist piirata, siis saab seda teha ainult Riigikogu, nähes maapõueseaduses ette vastavad muudatused. Juttu on liikvel palju ja mina ei ütle, et neid muudatusi tuleks teha või mitte teha. Ma lihtsalt nendin, et juttu on palju, kohustused on võetud, aga maapõueseadusest saame vastuse, et põlevkivi võib kaevandada täna, aastal 2050, ilmselt ka hiljem. Ei ole ühtegi piirangut, milleks võib kasutada ja nii edasi. Küsimuse, milleks võib kaevandada, mis mahus, kus ja millised võiksid olla tehnoloogilised uuendused, mis võimaldavad ka põlevkivi kaevandamisega mitte loodust saastada, kasutada meie loodusvara parimal moel, nii nagu põhiseadus ette näeb – jällegi, see on teie otsustada. Koht, kus neid otsuseid teha, on maapõueseadus, mitte ükski arengukava ega mingi jutuajamine kuskil. Mõistagi on ka nii, et kui Riigikogus poliitiline tahe muutub, siis saab õiguspärast ootust arvestades ka seniseid otsuseid muuta.
Miks põlevkivi mainisin? Eks ikka sellepärast, et sellest lihtsalt on olnud kõige rohkem juttu ja teada on, et siin vajalik kohanemisaeg erinevatel hinnangutel on viis kuni seitse aastat.
Valimiskampaanias ja nüüd ka pärast seda on räägitud kliimaseadusest. Hetkel minu teada ei ole täpselt teada, mis selles seaduses hakkaks olema. Ja loomulikult on teie otsustada, kas tuleb kliimaseadus ja muudatused valdkondlikes eriseadustes – veeseaduses, liiklusseaduses, ehitusseaduses, maapõueseaduses ja nii edasi ja nii edasi – või siis pannakse kliimaseadus nimeks ühele suurele kobarseadusele. Ka nii põhimõtteliselt saab, aga julgen oma kogemuse pinnalt öelda, et see tee pole kuigi kiire, see pole kuigi läbipaistev ja selle töö juhtimine nõuab etteotsa tõelist juhtimisgeeniust. Neid huve, mis tuleb selles protsessis läbi kaaluda, läbirääkimisi, mida tuleb pidada, on nii tohutult palju, et see inimene peab olema üliinimene. Aga kui see inimene leidub, siis on väga hea, niimoodi saab kindlasti ka.
Kobarseadustega on ka see mure, et kui Vabariigi President leiab, et mõni seal olevatest normidest on põhiseadusevastane, siis jääb kogu see kobarseadus teatavasti pidama, ei jõustu ka põhiseaduspärased osad ja kohanemisaeg ei hakka jooksma. See on üks põhjus, miks juhul, kui minult küsitakse, soovitan alati, et pigem võtta ette väiksemad konkreetsed tükid, muuta seadusi ükshaaval, rahulikult arutada need läbi, mis on põhiseadusega kooskõlas, jõustub, mis tekitab vaidlusi, siis vaieldakse. Kui mõni ulatuslikke muudatusi ettenägev norm jõuab ka põhiseaduse järelevalveks Riigikohtusse, on ka see täiesti normaalne riigielu käik.
Kokkuvõtteks. Kaasaja polariseerunud ja sellises mustvalges maailmas, kus sõltumatut institutsiooni mõnikord ei kiputa mõistma, siis rõhutangi, et minu töö on olla põhiseaduse sõltumatu järelevaataja, vajadusel normide Riigikohtu ette viija. Mina ei saa asuda mingisugusesse poliitilist laadi võitlusse, öelda, mis on halb, mis on hea. Teil on otsene rahva mandaat, ainult teie saate seda teha.
Põhiseadust lugedes ei ole mingit kahtlust, et Eesti loodus on hindamatu varandus ja tulevikutagatis. Loodusliku elurikkuse, õhu, maa, vee puhtuse hoidmine ja kahjude hüvitamine on igaühe põhikohustus. Rahva poolt vastu võetud põhiseaduse § 5 ja § 53 olid juba aastal 1992 täiesti erakordsed. Teist nii looduse‑ ja keskkonnasõbralikku põhiseadust toona lihtsasti maailmast leida ei olnud. See, ma leian, on väga hea.
Teame sedagi, et Eesti ei saa ennast planeedilt Maa lahti haakida, ükskõik, kui palju me ka ei sooviks. Just seepärast peame hoolima ja arvestama, mis lähemal ja kaugemal toimub, teistes riikides.
Kuigi vahel väidetakse, et asjad on nii kriitilised ja et eks ettevõtjad ongi kliima soojenemises süüdi, siis tuhka neist õigustest. Kõigepealt päästame planeedi, siis täidame põhiseadust. Õiguskantsleri ülesanne on öelda, et õigusriiklus ei ohusta keskkonnakaitset, isegi kui see võib esmapilgul nii näida. Tundub, et õigusriik, mõistlikkus, lahkus on eeldused selleks, et õnnestuks üldse loodust kaitsta. Kõige parem oleks, kui loodust hoidev eluviis ja ka kliima seisundit parandavad valikud oleks osa vabatahtlikust väärikusest, miski, mida me teeme lihtsalt sellepärast, et loomulik instinkt suunab sinnapoole, et on ju hea, kui laste ja nende laste elu on õnnelikum, kui nad on tervemad, kui me nende kaela ei jäta probleeme, mille lahendamine on meil võimalik.
Mõned vast nüüd kurdavad, et miks põhiseadust ka kliimakaitse valdkonnas järgima kutsun ja miks räägin, et ettevõtjatel on õigused. Just erinevad põhiseaduslikud vabadused kindlustavadki meile, et innovatsioon ja uued tehnoloogiad üleüldse tulevad, et tuleb see tehnoloogiline baas, mis lubab elada kliimasõbralikumat elu. Loomulikult pean seisma ka nende inimeste eest, kes õigusega kardavad, et nende eluviis, nende elutöö loetakse justkui kõlbmatuks, nad loetakse justkui rumalaks, et nad ei ole piisavalt agarad keskkonnaaktivistid. Ärme tee seda. Mu üleskutse oleks, et katsuks inimesi pigem lepitada ja selgitada neile, et kõikide nende muudatuste eesmärk on ja peakski olema teha inimeste elu paremaks. Ega propaganda tõenäoliselt ei aita. Meievanused ja vanemad tõenäoliselt tunnevad igasuguse propaganda suhtes lihtsalt tülgastust.
Tänan, et kuulasite. Rõhutan, et õiguskantsleri ülesanne on kaitsta põhiseaduslikke väärtusi, sealhulgas keskkonda ja õigusriiki, sealhulgas põhimõtet, mille järgi isikute õigusi tohib piirata ainult selge ja konkreetse seaduse alusel ja niimoodi, et inimestel jääb kohanemiseks piisavalt aega. Õigusriiklus ei ohusta keskkonnakaitset.
Aitäh!
Märksõnad
Keskkond