Allar Jõksi kõne Eesti Omanike Keskliidu teabepäeval 9.12.2006 Tallinnas
Austatud Omanike Keskliidu esimees, head kuulajad!
Kõigepealt soovin tänada selle tunnustuse - omanike sõbra auhinna eest! Tegemist on suure tunnustusega Õiguskantsleri Kantseleile.
Ma ei ole olnud alati ühel meelel omanike esindajatega, aga öeldakse, et vaidlustes sünnibki tõde. Tean, et paljud saalisviibijatest pole õiguskantslerilt saanud vastust, mis neid rahuldaks. Võlgnen väikese selgituse.
Õiguste kaitsmisel saab õiguskantsler tegutseda ainult põhiseaduse ja seadustega seatud raamides. See on ka põhjus, miks ma ei ole saanud aidata väga paljusid, kes on pidanud kannatama omandireformi läbiviimisel alandust ja ebaõiglust. Nii näiteks ei saa õiguskantsler omandireformi alaste kaebustega tegeleda siis, kui antud vaidluses on olemas kohtuotsus või kui kohtumenetlus on pooleli. Samuti ei võimalda seadus õiguskantsleril üldjuhul tegeleda avaldustega, milles kaebuse esitaja õiguste rikkumisest on möödas juba rohkem kui üks aasta. Kahjuks on pea kõigis omandireformi alastes vaidlustes õiguste rikkumisest möödas rohkem kui üks aasta ja ka kohtuvaidlusi on rohkem kui üks.
Homme, 10 detsembril on rahvusvaheline inimõiguste päev. Sellega seoses lubage mul oma ettekandes peatuda mitte ainult omanike õigustel, vaid inimõigustel kõige laiemalt.
Soovin rääkida 21.sajandi väljakutsetest inimõigustega seoses.
1) Terrorismivastase võitlusega kaasnevad ulatuslikud ja kohati äärmuslikud vahendid inimõiguste piiramiseks.
Tuntud Läti lavastaja Adolf ©apiro ütles intervjuus ajalehele Sirp kolm nädalat tagasi:
„Murdepunktiks, mis käivitas muudatused inimõiguste mõtestamisel, sai kurikuulus 11. september. Iidsetest aegadest saadik on humanistlik tava hinnanud isiksuse vabadust kõrgemaks inimese julgeolekust. Nüüd on aga vastupidi. Paljud on valmis ohverdama osa oma vabadusest, et tagada endale turvalisus. See tendents ilmneb nii üksikisikute kui ka riikide puhul. Niisugune “ohvrimeelsus” aga muidugi nivelleerib isiksust. Kui teha põhimõttelistes asjades mööndusi, pole enam ka isiksust”.
Temaga tuleb nõustuda. Kas oleksid inimesed enne 11. septembri sündmusi näiteks nõustunud oma telefonikõnede pealtkuulamise, meilide lugemise, vangide ebainimliku kohtlemisega põhjusel, et vaid selliselt tagatakse nende julgeolek?
Väidan, et terrorism on juba esimese võidu saavutanud - niivõrd olulised inimõigused nagu sõnavabadus, eraelus puutumatus , õigus inimväärsele kohtlemisele on pidevalt vähenenud.
Küsimus on vaid selles, millise piirini saab neid õigusi vähendada nii, et nende õiguste olemus olematuks ei muutu?
2) Globaliseerumine, immigratsioon ja sellega kaasnevad konfliktid. Tuletagem vaid meelde vaidlusi, mis käivad Euroopas seoses moslemi naiste riietuse üle.
4) teaduse ja tehnoloogia areng on pidevalt mitu sammu ees õigusest ja õiguste kaitsest.
5) Mööda Euroopat ringi liikuv sallimatuse tont.
Kõik eelpool loetletu viib selleni, et inimõiguste kaitse muutub järjest keerulisemaks, kaaluma peab järjest enam vastandlikke õigusi ja huvisid. Pole enam must-valgeid lahendeid nagu aastaid tagasi.
Näiteks ei ole ju ka omandiõigus absoluutne õigus vaid seda õigust on võimalik piirata teiste õiguste tagamiseks. Kui vaadata, mis toimub planeerimises ja ehituses, siis mitte alati ei ole näiteks avalik huvi nii hästi kaitstud kui omaniku huvi. Ja ka omanike ja sundüürnike vahelises vaidluses tuleb arvestada mõlema poole õigustega.
Minu käest on korduvalt küsitud, miks pean õiguskantslerina niivõrd oluliseks tegeleda demokraatia üldküsimustega ja miks ma ei piirdu näiteks ainult omandireformi alaste kaebuste lahendamisega. Miks ma pidevalt viitan demokraatia ohtudele?
Leian, et õiguskantsleri kui demokraatia idee kandja ja tutvustaja ülesandeks on hoolitseda selle eest, et demokraatlik võimu vahendamine on aus, läbipaistev ja kontrollitav.
Septembri lõpus juhtisin Riigikogu ees tähelepanu sellele, et kodanikuühiskond kui toimiva demokraatia alus on vähe arenenud ja kaasatus vähene. Mind kritiseeriti selle eest ja väideti, et ma näen kõike vaid mustades värvides.
Kaks nädalat tagasi avaldati ajakirjas Economist demokraatia edetabel. Selle tabeli koostamisel on eksperdid arvesse võtnud mitmeid asjaolusid - valitsemise efektiivsus, valimiste ausus, poliitiliste otsuste ( sealhulgas erakonna rahastamise) läbipaistvus ja kolmanda sektori kaasatus otsustusprotsessidesse.
Eesti Vabariik oli selles edetabelis 33. kohal. Ja mitte isegi koht pole niivõrd oluline vaid see, et Eestit peeti puuduliku demokraatiaga riigiks. Ühe suure miinusena oli välja toodud, et Eestis on nõrk kodanikuühiskond ja valitsusväliste organisatsioonide, nagu näiteks Omanike Keskliit, kaasatus vähene.
Kasutangi siinkohal võimalust ja avaldan tunnustust Omanike Keskliidu senisele tegevusele oma liikmete huvide kaitsmisel ja Eesti õiguskorra arendamisel ning kutsun teid üles veelgi julgemalt ja häälekamalt oma õiguste eest seisma.
Tutvustan järgnevalt demokraatia edetabelit, millel juba põgusalt peatusin. Meie põhjanaabrid ja tegelikult kõik põhjamaad kuuluvad tabelis esikümnesse, mis on märgiks, et tegemist on tugevate demokraatiatega. Eesti on 33.kohal, meile järgnevad väikese vahega Leedu ja Läti.
Kui me vaatame näiteks ÜRO inimarengu tabelit, siis selgub, et põhjamaad on jälle esikümnes või selle piirimail. Eesti, Leedu ja Läti aga viiendas kümnes. Mida inimarengu tabel näitab? Kindlasti näitab ta, kui hästi on kaitstud olulised inimõigused nagu õigus elule, haridusele ja tervise kaitsele.
Kui võrrelda sissetuleku võrdse jaotumise tabelit ehk Gini indeksit, siis selgub, et Põhjamaad on jälle esikümnes ehk teisisõnu jaotuvad seal sissetulekud ja rahvuslik rikkus võrdsemalt ja sotsiaalset ebaõiglust on vähem. Eesti on koos Leedu ja Lätiga selles edetabelis kuuendas kümnes.
Neid tabeleid võiks veelgi esitleda - kasvõi korruptsiooni indeks. Tulemus oleks ikka üks.
Need riigid, kus on tugev demokraatia, need riigid tagavad paremini ka inimõigusi.
Democracy Index Human Development Index Income Equality Index
1. Sweden 1. Norway 2. Denmark
4. Norway 5. Sweden 4.Sweden
5. Denmark 11. Finland 6.Norway
6. Finland 15.Denmark 10.Finland
33.Estonia 40.Estonia 50.Estonia
39.Lithuania 41.Lithuania 51.Lithuania
43. Latvia 45. Latvia 57.Latvia
Tulen tagasi küsimuse juurde, miks olen tegelenud demokraatia üldküsimustega, nagu erakonna rahastamise läbipaistvus, sõltumatu avalik õiguslik ringhääling, sõnavabaduse tagamine, ausate valimiste ja kodanikuühiskonna tugevdamisega.
Sest on olemas seos demokraatia taseme ja põhiõiguste tagamise vahel. Riik, kus toimuvad ausad valimised, kus osalusdemokraatia on arenenud ja poliitilise kultuuri kiht on paksem kui juustuviil hamburgeri vahel, see riik suudab paremini tagada ka põhiõigusi ja vabadusi.
Valimiste eel on linnapilti ja meediasse siginenud mitmeid loosungeid ja üleskutseid. Võib-olla peaks Eesti võtma hoopis sihiks jõuda viie demokraatlikuma riigi hulka!
Õiguskantslerina luban, et kasutan selle eesmärgi saavutamiseks teie poolt auhinnaks antud kuldseid kääre oskuslikult ja ohutult õiguskorra umbsõlmede lahtilõikamisel!
Head Omanike Keskliidu liikmed!
Homme tähistatakse inimõiguste päeva. Soovin, et Eesti saaks tulevikus iga päev tähistada inimõiguste päeva. Selleks kutsun ka Omanike Keskliitu üles oma liikmete õiguste ja õiguskorra eest jätkuvalt võitlema.