Eesti keel kui Eesti riigi alusväärtus

Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne teaduspoliitika konverentsil "Teadus kui Eesti arengumootor (XI). Elujõuline Eesti - tähendus ja valikud"

Riigikogu konverentsisaalis 16. oktoobril 2024

(korraldajad Eesti Teadusagentuur, Riigikogu kultuurikomisjon, Rektorite Nõukogu, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia ning Haridus- ja Teadusministeerium)

Eesti keel kui Eesti riigi alusväärtus

„Rahvusülikooli keel on eesti keel!“ seisis emeriitprofessor Mati Erelti lahkumisest teatava uudise juures fotol. Fred Jüssi aga meenutas „Ööülikooli“ loengus „Emakeelest“, kuidas temalt nõuti ülikooliõpingute aegu erialaseid selgitusi nii teaduskeeles kui ka maakeeli. „Amfiib migreerus akvaatilisse miljöösse realiseerima nutritoorset funktsiooni“ – teadusekeeli öeldu tähendab lihtsalt seda, et kahepaikne läks vette sööma.

Rahvusriik, rahvuskeel, rahvuskultuur, rahvusülikool – postmodernistide jaoks kõlab see kõik vist kehvasti. Küllap elab paljudes peades unistus piirideta maailmast, kõigi rahus elavate inimeste ühisest koduplaneedist, kus kõikidel on ühine keelgi. Ladina keelest ega esperantost ei saanud maailmakeelena asja, aeg näitab, kas selle rolli haarab globish.

1992. aastal rahvahääletusel vastu võetud Põhiseadusesse postmodernistlikud ideed suurt ei jõudnud. Eks filosoofilised ja poliitilised moevoolud jõuavadki Eestisse viibega ja vist mitte seesuguse hooga, nagu need Ameerika Ühendriikide suurlinnades ja Londonis kerkivad.

Põhiseadus ütleb, et eesti riigikeel on eesti keel. Eestlus ja eestlane, kultuuri ja keele elujõud ja igavikulisus on Põhiseaduses sees. Põhiseaduse Assamblee töö lõppjärgus lisati rahva ettepanekul preambulisse uus lõik, mida 1918. aastal ega 1937. aastal vastu võetud Põhiseaduses ei olnud. Selles pannakse Eesti riigile kohustus tagada eesti rahva ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ehk saab siin jagada herderlikku põhivaadet, et rahvuslik kultuur on tee üldinimliku poole, rahvuslikku ei pea vastandama üldinimlikule, ja rahvuskultuur ega ammugi -ülikool ei pea tähistama kolklikku sumbumist.

Eesti keel on eesti rahvuse ja kultuuri olemuslik komponent, ilma milleta pole eesti rahvuse ja kultuuri säilimine võimalik, ütles Riigikohus 1998. aastal otsuses, mis puudutas kohaliku omavalitsuse volikogu liikmetele kehtestatud eesti keele valdamise nõuet. 2007. aastal lisati eesti keele kaitsmise kohustus Põhiseaduse aluspõhimõtete hulka.

Eesti põlis- ja enamusrahvuse – eestlaste – emakeel eesti keel on Eesti ainsa riigikeelena sätestatud kõigis seni kehtinud Eesti põhiseadustes. Põhiseaduse § 6 väljendab muu hulgas rahvusriigi põhimõtet, selle kaudu viib riik ellu ülesannet tagada eesti keele säilimine läbi aegade. Mõistagi on siin hõlmatud ka eesti viipekeel ja viibeldud eesti keel. Põhiseaduse §-st 6 tuleneva eesti ühiskeele kaitse ja arendamise ülesandega on kooskõlas ka Eesti keelemurrete kaitse ja arendamine.

Eelviidatu on põhjus, miks leian, et Põhiseadust muutmata ei saa loobuda eesti kirjakeelest, mille võimalikult suur osa ühiskonnast võimalikult hästi selgeks saab. Kirjakeel eeldab normeeriva ja suunava, head ja halba keelekasutust eristava kirjakeele normi olemasolu. Kirjakeel on teadagi kohustuslik ametlikus suhtluses, muudes avalikkusele suunatud tekstides on kasulik järgida keelekasutuse head tava. Väljendusvabadus on ja peabki olema tagatud.

Kas eesti kirjakeele normi olemasolu nõue nõrgestab Eesti ja eesti keele elujõudu?

Kahtlen selles, minu arvates on just vastupidi, eeldusel, et lisaks heale eesti keele oskusele omandatakse mitu võõrkeelt ja et eesti keel areneb. Ma ei ole kindel, et vaat et ainsa tänapäeva keeleteadusena esitletav kokkulepitud sõnatähenduste ja reeglite eitamine on Euroopaski ainus lähenemine. Ma pole keeleteadlane, mistap väljendangi ses osas vaid huvi ja kahtlust.

Prantslased ja sakslased püüavad igatahes oma keelt üha enam kaitsta. Hiljuti osalesin Euroopa Liidu Kohtu istungil, kuulasin head eestikeelset tõlget, sest prantsuse keelest ma piisavalt aru ei saa. Küll märkasin, et iirlane kõneles iiri ja maltalane malta keeles. Üks kuulub keldi ja teine semiidi keelte sekka.

Euroopa Liidu kohtunike ja õigusemõistmise ühiskeel on prantsuse keel. See on minu meelest hea. Miks? Sest Mandri-Euroopa õigussüsteemis, kuhu kuulub ka Eesti, on õigusteaduse põhimeetod faktide ja seoste erapooletu selgeks tegemine ning nende alusel loogiline argumenteerimine. See argumentatsioon tuleb võimalikult täpselt kirja panna. Inglise keeles on märksa levinum ja koguni tunnustatud constructive ambiguity. See võib olla üks põhjus, miks Euroopa Liidu direktiivide ja määruste eesti keeles mõistmisel on paremaks toeks saksa- ja prantsuskeelsed tekstid. Arusaam, justkui peegeldaks keerutamine tarkust ja autoriteeti, on küll ilmselt laiemaltki levinud.

Eesti Põhiseadus kohustab ametnikke koostama selgeid, hõlpsasti ja üheselt arusaadavaid tekste, ka seadusi. Ütleksin koguni, et constructive ambiguity on põhiseadusevastane. Sest norm ei tohi eksitada neid, kelle kohta see käib. Ei tohi jätta vastandlike huvidega ühiskonnaliikmetele muljet, et Riigikogus võitis just neile meeldiv lahendus. 

Söandan arvata, et eesti keel Eesti riigi alusväärtusena on meie elujõu üks allikas. Erinevate keelte elushoidmine ja arendamine, nende suurtesse keeltesse hääbumise vältimine on miski, mis inimkonda tõesti rikastab, lugege tõestuseks näiteks Jean-Pierre Minaudier’ raamatut „Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise rännakud“. Olen kahel käel nõus ka akadeemik Peeter Saariga. Ta imestas selle üle, et inimesed, kes on valmis end protestiks aheldama buldooseri külge, et kaitsta mõnd haruldast taimeliiki, unustavad liigirikkuse ja mitmekesisuse väärtused, kui kõne all pole taime- või loomariik, vaid väikerahvaste keeled.

Olgem tänulikud eesti keele õpetajatele, keeletoimetajatele ja keelekorraldajatele, kasutagem oma emakeelt üha selgemalt ja nõtkemalt ning toetagem Eestis elavaid muu emakeelega inimesi eesti keele julgel kasutamisel.

Aitäh!