Maria Sults, Käti Mägi: Süüteo toime pannud vaimse häirega inimese kinnipidamiseks sobivad asutused: olukord Eestis ja põgus ülevaade mõningatest Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest

artikkel ilmus ajakirjas Juridica 2020/1

1. Sissejuhatus

2018. aasta suvel sai üks sundravi patsient palju meedia tähelepanu.^*2 Tegemist oli vabaduses vägivaldseid ja ka ohvrite surmaga lõppenud tegusid toime pannud mehega. Haiglas põhjustas ta mitu ebameeldivat ja ohtlikku olukorda. Haigla meeskond pidi tunnistama, et nad ei saa nii äärmusliku käitumisega patsiendiga omal jõul hakkama, ja pöördus abipalvega Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi poole.^*3 Ühe võimaliku lahendusena pakuti välja, et raskesti kontrollitava ohtliku käitumisega psüühiliselt haiget inimest võiks ravida vangla psühhiaatriaosakonnas, kus on võimalik turvalisust paremini tagada.

Avalikkuseni jõudnud info kohaselt jäi mulje, et ministeeriumite tasandil ei suudetud jõuda otsuseni, kuidas võiks ühe patsiendi põhjustatud kriitilist olukorda lahendada või millist tuge võiks riik raviasutusele pakkuda. Paljuski takerduti küsimusse, kas sundravi on vanglas üldse võimalik, teisisõnu: kas sundravi patsienti oleks õiguslikult korrektne vangla territooriumile paigutada. Kuna kokkuleppele selles küsimuses ei jõutud, siis ei osatud haiglale ka konstruktiivset abi pakkuda. Kajastamata jäi, et Eestis on sundravi korralduses probleeme juba pikemat aega ning meediasse jõudnud juhtum ei oleks tohtinud tulla vastutavatele ametkondadele üllatusena.

Vastuseta jäi küsimus, milline oleks õige koht inimestele, kes on sooritanud raskeid isikuvastaseid kuritegusid ja on vägivaldsed, kontrollimatu käitumisega, keelduvad ravimite võtmisest ning ähvardavad ravil viibides pidevalt teisi patsiente ja personali. Samas kannatavad need inimesed raske psüühikahäire all ning vajavad võrdselt teiste haigestunutega meditsiinilist abi ja tervenemise lootust. Milline peaks olema selliste probleemidega inimestele sobiv asutus, kus on piisavalt turvaline ning ravi ja rehabilitatsiooni toetav keskkond?

Artiklis arutletakse nende küsimuste üle. Samuti antakse ülevaade, milline on Eestis vastu inimese tahtmist osutatava psühhiaatrilise ravi (sundravi ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi) süsteem ja mis on selle puudujäägid. Lisaks kirjeldatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendite põhjal, kuidas on teised riigid kuriteo toime pannud vaimse häirega inimeste ravi korraldanud.

Teiste riikide praktikaga tutvumisel on oluline meeles pidada, et nende lahenduste üks ühele rakendamine ei pruugi olla võimalik. Ka vajaks nii õiguslike kui ka praktiliste takistuste analüüs palju põhjalikumat uurimist. Sellegipoolest avardab teiste riikide kogemustega tutvumine võimalike lahenduste valikut. Väärtuslikud on ka riikides kasutusel olevatele süsteemidele EIK antud hinnangute kaudu formuleeritud universaalsed põhimõtted, millega ka Eestis saab ja tuleb vaimse häirega inimeste ravi korraldamisel arvestada.

Sundravi määramise menetluslikul poolel artiklis pikemalt ei peatuta. Autorid käsitlevad vaid psüühilisest haigusest tingitud ohtlikkuse tõttu vabaduse kaotanud täiskasvanud inimeste olukorda. Eestis on sundravile ja tahtest olenematule ravile võimalik määrata ka lapsi, kuid see teema vajaks eraldi käsitlust.

2. Sundravi ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi korraldamine ning tingimused Eestis

Eestis eristatakse psühhiaatrilist sundravi^*4 ja tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi.^*5 Psühhiaatriline sundravi on kriminaalmenetluse väljund^*6 teo toimepanemise ajal süüdimatuks tunnistatud, samuti kohtumenetluse või karistuse kandmise ajal haigestunud inimestele.^*7 Tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi määratakse haigestunule tsiviilkohtumenetluse korras.^*8 Selline eristamine on seadusandja valik ja puudutab suures osas patsiendile kohustuslikus korras psühhiaatrilise abi määramise menetluslikke aspekte. Põhierinevus nende patsientide staatuses seisneb selles, et sundravile suunatakse süüteo juba sooritanud inimene, kuid tahtest olenematut ravi määratakse ohtu ennetava meetmena. Erinevus kahe kategooria vahel on pigem teoreetiline, sest praktikas võib sama teo eest rakendada kas sundravi või tahtest olenematut ravi. Näiteks olukorras, kus psüühiliselt haige inimene ähvardab teisi tappa^*9 või lõhub asju^*10, on tema võimalused sattuda kas tahtest olenematule ravile või sundravile üsna võrdsed. Kõik sõltub sellest, kas tema tegude uurimiseks alustatakse kriminaalmenetlust või piirdutakse tsiviilkohtumenetlusega. Sundravil võib olla nii isikuvastaseid kuritegusid (nt tapmine – KarS § 113 ) süüdimatus seisundis toime pannud inimesi kui ka väärtegude (nt varavastane süütegu väheväärtusliku asja ja varalise õiguse vastu – KarS § 218) toimepanijaid.

Kuigi Eestis eristatakse seaduse tasandil üsna rangelt psühhiaatrilist sundravi ja tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, siis psühhiaatrilist abi pakkuva asutuse seisukohalt on tegemist sarnaste vajadustega inimestega: nii tahtest olenematu ravi kui ka sundravi patsiendid on raske psüühikahäirega ja sellepärast ohtliku käitumisega. Võimalik, et seetõttu on paljudes riikides mindud seda teed, et Eesti mõistes sundravi patsiente ja tahtest olenematu ravi patsiente ravitakse samas haiglas ja ka samas osakonnas.^*11 Haigla osakondade vahel paigutamine toimub haiguse raskusastme ja patsiendi käitumise riskianalüüsi alusel. Kui riigis on siiski otsustatud, et karistusõiguslikult taunitava teo toime pannud isik suunatakse ravile ehk osutatakse psühhiaatrilist abi vaid selleks spetsialiseeritud asutustes^*12, siis hea praktika on luua ka seal erinevate turvatasemetega osakonnad. Organisatoorselt on mõlemal mudelil omad plussid ja miinused.^*13

Mõistagi peab psühhiaatriline sundravi olema korraldatud kooskõlas riigis kehtivate õigusaktidega. Eestis võib psühhiaatrilist sundravi pakkuda vastava eriloaga tervishoiuteenuse osutaja (KarS § 86 lg 2), kes peab vastama ka üldistele nõuetele, mis on kehtestatud ambulatoorse ja statsionaarse psühhiaatria tervishoiuteenuse ja teenuse osutajate kohta (sotsiaalministri 26.08.2011 määruse nr 35^*14 § 2 lg 1).

Eestis pakub praegu sundraviteenust vaid üks haigla: SA Viljandi Haigla.^*15 Haigla tegevusloal on märgitud, et kohtu määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks on haiglas 80 voodikohta. Sundravi osutatakse Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas. Osakonnas on nii mehed, naised kui ka alaealised. 2017. aastal koostatud sundravi kliinilises auditis^*16 on kirjeldatud, et Viljandi Haigla sundraviosakond jaguneb kolmeks. Ohtlikkuse riski hindamisele tuginedes paigutatakse suure ohtlikkusriskiga patsiendid sundravi peahoone teisele korrusele ning keskmise ja väikese ohtlikkusriskiga patsiendid on paigutatud sundravi peahoone esimesele korrusele ja ka psühhiaatriakliiniku teistesse osakondadesse. Teistesse osakondadesse suunatakse patsiente selle tõttu, et sundravil viibivaid patsiente on pidevalt üle 80.^*17 Teisisõnu suunab riik sundravile juba pikemat aega rohkem inimesi, kui sundravi osutav asutus tegevusloa alusel üldse tohiks vastu võtta.

Viljandi Haigla sundravi osakond on raviasutus – sundravi osutamiseks antud tegevusluba on võrdsustatud tavapärase ambulatoorse ja statsionaarse psühhiaatria tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga. Siiski tuleneb sundravi reguleerivast määrusest mõningaid erinõudeid sundravi osutajale (nt personali ja patsientide suhtarvu miinimumnõue).^*18 Samas lähtuvad nii sundravi kui ka tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist abi andvad raviasutused oma tegevuses suuresti PsAS-st. Patsientide ja personali ohutuse tagamise seisukohast ei ole vahet, kas turvameetmete rakendamisel ja kohtumäärusega ravile paigutatud patsientide haiglast lahkumise takistamisel tuginetakse sundravi reguleerivale määrusele (§ 2 lg 4^*19) või PsAS-le (§ 11 lg 7^*20).

Ühe keskmisest suurema riskikäitumisega patsiendi tekitatud olukord näitas, et Eesti psühhiaatrilise sundravi süsteem on üsna jäik – puudub võimekus paindlikult reageerida. Keerulise haigusjuhtumi puhul ei olnud teenuseosutajal manööverdamisruumi ei õiguslikult (ta oli ainuke sundravi tegevusloaga asutus riigis) ega logistiliselt (sundravi osakond oli üle rahvastatud).

Psühhiaatrilise abi andmise võrgustikku kuulub ka Tartu Vanglas asuv ja vanglasüsteemis psühhiaatrilist ravi korraldav osakond. Tegevusloa kohaselt on seal 18 voodikohta.^*21 Osakond on mõeldud ennekõike süüdimõistetud isikute psühhiaatriliseks raviks. Samuti on sinna võimalik paigutada isikuid kohtupsühhiaatria ekspertiisi tegemiseks (KrMS § 102 lg 1).

Õiguskantsler on mitmel korral kontrollinud nii SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonda^*22 kui ka Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda.^*23 Kontrollkäikude kokkuvõtetes on õiguskantsler heitnud ette, et asutustes on kehvad olmetingimused, napib personali ning patsientidele ei pakuta piisavalt teraapia- ja rehabilitatsiooniteenuseid.^*24 Eriti halb olukord valitseb Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas, mille olmetingimusi ei saa kuidagi pidada haigestunu rehabilitatsiooni ja teraapiat soodustavaks.

3. EIK praktika vaimse häirega kinnipeetud inimese ravi korraldamise kohta

3.1. Üldist

Enamjaolt on EIK-l tulnud vaimse häirega inimese kinnipidamisega seonduvaid kaebusi hinnata EIÕK artikli 5 lõike 1 alusel ehk vaagida kaebaja õigust isikuvabadusele ja ‑puutumatusele olukorras, kus talle on tarvis osutada abi (sh leevendada tema seisundit) ja/või temast lähtuv oht võib tekitada kahju nii talle endale kui ka teistele.^*25 Nimelt annab EIÕK artikli 5 lõike 1 punkt e konventsiooniosalisele riigile õiguse võtta seaduses kindlaksmääratud korras vabadus mh vaimse häirega isikutelt. Kinnipidamine ei tohi olla meelevaldne. Samuti on EIK korduvalt nentinud, et vabaduse võtmise seaduslike aluste ning kinnipidamise koha ja tingimuste vahel peab olema seos.^*26 Konkreetselt vaimse häirega inimeste puhul on EIK algselt märkinud, et EIÕK artikli 5 lõike 1 punkt e ei seondu iseenesest sobiva ravi või tingimustega^*27, kuid vaimse häirega inimese kinnipidamine saab seaduslikult toimuda vaid haiglas, kliinikus või mõnes muus kohases asutuses (ingl other appropriate institution authorised for that purpose).^*28 Tõdemus peab paika ka olukorras, kus inimese vaimne haigus või seisund ei ole ravitav või kui vaimselt haige inimene ei allu ravile.^*29 Seejuures on EIK vaimse häirega inimese kinnipidamise lubatavuse hindamisel hakanud aja jooksul järjest tähtsamaks pidama just kinnipidamise tingimusi, sh osutatava ravi kvantiteeti ja sobivust. Loomulikult ei ole vaimse häirega inimeste kinnipidamise tingimuste hindamisel välistatud, et inimese olukorda kinnipidamisasutuses tuleb kontrollida (ka) EIÕK artikli 3 aspektist: on selge, et vaimse häirega inimest ei tohi hoida asutuses, mille tingimused on ebainimlikud, alandavad või annavad sootuks piinamise mõõdu välja.^*30

Etteulatuvalt tuleb mainida, et kuigi Eestis põhjustas õiguslikke ja praktilisi probleeme inimene, kes oli kuriteo toimepanemise hetkel süüdiv, kuid haigestus karistuse kandmise ajal, siis ei ole autorite hinnangul konventsiooni kohaselt määrav, millise formaalse staatuse on riik andnud konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti e alusel kinni peetud inimesele. Oluline ei ole, kas tegemist on süüdimatuks tunnistatud, karistusjärgsel kinnipidamisel oleva või tahtest olenematul ravil viibiva inimesega. EIK kaalutlustest on näha, et määravaks osutub hoopis see, kas riik on loonud kinnipidamiseks sobivad tingimused.

Järgnevalt käsitletakse lühidalt seda, kuidas suhestuvad omavahel vaimse häirega inimeste kinnipidamise tingimuste hindamisel EIÕK artikkel 3 ja artikli 5 lõige 1. Seejärel peatutakse EIK-s arutlusel olnud teemakohastel EIÕK artiklit 3 puudutanud kohtuasjadel. Samuti antakse riikide kaupa ülevaade sellest, kuidas on EIK praktikas hinnatud EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti e raames vaimse häirega inimeste kinnipidamise lubatavust. Käsitletavate lahendite põhjal püütakse leida vastus küsimusele, millises asutuses on üldse vaimse häirega inimese kinnipidamine konventsiooni kohaselt mõeldav. Seejuures ei ole fookuses riigisisese õiguse alusel toimunud menetluse üksikasjad või nende õiguspärasus – neid kajastatakse niivõrd, kui see on kaasuse asjaoludest ülevaate saamiseks ja kinnipidamistingimuste kogumis hindamiseks vajalik.

3.2. EIÕK artikli 3 ja artikli 5 lõike 1 suhe vaimse häirega inimeste kinnipidamise tingimuste hindamisel

Võtmekaasuseks on siin kohtuasi Rooman vs. Belgia. Selles selgitas EIK, et kohtu järelevalve intensiivsus kinnipeetule osutatud ravi hindamisel võib sõltuda sellest, kas kaebus on esitatud EIÕK artiklile 3 või artikli 5 lõikele 1 tuginedes.^*31 Intensiivsuse erinevus tuleneb kaitstavate õigushüvede olemusest. Nimelt on artikliga 3 tagatud absoluutse õigushüve lävi sõltuvalt konkreetse kaasuse asjaoludest suhteline: arvesse tuleb võtta mh kohtlemise kestust, selle vaimset ja füüsilist mõju ning – mõningatel juhtudel – ka kannatanu sugu, vanust ja tervislikku seisundit. Seevastu konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti e aspektist hindab EIK vabaduse võtmise ja selle täideviimiseks tarvilike tingimuste vahelise seose puhul asutuse sobivust, sh selle võimekust tagada patsiendile vajalik ravi.

Rooman vs. Belgia lahendi põhjal saab tuua välja kaks võimalikku olukorda konventsiooni kõnealuste artiklite rikkumise (mitte)tuvastamise seisukohast:

a)    EIK tuvastab puuduliku ravi tõttu kinnipidamisasutuses EIÕK artikli 3 rikkumise (alandav kohtlemine) ning sellest tulenevalt on rikutud ka EIÕK artikli 5 lõiget 1^*32;

b)    EIK-le esitatud kaebus ei ületa ravivalikute poolest artikliga 3 nõutavat läve, kuid ravitingimused ei ole piisavad, õigustamaks tahtevastast kinnipidamist.^*33

Teisisõnu nendib kohus Rooman vs. Belgia lahendis, et EIÕK artikli 3 rikkumise mittetuvastamine ei tähenda automaatselt, et rikutud ei ole EIÕK artikli 5 lõiget 1. Lisaks märgib kohus, et EIÕK artikli 3 rikkumine sobiva ravi puudumise tõttu võib kaasa tuua ka puudujäägid artikli 5 lõike 1 aspektist.^*34 Sellest võib artikli autorite hinnangul – hüpoteetiliselt – järeldada, et ei ole välistatud olukord, kus kohus on kinni peetud inimese kohtlemise puhul tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise, kuid ei leia, et vabaduse võtmise seaduslike aluste ning kinnipidamise koha ja tingimuste vaheline seos oleks veel katkenud. Viimane võimalus, tõsi, on artikli alljärgnevat käsitlust arvestades pigem küsitav. Muidugi on mõeldav ka olukord, kus EIK ei tuvasta konventsiooni kummagi artikli rikkumist.

3.3. EIÕK artikli 3 kaasused

Enne kohtuasjas Rooman vs. Belgia tehtud EIK 2019. aasta otsust olid vaimse häire tõttu kinni peetud inimesed tõstatanud EIÕK artikli 3 rikkumise argumendi vaid kolmel korral: kohtuasjades Claes vs. Belgia^*35, Lankester vs. Belgia^*36 ja W. D. vs. Belgia.^*37 Kõigis loetletud Belgia vastu esitatud kaebustes toodi EIÕK artikli 3 rikkumise põhjuseks kohandatud ravi puudumine kinnipidamisasutuses.

Kohtuasjas Claes vs. Belgia viibis kaebaja 1978. aastal alaealiste kannatanute suhtes süüdimatus seisundis toime pannud kuriteo ja selle järel toimunud muude rikkumiste tõttu eri ajavahemikel vangla psühhiaatriaosakonnas. Asutuste personali ja ametivõimude hinnangul ei olnud kaebajat võimalik tema ohtlikkuse tõttu väljaspool vanglat hoida.^*38 EIK-s oli arutluse all kaebaja rohkem kui 15 aasta pikkune järjestikune kinnipidamine sobimatute (ravi)tingimustega Merksplasi vangla psühhiaatriaosakonnas^*39 alates 1994. aastast.

EIK nentis, et kaebajale ei tagatud vaidlusaluse aja jooksul peale psühhiaatri ja psühholoogiga kokkusaamise spetsiifilist ravi või arstlikku järelevalvet – ainult läbivaatusest ja diagnoosimisest ei piisa.^*40 Kuigi kaebaja sai alates 2002. aastast võtta osa mõtestatud ning talle sobivatest tegevustest, ei õnnestunud teda mõnda vanglavälisesse kinnisesse raviasutusse nende asutuste vastuseisu tõttu paigutada.^*41 Pikk kinnipidamisaeg ja ümberpaigutamise väljavaadete puudumine kahjustas veelgi enam kaebaja vaimset seisundit, ühtlasi ei suutnud kaebaja jätkuvalt oma vaimse tervise probleeme mõista.^*42 Lisaks viitas EIK juba mitmel korral tuvastatud struktuursetele puudujääkidele psühhiaatrilise ravi osutamise süsteemis Belgias: koolitatud personali ebapiisavus, ravi kehv kvaliteet ja selle järjepidevuse puudumine, kehvad olmetingimused, ülerahvastatus ning vähe kohti väljaspool vanglat asuvates psühhiaatrilise ravi asutustes (kuhu paigutamist ei saanud ametivõimud riigisisese õiguse alusel nõuda).^*43 Kohtu hinnangul põhjustas kaebaja pikaajaline hoidmine vangla psühhiaatriaosakonnas ilma realistliku vabanemisperspektiivi ja sobiva ravita kaebajale kannatusi, mis kinnipidamisega paratamatult ei kaasne.^*44 Ühtlasi pidas EIK vajalikuks rõhutada, et kaebaja enda käitumine ei vabasta riiki selle kohustusest tagada konventsioonist tulenevate õiguste järgimine – seda eriti vaimse häirega inimeste puhul, keda hoitakse vanglatingimustes.^*45

Kohtuasjas Lankester vs. Belgia asus EIK seisukohale, et kaebajat hoiti mh Merksplasi vangla psühhiaatriatiiva sotsiaalkaitseüksuses aastatel 2000–2010 EIÕK artikliga 3 vastuolus olevates tingimustes. Ka selles kohtuasjas tuli EIK-l tõdeda, et ainult eriarstide visiitide arv ja sagedus ning antidepressantide ja ärevusvastaste ravimite kättesaadavus ei ole konventsiooni järgimise tõendamiseks piisav.^*46 Ebapiisava ravi tingimustes ei ole haigel inimesel paranemise ja seega ka ümberpaigutamise lootust. Kohtu hinnangul muutis olukorra veelgi raskemaks sobivate väljaspool vanglat paiknevate ravikohtade puudumine isegi sel ajal, kui kaebaja ümberpaigutamist toetasid ka ametivõimud.^*47 Huvitaval kombel ei tuvastanud EIK artikli 3 rikkumist kaebaja kohtlemisel tema kehalisi hädasid arvesse võttes (mh hakkas kaebaja kinnipidamise ajal kasutama ratastooli). Nimelt sai kaebaja kohtu hinnangul piisavalt ja sobivat sellekohast ravi ning ta elukeskkond vanglas oli ratastoolikasutajale kohandatud.^*48 EIÕK artikli 3 läve ei ületanud kohtu hinnangul ka asjaolu, et kaebaja ei saanud kaalutõusu tagajärjel küllaldasel määral füüsilist koormust, mis omakorda kinnipidamistingimusi raskendas.^*49

Kohtuasjas W. D. vs. Belgia kaebas süüdimatus seisundis süüteo toime pannud W. D. vanglatingimustes sobiva ravi puudumise peale. Kaebaja veetis Merksplasi vanglas üheksa aastat, nendest aastad 2007–2009 Merksplasi vangla psühhiaatriatiiva sotsiaalkaitseüksuses ja pärast seda vangla territooriumil paiknevas spetsiaalses, kõrgendatud turvatasemega De Haveni tiivas (pr établissement psychiatrique hautement sécurisé). Kaebaja suhtes ei oldud täielikult passiivsed: kaebaja võttis mõningal määral osa teraapiatest; ta pandi kirja programmi, kus ta vähese motiveerituse tõttu ei osalenud; talle võimaldati väljasõite, mis pärast ebasoovitavate kontaktide otsimist lõpetati, ning kaebajal oli võimalik kohtuda erialaspetsialistidega, kes kirjutasid talle välja antidepressante või rahusteid. Sellegipoolest kinnitasid juba kohtuasjas Claes vs. Belgia viidatud struktuurseid probleeme jätkuvalt nii riigisisesed kui ka erinevad rahvusvahelised organid (nt CPT^*50 ja ÜRO piinamisvastane komitee).^*51 EIK hinnangul ei tõendanud vajaliku ja sobiva ravi tagamist ka erialapersonali esitatud materjalid, mille kohaselt piirdus kaebajale osutatud ravi eelteraapia ja psühhiaatri vastuvõttudega, mille järel kirjutati kaebajale lihtsalt ravimeid.^*52 Arvestades kaebaja jätkuvat ja kohati isegi suurenevat ohtlikkust, ei saanud kohus nõustuda riigi seisukohaga, et kinnipidamistingimused ei mõjutanud kaebaja olukorda.^*53 Võib-olla ühe olulisima tõdemusena tasub välja tuua EIK sedastatu, et konventsioonist tulenev kohustus ei piirdu vaid vajadusega kaitsta ühiskonda vaimsete häiretega inimestest lähtuda võivate ohtude eest, vaid riigil lasub võrdväärne kohustus tagada sellistele inimestele sobiv ravi, mis aitaks neil parimal määral ühiskonda naasta.^*54

Kohtuasjas Rooman vs. Belgia ei seisnenud väidetav EIÕK artikli 3 rikkumine mitte kõrgendatud turvatasemega Paifve sotsiaalkaitseasutuse kinnipidamistingimustes, vaid selles, et valdavalt prantsuskeelses piirkonnas paiknevas asutuses ei osutatud kaebajale ravi talle arusaadavas saksa keeles, mis on üheks Belgia ametlikuks keeleks. Seejuures väärib märkimist, et ehkki patsiendi õigus suhelda personaliga talle arusaadavas keeles ei tulene ühestki konventsiooni artiklist, saab EIK hinnata, kas riik on – koosmõjus teiste asjaoludega – astunud vajalikke ja mõistlikke samme, et tagada tõhusa ravi osutamiseks vajalik suhtlus.^*55

EIK hindas kinnipidamistingimusi kahel ajavahemikul. Esmalt tuvastas EIK artikli 3 rikkumise kaebaja suhtes aastatel 2004–2017, kuivõrd keelebarjäär osutus ainukeseks sobivat (terapeutilist) ravi takistavaks asjaoluks nii Paifve kinnipidamisasutuses kui ka väljaspool seda.^*56 Lahendis on viidatud keelebarjäärist tingitud suutmatusele diagnoosida isegi kaebaja jätkuvat ohtlikkust.^*57 2010. aasta maikuust kuni novembrini sai kaebaja käia saksa keelt kõneleva psühholoogi vastuvõtul, kuid see katkes põhjusel, et riik ei tasunud õigel ajal spetsialisti tasu.^*58 Hilisemad katsed pakkuda kaebajale arusaadavat ravi ebaõnnestusid.^*59

Lahendis on toodud välja, et 2017. aasta augustist alates võttis Paifve personal mitmeid meetmeid, tagamaks kaebajale arusaadavas keeles asjakohane ravi: asutus püüdis korraldada kokkusaamisi saksa keelt kõneleva psühholoogiga, leiti koostöövalmis psühhiaater, igakuistele kohtumistele perearstiga ja muudele ravietappidele kaasati tõlk.^*60 Kohtul tuli tõdeda, et arvestades kaebaja enda väljendatud ravisoove ja asjaolu, et kaebajal oli riigisiseses menetluses esindaja, ei saanud kaebaja passiivsust psühhiaatrilise ravi edasiste konkreetsete plaanide suhtes ette heita riigile.^*61

Kaasuse konkreetsete asjaolude kõrval on oluline märgata EIK üldist selgitust adekvaatse ravi kohta: vaid arstivisiitidest ning mõnede teraapiavormide määramisest iseenesest ei piisa, kinni peetud inimese terviseseisundit tuleb pidevalt jälgida, diagnoos ning (sellele vastav) ravi peab olema kiire ja asjakohane ning mitte sümptomaatiline.^*62 Vanglas osutatav meditsiiniline ravi peab olema võrreldaval tasemel ühiskonnas üldiselt osutatava raviga – mis omakorda ei tähenda seda, et igale kinni peetud inimesele tuleb tagada ravi, mida osutataks väljaspool vanglat asuvates parimates meditsiiniasutustes.^*63

21. jaanuaril 2020 tegi EIK otsuse kohtuasjas Strazimiri vs. Albaania.^*64 Selle juhtumi puhul määrati süüdimatus seisundis kuriteo toime pannud ning paranoilise skisofreenia käes kannatav kaebaja sisuliselt sundravile, mida osutati – erinevalt riigi enda seadustes ettenähtust – vangla meditsiiniosakonnas. Albaania ombudsmani ning arvukatele CPT aruannetele viidates kritiseeris EIK, et osakonna olmetingimused halvenesid pidevalt (niiskus, puudulik keskküte) ning patsientidele mõeldud tegevusi oli vähe.^*65 Kohtu varasemas praktikas (sh kohtuasjas Rooman vs. Belgia) kujundatud põhimõtetele tuginedes hindas EIK Albaania ametivõimude tegevuse kehvaks: mh puudus kaebaja suhtes kõikehõlmav terapeutiline strateegia, individuaalne raviplaan ning terapeutiline ja psühhiaatriline ravi – sisuliselt oli kaebaja terapeutilises mõttes hüljatud (ingl therapeutic abandonment).^*66 Kohtu jaoks oli oluline ka see, et riigisisesed kohtud ja ametivõimud (prokuratuur ja justiitsministeerium) olid nentinud, et sundravile määratud vaimselt haigete inimeste ravimiseks puudub riigis spetsiaalne meditsiiniasutus.^*67

Belgia ja Albaania kirjeldatud kaasustest mõnevõrra erinevad oli kohtuasja Gömi vs. Türgi^*68 asjaolud. Süüdivana kuriteo toime pannud ja selle eest eluaegset vanglakaristust kandval kaebajal diagnoositi aastaid hiljem psühhiaatrilised probleemid, mida raviti ajuti ka psühhiaatriahaiglas. Erinevalt riigi väidetust näitas kaebaja tervis pidevalt halvenemismärke (mh esinesid hallutsinatsioonid) ning kaebaja viibis režiimil, mis ei erinenud ülejäänud eluaegsete vangide omast.^*69 Lisaks nentis EIK, et kaebaja tervist halvendas asjaolu, et riik ei olnud suutnud teda paigutada sobivasse psühhiaatriahaiglasse või mõnda psühhiaatrilisele ravile spetsialiseerunud vanglaosakonda.^*70

3.4. EIÕK artikli 5 kaasused[71]

3.4.1. Holland ja Poola

Hollandi ja Poola vastu esitatud kaebustes on EIK peamiselt analüüsinud seda, kui kaua tohib kuritegusid sooritanud vaimse häirega inimest hoida n-ö ooterežiimil enne sobivate ravitingimustega asutusse paigutamist.

Näiteks kohtuasjas Brand vs. Holland^*72 mõisteti kaebajale vägivallaga toime pandud röövimise ja sellega kannatanule tekitatud raskete kehavigastuste eest 15 kuud vanglakaristust. Ühtlasi määrati kaebaja nn TBS-määrusega^*73 pärast sama kohtulahendiga määratud vanglakaristuse ärakandmist vaimsete häirete ja ohtlikkuse tõttu esialgu kaheks aastaks väga ohtlike vaimsete häiretega inimeste ravimisele spetsialiseerunud kinnisesse raviasutusse (ingl custodial clinic).^*74 Kuivõrd spetsiaalses raviasutuses ei olnud vabu kohti, tuli kaebajal veeta ajavahemik 10. oktoobrist 1994 kuni 28. detsembrini 1995 ehk üle 14 kuu eeluurimisvanglas (ingl pre-placement detention in ordinary remand centre). Seejuures oli ka CPT 1998. aastal Hollandile tehtud soovituses nenditud, et vanglas kinnisesse raviasutusse paigutamist ootavad kinnipeetavad ei saa ooteajal sobivat ravi ja neid võidakse nende ohtlikkuse tõttu hoida rangel vanglarežiimil.^*75

Kaebaja hinnangul rikuti tema eeluurimisvanglas hoidmisega EIÕK artikli 5 lõiget 1 – seda hiljemalt alates hetkest, kui ta oli ebasobivates kinnipidamistingimustes viibinud kolm kuud.^*76 Ka kõnealuses kohtuasjas tugines kaebaja juba kohtuasjas Aerts vs. Belgia^*77 nenditule, et vabaduse võtmise aluste ning kinnipidamise koha ja tingimuste vahel peab olema seos – mis vaimse häirega inimese seadusliku kinnipidamise puhul eeldab kinnipidamist haiglas, kliinikus või mõnes muus kohases asutuses.^*78 Hollandi valitsus tõi kinnisesse raviasutusse paigutamisega hilinemise põhjendusteks mh TBS-määruste ootamatu kasvu ning ebaproportsionaalselt väheste kohtade vabanemise raviasutustes.^*79 Arvestades TBS-määruse kahetist olemust (eesmärk eraldada ohtlik inimene ühiskonnast ja pakkuda talle ravi), oli kaebaja eeluurimisvanglas kinnipidamise aluste ning kinnipidamise koha ja asjaolude vahel valitsuse arvates piisav seos.^*80

EIK hinnangul tuli kaebaja kinnipidamist vanglakaristuse ärakandmise järel hinnata EIÕK artikli 5 lõike 1 punktide a ja e alusel.^*81 Konkreetse kohtuasja puhul ei olnud kaebaja kinnipidamine vanglakaristuse järel automaatselt EIÕK artikli 5 lõikega 1 vastuolus: nimelt ei ole välistatud, et sobivat raviasutust on võimalik hakata välja valima alles pärast TBS-määruse jõustumist.^*82

EIK pragmaatilisust näitab lahendis sedastatu, mille kohaselt oleks ebarealistlik eeldada, et sobivas raviasutuses oleks koht vaba kohe pärast just selle asutuse kasuks otsuse tegemist.^*83 Samuti nõustus EIK valitsuse toodud argumentidega, et avalike vahendite tõhusa kasutamise korral võib paratamatult esineda mõningane vastuolu vaja olevate ning raviasutuse tegelike vabade kohtade vahel.^*84 Hinnates võistlevatest huvidest kaebaja õigust isikuvabadusele siiski kõrgemalt, leidis EIK, et konkreetses asjas oli ooteaeg TBS-määruse esialgset kehtivusaega arvestades liiga pikk.^*85 Kuna kinniste raviasutuste kohtadega oli Hollandis olnud struktuurseid probleeme juba aastakümneid, ei saanud olukord tulla kohtu hinnangul ametivõimudele üllatusena, mistõttu oli ka juba kuuekuuline ooteaeg lubamatu.^*86

Samale seisukohale jõudis EIK kohtuasjas Morsink vs. Holland^*87, kus kaebaja oli viibinud eelvangistuses 15 kuud enne sobivate ravitingimustega asutusse paigutamist. Kohtu hinnangul mõjutas liiga pikk ooteaeg ilmselgelt kaebaja ravi edukust esialgse TBS-määruse kehtivusajal (2 aastat) ning samuti kasvas tõenäosus, et TBS-määrust tuleb tulevikus pikendada.^*88

Pikema aruteluta ja viidates suuresti vaid kohtuasjas Brand vs. Holland selgitatule, tuvastas EIK konventsiooni artikli 5 lõike 1 rikkumise ka kohtuasjas Nelissen vs. Holland^*89, kus kaebaja paigutati raviasutusse alles üks aasta, üks kuu ja kuus päeva pärast TBS-määruse jõustumist.

Mõneti sarnases olukorras Hollandi kaebajatega oli Poola kodanikust kinnipeetav kohtuasjas Pankiewicz vs. Poola.^*90 Kuigi riigisisene kohus otsustas kohtumenetluse lõpetada põhjusel, et kaebajat ei saanud orgaanilise luululise häire (ingl organic delusional disorder) tõttu vastutusele võtta, pikendati kaebaja kinnipidamist tavalises kinnipidamisasutuses (ingl detention centre) ligi kolm kuud, sest psühhiaatriahaiglates ei olnud vabasid kohti. EIK nentis ka seekord, et kaebaja kinnipidamine oli Poola õigusaktidega kooskõlas ning et mõningane viivitus väljavalitud psühhiaatriahaiglasse paigutamisel on arusaadav.^*91 Siiski rõhutas EIK, et vaimse häirega inimese hoidmine tavalises kinnipidamisasutuses, kus puudub kohane meditsiiniabi, ei ole konventsiooniga kooskõlas.^*92 Mõnevõrra napis sõnastuses kohtuotsus ei pakkunud veel selget arusaama, kas EIK hinnangul on põhimõtteliselt välistatud vaimse häirega inimese hoidmine arestimajas, eelvangistuses vms kinnipidamisasutuses või on see välistatud sobivate (ravi)tingimuste puudumise korral. Kõrvutades antud lahendit teiste riikide kohta tehtud otsustega, on kohtu järeldust suunanud pigem asjaolu, et konventsiooniosalise riigi kinnipidamiskohas ei ole per se olnud tagatud haigele inimesele sobivad tingimused, kuid need oleksid (ilmselt) olnud tagatud selles riigis psühhiaatrilist abi pakkuvas muus (haigla)asutuses.

3.4.2. Saksamaa

Saksamaa kohta tehtud lahendid on heaks näiteks selle kohta, kuidas riik parandas EIK-s saadud kaotuste järel vaimse häirega kinnipeetud isikute kinnipidamise tingimusi ning töötas välja ka asjakohasemad ja täpsemad õiguslikud reeglid. Seda tunnustas oma aruannetes ka CPT, märkides pärast 2013. aastal toimunud visiiti Saksmaale^*93, et Saksamaa on EIK kriitikat arvesse võttes oma karistusjärgset (ennetavat) ja terapeutilist kinnipidamissüsteemi oluliselt reforminud.

Saksamaal on võimalik rakendada kinnipeetavate suhtes karistusjärgset (ennetavat) kinnipidamist (ingl preventive detention).^*94 Enne 1998. aastat oli karistusjärgset kinnipidamist võimalik rakendada pärast määratud karistuse kandmist maksimaalselt kümneks aastaks. Seejärel muudeti seadust selliselt, et maksimaalset tähtaega enam pole ja karistusjärgne kinnipidamine kestab kuni selle eelduste äralangemiseni.^*95 Seaduse kohaselt oli karistusjärgse (ennetava) kinnipidamise kohustuslikuks aluseks ohtlikkus, mitte vaimuhaigus.^*96

EIK-sse jõudnud teemakohastes asjades ongi kaebajateks olnud süüdimõistetud isikud, kes on kandnud ära neile süüteo eest mõistetud vanglakaristuse, kuid kelle jätkuvat kinnipidamist õigustab riik nende tegudest tuleneva ohtlikkusega (M. vs. Saksamaa) või vaimsest häirest tuleneva ohtlikkusega (Kallweit vs. Saksamaa^*97 ja Bergmann vs. Saksamaa^*98). Tähelepanuväärseid lahendeid on kindlasti teisigi^*99, kuid kõikidel ei jõua artiklis pikemalt peatuda.

Lahendites M. vs. Saksamaa ja Kallweit vs. Saksamaa käis tuline arutelu selle üle, kas kaebajad üleüldse vastasid vaimse häirega inimese tunnustele ehk kas nende isikuvabadust sai EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti e alusel piirata. Kummagi kaebaja puhul ei leidnud EIK hinnangul vaimse häirega isiku staatus kinnitust^*100, seega jäi nendes kaasustes riik kaotajaks.

M. vs Saksamaa lahend on käesoleva artikli seisukohast põnev ka seetõttu, et selles kritiseeriti riiki põhjusel, et erineva õigusliku staatuse ning sellest tulenevalt ka erinevate õiguste ja vajadustega inimesi hoiti vanglas sisuliselt samades tingimustes. Seda kriitikat on näiteks vangla territooriumil sundravi osutamise võimalusele mõeldes kasulik silmas pidada.

EIK tõdes M. vs. Saksamaa kohtuasjas, et Saksamaal pole sisuliselt suurt vahet, kas inimene kannab karistust oma teo eest (süüdimõistetu) või on ta oma karistuse ära kandnud ning on ohu ennetamiseks kinni peetud.^*101 Kuna tegemist on ikkagi erineva õigusliku staatusega isikutega, siis peab riik nende kohtlemisel ka sisuliselt vahet tegema. EIK tõdes, et ohu ennetamiseks hoitakse vaimselt haigeid inimesi tavalise vangla eraldiseisvas tiivas.^*102 Samas heitis EIK Saksamaale ette seda, et karistusjärgset (ennetavat) kinnipidamist reguleerib väheste eranditega sama seadus, mis reguleerib tavavangistustki. Samuti ei pakuta karistusjärgse kinnipidamise raames isikutele psühholoogilist tuge, vabanemiseks ettevalmistavaid programme jms suuremas ulatuses, kui seda saavad kõik muud vanglas viibivad kinnipeetavad. EIK asus seisukohale, et ohu ennetamiseks rakendatud meetmest kujuneb tavaline vangistus, mis omakorda teeb meetmest karistuse, mitte ennetamise.^*103

Kohtuasjas Kallweit vs. Saksamaa heitis kohus riigile ette, et vaimse häirega inimest hoiti EIÕK artikli 5 lõike 1 punktile e tuginedes karistusjärgse (ennetava) kinnipidamise raames vanglas. Seda olukorras, kus Saksamaa enda seaduse kohaselt tuli vaimse häire tõttu ohtlikud inimesed paigutada psühhiaatriahaiglasse. Kaebaja vanglas hoidmisega tunnistas riik justkui, nagu poleks kaebaja nii raske vaimse häirega, mis võiks õigustada tema vaimsest seisundist tingitud kinnipidamist.^*104 Mh seetõttu oli kaebaja käsitamine EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti e mõttes vaimse häirega inimesena kohtu hinnangul problemaatiline. EIK ei ütle lahendis otsesõnu, et ainuke võimalik kinnipidamiskoht vaimse häirega inimese jaoks on haigla, aga kui riik on ise oma seadustega nii otsustanud, siis peab ta sellest ka kinni pidama.^*105

Bergmann vs. Saksamaa lahendi faktilised asjaolud näivad üsna sarnased varasemate kaasuste asjaoludega (M. vs. Saksamaa, Kallweit vs. Saksamaa), kuid kaasus on märgilise tähendusega, sest seekord ei tuvastanud EIK konventsiooni artikli 5 rikkumist. Väga üldistatult saab öelda, et kohtu otsust mõjutas see, et Saksamaa täiendas seadusi ning parandas oluliselt ka psüühikahäirega kinni peetud inimestele mõeldud kinnipidamisasutuste olme- ja organisatoorseid tingimusi.^*106

2011. aastal jõustus Saksamaal psüühiliselt haigete vägivaldsete kurjategijate ravi ja kinnipidamise seadus^*107 (sks lüh Therapieunterbringungsgesetz). Uus seadus võimaldas piirata vaimse häirega isiku vabadust ka pärast seda, kui ta oli oma põhikaristuse ning karistusjärgse (ennetava) kinnipidamise ära kandnud, kuid oli oma psüühikahaiguse tõttu endiselt ühiskonnale ohtlik. Seaduses kirjeldati tingimusi, millele pidi vastama asutus, kus terapeutilist kinnipidamist täide viiakse. Sobilik asutus pidi mh võimaldama ravi patsiendi isikliku raviplaani alusel ning olema organisatoorselt ja ka asukoha mõttes sõltumatu nendest asutustest, kus kantakse vangistust.^*108 Viimane nõue sai seadusesse kirja EIK varasemate märkuste tõttu, et psüühiliselt haigeid inimesi peab hoidma neile sobilikes tingimustes. 2013. aastast laiendas Saksamaa, ilmselt pragmaatilistel põhjustel, terapeutilist kinnipidamist kohaldava asutuse asukohale esitatavaid nõudeid ning võimaldas sellist kinnipidamist ka vangla territooriumil.^*109

Kui proovida tõmmata paralleeli, siis sarnanevad Therapieunterbringungsgesetz’i alusel Saksamaal kinni peetud inimesed mõnevõrra Eesti sundravi patsientidega. Mõlema vabaduse piiramise üheks eelduseks on psüühikahäire, mille tõttu on inimene ohtlik. Formaalselt on erinevus küll selles, et Saksamaa olukorras on tegemist varem süüdi mõistetud, kuid oma karistuse juba ära kandnud inimesega. Eesti puhul on tegemist süüdimatu inimesega. Seevastu olukorras, kus Eestis suunatakse sundravile süüdimõistetud, kuid vangistuse kandmise ajal haigestunud isik, on sarnasusi kahe riigi süsteemide vahel juba rohkem.

Et luua vaimse häirega inimestele sobivad kinnipidamistingimused, ehitati Saksamaal mitme vangla territooriumile uusi hooneid.^*110 Uutesse hoonetesse, mida hakati kasutama karistusjärgse (ennetava) kinnipidamise ning sellele järgneda võiva terapeutilise kinnipidamise tarbeks, võeti tööle psühhiaatreid, psühholooge, sotsiaaltöötajaid ning erinevaid terapeute. Samas töötasid seal ka vanglaametnikud. Näiteks Rosdorfi keskuses, mis asub Rosdorfi vangla territooriumil, töötas Bergmann vs. Saksamaa kaasuse lahendamise ajal 25 vanglaametnikku.^*111

Kaasusest Bergmann vs. Saksamaa peab kindlasti tooma välja veel ühe olulise detaili. Kaebaja vabadus oli piiratud Therapieunterbringungsgesetz’i alusel ning ta oli paigutatud vangla territooriumil asuvasse keskusesse. Avaldaja soovis, et ta paigutataks sobivasse asutusse väljaspool vangla territooriumi (ingl supervised residence). Saksamaa kohtud asusid seisukohale, et see ei ole tema ohtlikkuse taset arvestades võimalik. EIK toetas riigi seisukohta.^*112

3.4.3. Belgia ja Albaania

Belgia Kuningriigi praktika on olnud aastakümneid EIK tähelepanu all seoses vaimsete häiretega inimeste kinnipidamisega vanglate psühhiaatriaosakondades.^*113 Nagu juba märgitud, siis 2019. aasta alguses langetas EIK suurkoda väga olulise otsuse kohtuasjas Rooman vs. Belgia. Tegemist on lahendiga, kus on sisuliselt kokku võetud EIK senine praktika EIÕK artikli 5 lõike 1 peale esitatud kaebuste kohta, mis puudutavad vaimse häirega (kuriteo sooritanud) inimeste kinnipidamist. Sestap antakse artiklis Belgia kohta ülevaade peamiselt selle lahendi kaudu. Samuti formuleeris EIK just Roomani kohtuasjas aastakümnete jooksul kohtu praktikas kujundatud tõdemuse, et a priori sobimatus asutuses – nagu vanglas – võib vaimse häirega inimese kinnipidamine olla konventsiooniga kooskõlas, kui seal on tagatud sobiv ravi.^*114 Ning vastupidi: spetsiaalses psühhiaatriaraviasutuses, mis peaks nime järgi olema justkui sobiv asutus, ei pruugita vajalikku ravi suuta osutada.^*115

Kohtuasjas Rooman vs. Belgia leidis kaebaja, et tema kinnipidamine oli õigusvastane, kuivõrd talle ei tagatud tema vaimsele seisundile vastavat psühholoogilist ja psühhiaatrilist abi.^*116 EIK suurkoda kasutas kaebust analüüsides võimalust arutleda selle üle, kas riigil on kohustus osutada EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti e alusel kinni peetud inimesele ravi, ning täpsustada ühtlasi kohtu kontrolli ulatust selle ravi sobilikkuse hindamisel.^*117

Nii selgitas EIK oma lahendis, mida on kohus pidanud seni silmas vaimse häirega inimeste majutamiseks kohase asutuse kontseptsiooni all. Esmalt rõhutas EIK, et on aja jooksul hakanud järjest enam pidama kinnipidamise seaduslikkuse hindamisel tähtsaks just inimesele vajaliku ravi osutamise asjaolu.^*118 Viidates mh kohtuasjades Ashingdane vs. Ühendkuningriik^*119 ja Aerts vs. Belgia^*120 ning Hollandi, Saksamaa ja Belgia^*121 suhtes tehtud otsustes kujundatud seisukohtadele, kordas kohus üht väga olulist põhimõtet: kinnipidamiseks kasutatava asutuse sobivuse hindamisel ei ole määrav asutuse esmane eesmärk (ingl facility’s primary aim), vaid kinnipidamise spetsiifilised tingimused ja inimeste võimalused saada seal neile vajalikku ravi.^*122 Viimase hindamisel võib EIK järgi tugineda nii tervishoiuekspertide arvamustele, riigi ametivõimude otsustele kaebaja asjas kui ka üldisemat laadi arvamustele riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.^*123 Konkreetsemalt hindab EIK konventsiooni artikli 5 mõttes sobiva ravi (ingl appropriate treatment) puhul, kas kaebaja psühholoogiliste häirete ravi on olnud individualiseeritud ja erialane. Lisaks on riigil kohustus toetada inimest talle vajaliku ravi osutamisel.^*124

Kohtulahendis täpsustas EIK senise praktika põhjal, mida tähendab ametivõimude kohustus ravi osutada. EIK rõhutas taas EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti e paralleelseid eesmärke: ühiskonna kaitse ja terapeutiline aspekt.^*125 Erinevalt ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee juhistest ei keela EIK hinnangul EIÕK artikkel 5 iseenesest vaimse häirega inimeste kinnipidamist.^*126 Siiski on EIK praktika liikunud järjepidevalt selles suunas, et selliste inimeste kinnipidamise õiguspärasus ning sobiva ravi osutamine on tihedalt seotud: vaimselt haige inimese kinnipidamine saab toimuda vaid terapeutilistel eesmärkidel, milleks peavad olema maksimaalsel määral kas vaimse häire ravimine või leevendamine ning mis peab omakorda vähendama inimese ohtlikkust või tooma selle kontrolli alla.^*127 Selleks tarvilik ravi läheb baasravist kaugemale: arsti vastuvõtule pääs, konsultatsioonid ja ravimite jagamine ei ole piisav, vaid inimesel peab olema individuaalne raviplaan, mille siht on maksimaalsel määral vabanemistõenäosuse suurendamine.^*128 Seejuures ei saa EIK hinnata konkreetsete teraapiate sisu ning ametivõimudel on teatav kaalutlusruum, millises vormis ja sisuga ravi ning meditsiinilisi programme tuleb haigele inimesele pakkuda.^*129

Võrdlemisi loogilise jätkuna jõudiski EIK suurkoda tõdemuseni, et vaimse häirega inimese kinnipidamiseks mõeldud konkreetse asutuse sobivuse hindamisel on määravad asutuse tingimused ning asutuses osutatav ravi – ükski kinnipidamiskoht ei ole a priori sellise inimese majutamiseks välistatud.^*130 Suurkoda rõhutas ka seda, et vajadus tagada ühiskonna kaitse ei õigusta sobivate ravimeetodite rakendamata jätmist: konventsiooniga vastuolus on ka olukord, kus vaimselt haiget inimest hoitakse tema ohtlikkusele tuginedes kinni, kuid samas ei osutata talle vajalikku ravi.^*131

Rooman vs. Belgia lahendile viitas suures osas ka hiljutine EIK otsus kohtuasjas Strazimiri vs. Albaania, kus lisaks EIÕK artiklile 3 hinnati kaebaja kinnipidamise lubatavust EIÕK artikli 5 järgi. Selle lahendi põhjal võib tõdeda, et olukorras, kus riigil on oma õigusaktide järgi kohustus rajada vaimselt haigete ning süüdimatute inimeste jaoks riigi tervishoiusüsteemi –mitte karistusasutuste alla – kuuluv spetsiaalne raviasutus, on veelgi tõenäolisem, et aasta(kümne)te pikkune viivitus sobiva asutuse loomisel toob kaasa EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti e rikkumise.^*132 Kuid ka sellises olukorras hindab EIK mh kinnipidamiskohas osutatud ravi sobivust. Kõnealuses Albaania asjas heitis kohus näiteks ette, et kaebaja ravi oli peamiselt farmakoteraapiline (psühhotroopsete ravimite manustamine), talle kui kinni peetud vaimse häirega inimesele ei olnud tagatud sobiv terapeutiline keskkond ning – arvestades personali vähesust (84 psühhiaatriapatsiendi kohta üks eriarst) – jäi vajaka ka tarvilikust psühhiaatrilisest ravist.^*133 Võrdlemisi spetsiifilised juhised sobiva asutuse kontseptsiooni sisustamiseks andis EIK ka lahendi lõppsõnas, selgitades, milliseid kohustuslikke üldisi meetmeid tuleb riigil konventsiooni artikli 46 raames võtta.^*134

4. Kokkuvõte

Artiklis käsitletud EIK lahenditest on võimalik järeldada, et psüühikahäirega inimese kinnipidamine on EIÕK mõttes lubatud ehk konventsiooni artikliga 3 ja artikli 5 lõikega 1 kooskõlas vaid siis, kui kinnipidamistingimused vastavad vaimse häirega inimese vajadustele. Oluline on ka see, et kuritegusid sooritanud vaimse häirega inimest ei hoitaks lubamatult kaua ooterežiimil enne sobivate ravitingimustega asutusse paigutamist.

Psüühikahäirega inimese kinnipidamisega peab kaasnema nüüdisaegne farmakoteraapia (ravimitega ravimine), rehabilitatsiooni toetavad tegevused ning muud meetmed, mille eesmärk on inimese terviseseisundi ning haigusest tuleneva ohtliku käitumise parandamine või leevendamine. Kui mainitud sisulised tingimused on täidetud, siis formaalselt on riik ise vaba valima, millisesse kinnipidamisasutusse isik paigutada. Näiteks võib kinnipidamiseks valida vangla territooriumil asuva vaimse häirega inimestele spetsialiseeruva keskuse või osakonna, vangla psühhiaatriahaigla, tavalise psühhiaatriahaigla tugevdatud järelevalvega osakonna, kinnise rehabilitatsioonikeskuse jne. Kuidas sellisel juhul kinnipidamist korraldada, on riigi otsustada: näiteks võib kõik süüdimatuks tunnistatud kurjategijad suunata sundravile ühte konkreetsesse psühhiaatriahaiglasse. Samas on riigil võimalik lähtuda sobiva kinnipidamiskoha valikul vabaduse kaotanud psüühiliselt haige inimese ravi- ja rehabilitatsioonivajadustest ning tema käitumisest tulenevast riskianalüüsist ning paigutada inimene vajalikele nõuetele vastavasse vangla territooriumil asuvasse eraldi hoonesse või osakonda.

Sõltumata sellest, mis õiguslikul alusel on inimesed kohustuslikule haiglaravile määratud, võivad ühelt poolt nende vajadused ja teiselt poolt ülesanded raviasutusele olla sarnased. Pakutav raviteenus, ravi osutamise keskkond ja rakendatavad turvameetmed jms võiksid lähtuda pigem inimese haigusseisundist ning koostatud riskianalüüsist. Selline käsitus nõuab paindlikkust ning valmisolekut reageerida ka väga rasketele juhtumitele, mis praktikas võivad tekkida.

Mis puudutab Eesti olukorda artiklis käsitletud EIK põhimõtete kontekstis, siis õiguskantsleri kontrollkäikude kokkuvõtetest saab kahjuks järeldada vaid seda, et Eestis ei olegi kohandatud asutust, kus süüteo sooritanud ja vabaduse kaotanud vaimse häirega isikud saaksid täies mahus vajalikku ravi ja rehabilitatsiooni toetavaid tegevusi. Ainus sundravi osutav psühhiaatriahaigla on pidevalt üle rahvastatud, mis piirab teraapia kättesaadavust ning muudab personalile raskeks turvalisuse tagamise. Tartu Vangla psühhiaatriaosakond ei ole jällegi oma olmetingimuste ega ka ravi kättesaadavuse tõttu vaimse häirega inimeste kinnipidamiseks ja ravimiseks sobilik keskkond.

 

Märkused:

^*1 Mõiste pärineb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (RT II 2010, 14, 54; EIÕK) art 5 lg 1 p‑s e sätestatud kinnipeetavate isikute grupi (ingl persons of unsound mind) eestikeelsest ametlikust tõlkest. Artiklis kasutatakse vaimse häirega inimese tähistamiseks eri termineid, nagu „psüühiliselt haige“ või „psüühikahäirega“ inimene. Kõik need tähistavad artikli kontekstis inimest, kellel on diagnoositud psüühikahäire. Eesti õigusaktides kasutatakse pigem psüühikahäirega inimese mõistet.

^*2 Vt nt BNS. Viljandi haigla on hädas vägivaldse sundravipatsiendiga. – Postimees, 04.06.2018. Arvutivõrgus: [Link] K. Ibrus. Kaks inimest mõrvanud patsient ähvardab arste ja nende lähedasi tappa. Riik kehitab õlgu. – Eesti Päevaleht, 07.06.2018. Arvutivõrgus: [Link]

^*3 SA Viljandi Haigla 29.05.2018 kiri nr 1-12/1468. Arvutivõrgus: [Link]

^*4 Karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364; RT I, 13.03.2019, 77; KarS) § 86 alusel.

^*5 Psühhiaatrilise abi seaduse (RT I 1997, 16, 260; RT I, 21.12.2018, 12; PsAS) § 11 alusel.

^*6 Kriminaalmenetluse seadustiku (RT I 2003, 27, 166; RT I, 13.03.2019, 7; KrMS) 16. ptk.

^*7 KarS § 86 lg 1: „Kui isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis või kui ta on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist jäänud vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire, samuti kui tal on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud nimetatud seisundid, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal ning ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi, määrab kohus talle psühhiaatrilise sundravi.“

^*8 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197; RT I, 19.03.2019, 22) 54. ptk.

^*9 Vt nt RKTKm 03.10.2007, 3-2-1-83-07, p 13; RKTKm 19.12.2018, 2-18-11917, p 9.

^*10 Asjade lõhkumise kui tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi eelduse kohta on Riigikohus küll öelnud järgmist: „Seega ei pruugi isiku ohtlikkus viidatud sätte [PsAS § 11] tähenduses seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele kuuluvat vara.“ (RKTKm 03.10.2007, 3-2-1-83-07, p 13). Samas kaasneb psüühikahäirest tingitud ohtliku käitumisega tihti ka asjade lõhkumine, mille käigus võib mõni inimene ka viga saada. Seega asjade lõhkumine ei pruugi, kuid võib teatavas olukorras siiski tuua kaasa tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi rakendamise.

^*11 Näiteks Taanis asuv Slagelse psühhiaatriahaigla, kus on 50 voodikohta sundravi patsientidele ning lisaks 30 kohta tugevdatud järelevalvega osakonnas, kuhu suunatakse eriti keerulisi sundravi ja ka tahtest olenematu ravi patsiente (tn Sikringsafdelingen). Vt Report to the Danish Government on the visit to Denmark carried out by the CPT from 3 to 12 April 2019. CPT/Inf (2019) 35. Strasbourg, 7 January 2020, p 154, 188. Arvutivõrgus: [Link]

Soomes osutatakse sundravi teenust kahes haiglas: Vana Vaasa haiglas (Vaasas), kus on 147 voodikohta ja 5 osakonda, ning Niuvanniemi haiglas (Kuopio), kus on 296 voodikohta ja 13 osakonda. Lisaks sundravi patsientidele ravitakse nendes tsiviilkorras ravile suunatud raskeid haigeid. Vt H. Putkonen, B. Võllm. Compulsory psychiatric detention and treatment in Finland. – Psychiatric Bulletin 2007 (31) 3, lk 101–103. Arvutivõrgus: [Link]

^*12 Huvitav on näiteks jälgida Iirimaal toimuvat sundravi reformi ning uue sundravi osutamiseks mõeldud haigla projekti arengut (ingl Central Mental Hospital). Sellel teemal on avaldanud mitu artiklit H. G. Kennedy. Nt H. G. Kennedy. The future of forensic mental health services in Ireland. – Irish Journal of Psychological Medicine 2006 (23) 2, lk 45–46; Intervjuu H. G. Kennedyga: C. Gallagher. Not guilty by reason of insanity: Inside the Central Mental Hospital. – The Irish Times, 30.06.2018. Arvutivõrgus: [Link]

^*13 Süüteo sooritanud ja tavalisi psühhiaatriapatsientide samas asutuses/osakonnas ravimist on näiteks kritiseeritud järgmistes artiklites: N. Galappathie, S. Tamim Khan, A. Hussain. Civil and forensic patients in secure psychiatric settings: A comparison. – BJPsych Bulletin 2017 (41) 3, lk 156–159. Arvutivõrgus: [Link] J. Møllerhøj, L. O. Stølan, M. Brandt-Christensen. A Thorn in the Flesh? Forensic Inpatients in General Psychiatry. – Perspectives in Psychiatric Care 2015 (52) 1. Arvutivõrgus: [Link]

^*14 Sotsiaalministri 26.08.2011 määrus nr 35 „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“. – RT I, 29.08.2011, 8 (edaspidi sundravi määrus). Vt ka sundravi määruse seletuskirja, kättesaadav eelnõude infosüsteemist [Link] (eelnõu toimiku number 11-0678, algatatud 12.08.2011).

^*15 AS Viljandi Haigla 04.11.2011 tegevusluba nr L02557 (tähtajatu). Terviseameti tegevuslubade register. Arvutivõrgus: [Link]

^*16 Psühhiaatrilise sundravi kliinilise kvaliteedi hindamine. Tallinn: Sotsiaalministeerium 2017, lk 32, p 3.2. Arvutivõrgus: [Link]

^*17 Vt ka õiguskantsleri 27.05.2017 kontrollkäik SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku akuut- ja vastuvõtuosakonda ning pikaravi osakonda, lk 2. Arvutivõrgus: [Link] õiguskantsleri 07.11.2015 ja 16.11.2015 kontrollkäik SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonda, lk 5. Arvutivõrgus: [Link]

^*18 Sundravi määruse § 2 lg 2: „Statsionaarse psühhiaatrilise sundravi osakonna või palatiploki personali koosseisus peab olema ühe ravialuse kohta vähemalt üks personali ametikoht.“

^*19 Sundravi määruse § 2 lg 4: „Psühhiaatrilise sundravi osakonna või palatiploki ruumides peab tervishoiuteenuse osutaja võtma kasutusele füüsilised ja organisatoorsed turvameetmed, mis vähendavad ohtlike tegude toimepanemise riski ja takistavad ravialuse omavolilist lahkumist osakonnast või palatiplokist.“

^*20 PsAS § 11 lg 6: „Käesoleva paragrahvi lõigetes 2–5 sätestatud asjaoludel ravil viibiv isik ei või katkestada uuringuid ja ravi ega lahkuda haigla psühhiaatriaosakonnast.“ PsAS § 11 lg 7: „Tahtest olenematu ravi puhul kohaldatakse vähim piiravaid meetodeid, mis tagavad ravile toodud isiku ja teiste isikute turvalisuse.“

^*21 Tartu Vangla 06.03.2012 tegevusluba nr L02649 (tähtajatu). Terviseameti tegevuslubade register. Arvutivõrgus: [Link]

^*22 Õiguskantsleri 07.11.2015 ja 16.11.2015 kontrollkäik SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonda (viide 17); õiguskantsleri 14.12.2012 kontrollkäik SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse. Arvutivõrgus: [Link]

^*23 Õiguskantsleri 24.–26.11.2016 kontrollkäik Tartu Vanglasse. Arvutivõrgus: [Link] õiguskantsleri 21.05.2013 kontrollkäik Tartu Vanglasse. Arvutivõrgus: [Link]

^*24 Psühhiaatriline ravi peaks olema individuaalne. See tähendab, et iga patsiendi jaoks koostatakse raviplaan, mis hõlmab vajalike ravimite määramise kõrval ka teraapilisi tegevusi (rühmateraapia, individuaalne psühhoteraapia, kunsti- ja muusikateraapia, liikumis(spordi)teraapia). Vt CPT standard CPT/Inf/E (2002) – Rev. 2006, lk 50, p 37–38. Arvutivõrgus: [Link]

^*25 EIKo 20.02.2003, 50272/99, Hutchison Reid vs. Ühendkuningriik, p 52. Vt ka käsiraamatut EIÕK art 5 tõlgendamise kohta. Arvutivõrgus: [Link]

^*26 Vt nt EIKo 28.05.1985, 8225/78, Ashingdane vs. Ühendkuningriik, p 44; EIKo 31.01.2019, 18052/11, Rooman vs. Belgia, p 190.

^*27 EIKo 24.10.1979, 6301/73, Winterwerp vs. Holland, p 51.

^*28 Vt nt EIKo Ashingdane vs. Ühendkuningriik, p 44; EIKo Rooman vs. Belgia, p 193.

^*29 Samas.

^*30 Seda, kas EIK-l tuleb konventsiooniosalise riigi tegevuse või tegevusetuse peale esitatud kaebust hinnata isikuvabaduse austamise vaatenurgast või ka piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise keeldu arvestades, sõltub reeglina juba konkreetse kaebaja tõstatatud etteheidetest.

^*31 EIKo Rooman vs. Belgia, p 212–214.

^*32 EIKo Rooman vs. Belgia p‑s 212 viidatud kolm Belgia riigi suhtes tehtud lahendit.

^*33 EIKo Rooman vs. Belgia, p 213. Kinnipidamistingimuste (sh ravi ja selle sobivuse) seost EIÕK art 5 lg‑ga 5 käsitletakse pikemalt alap‑s 3.4.

^*34 EIKo Rooman vs. Belgia, p 213.

^*35 EIKo 10.01.2013, 43418/09, Claes vs. Belgia.

^*36 EIKo 09.01.2014, 22283/10, Lankester vs. Belgia.

^*37 EIKo 06.09.2016, 73548/13, W. D. vs. Belgia.

^*38 EIKo Claes vs. Belgia, p 5–41.

^*39 Vaimse häirega inimeste kinnipidamiseks (ja ravimiseks) mõeldud asutuste süsteem Belgias on keeruline ning see on ka aja jooksul muutunud. Kinnipidamiseks kasutatakse nii kõrge turvalisustasemega psühhiaatriaasutusi (sh asukohaga vangla territooriumil), traditsioonilisi psühhiaatriahaiglaid kui ka vangla psühhiaatriatiibasid/‑osakondi (viimastel aastatel jagunenud kaheks: sotsiaalkaitseüksused (ingl social protection units, pr sections de défense sociale) ja psühhiaatriaosakonnad (ingl psychiatric wings, prannexes psychiatriques)). Vt lähemalt EIKo Claes vs. Belgia, p 54–60; EIKo W. D. vs. Belgia, p 55–63; EIKo Rooman vs. Belgia, p 105–114.

^*40 EIKo Claes vs. Belgia, p 95.

^*41 Samas, p 96.

^*42 Samas, p 97.

^*43 Samas, p 98–99.

^*44 Samas, p 100.

^*45 Samas, p 101.

^*46 EIKo Lankester vs. Belgia, p 64.

^*47 Samas, p 66.

^*48 Samas, p 72–73.

^*49 Samas.

^*50 Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee.

^*51 EIKo W. D. vs. Belgia, p 71–76.

^*52 Samas, p 108.

^*53 Samas, p 109–111.

^*54 Samas, p 113.

^*55 See on seisukoht, mida lahendi peale esitatud eriarvamuses tugevalt kritiseeriti, vt Saksa kohtuniku eriarvamuse p 1 (samuti järgmistes punktides toodud kriitikat vaidlusaluses küsimuses art 3 kohaldamise kohta).

^*56 EIKo Rooman vs. Belgia, p 153. Seejuures ei saa EIK hinnangul tugipersonali (nt õed) keeleoskust pidada kaebajale vajaliku psühhiaatrilis-terapeutilise ravi osutamise vajaduse kontekstis piisavaks, vt lahendi p 156.

^*57 EIKo Rooman vs. Belgia, p 153.

^*58 Samas, p 154.

^*59 Samas, p 156–157.

^*60 Samas, p 161–162.

^*61 Samas, p 163–166.

^*62 Samas, p 147.

^*63 Samas.

^*64 EIKO 21.01.2020, 34602/16, Strazimiri vs. Albaania.

^*65 Samas, p 106.

^*66 Samas, p 108–109.

^*67 Samas, p 110.

^*68 EIKo 19.02.2019, 38704/11, Gömi vs. Türgi.

^*69 Samas, p 81–83.

^*70 Samas, p 87.

^*71 Riigis esinevate probleemide ning toimunud muutustest parema ülevaate saamiseks on lahendid grupeeritud riigiti.

^*72 EIKo 11.05.2004, 49902/99, Brand vs. Holland. Vt ka viimast CPT aruannet Hollandi kinnipidamistingimuste kohta: Report to the Government of the Netherlands on the visit to the Netherlands carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 2 to 13 May 2016. CPT/Inf (2017) 1. Strasbourg, 19 January 2017, lk 24 ja 36 jj. Arvutivõrgus: [Link]

^*73 Kohtulahend, millega määratakse kohustuslik haiglaravi vanglakaristuse ära kandmise järel. Hollandi keeles terbeschikkingstelling met bevel tot verpleging van overheidswege. Infot leiab nt siit: [Link]

^*74 EIKo Brand vs. Holland, p 27–28: „The custodial clinics, of which there were seven at the relevant time, are top-security institutions as the persons placed there have been found to pose a great danger to society as well as to themselves. The purpose of treatment provided in these clinics is to reduce this danger and to prevent recidivism. The treatment is geared to individual disorders and personalities and is aimed at helping persons subject to a TBS order to gain insight into and control over their disorders, to make them aware of their responsibilities and to adjust their behaviour accordingly so that they no longer pose a threat to society. […] The decision on the selection of the most appropriate custodial clinic – given the differences between the various institutions as regards security levels, patient population (gender, psychiatric diagnosis of the patients and their ability to function in a group setting etc.), methods of treatment and average stay of patients – is in most cases preceded by a seven-week period of psychiatric observation in the Dr F.S. Meijers Institute, a forensic psychiatric observation institution specialised in this field.“

^*75 Samas, p 36.

^*76 Samas, p 46.

^*77 EIKo 30.07.1998, 25357/94, Aerts vs. Belgia.

^*78 EIKo Brand vs. Holland, p 55.

^*79 Samas, p 51.

^*80 Samas, p 53.

^*81 Samas, p 58–59.

^*82 Samas, p 62–23.

^*83 Samas, p 64.

^*84 Samas. Vt ka Küprose kohtuniku eriarvamust säärase tõlgendusega kaasneda võivate ohtude kohta ning Hollandi ja Tšehhi kohtunike eriarvamust rikkumise tuvastamise küsimuses.

^*85 Samas, p 65.

^*86 Samas, p 66.

^*87 EIKo 11.05.2004, 48865/99, Morsink vs. Holland.

^*88 Samas, p 68.

^*89 EIKo 05.04.2011, 6051/07, Nelissen vs. Holland.

^*90 EIKo 12.02.2008, 34151/04, Pankiewicz vs. Poola.

^*91 Samas, p 40 ja 44.

^*92 Samas, p 45.

^*93 Report to the German Government on the visit to Germany carried out by the CPT from 25 November to 2 December 2013. CPT/Inf (2014) 23. Strasbourg, 24 July 2014. Arvutivõrgus: [Link]

^*94 Pikemalt sellel teemal artiklis ei peatuta. Huvitav on siiski teada, et ka Eestis kehtis mõnda aega tagasi karistusjärgset kinnipidamist võimaldav säte, kuid Riigikohus tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks. Viis kohtunikku jäid seejuures eriarvamusele. Vt RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10.

^*95 Täpsemalt vt EIKo 17.12.2009, 19359/04, M. vs. Saksamaa, p 52–53.

^*96 EIKo M. vs. Saksamaa, p 49:„The sentencing court may, at the time of the offender’s conviction, order his preventive detention under certain circumstances in addition to his prison sentence if the offender has been shown to be dangerous to the public (Article 66 of the Criminal Code).“ Samas, p 70: „Apart from Germany, at least seven other Convention States have adopted systems of preventive detention in respect of convicted offenders who are not considered to be of unsound mind, in other words, who acted with full criminal responsibility when committing their offence(s), and who are considered dangerous to the public as they are liable to reoffend.“

^*97 EIKo 13.01.2011, 17792/07, Kallweit vs. Saksamaa.

^*98 EIKo 07.01.2016, 23279/14, Bergmann vs. Saksamaa.

^*99 Näiteks EIKo 24.11.2011, 4646/08, O. H. vs Saksamaa; EIKo 28.11.2013, 7345/12, Glien vs. Saksamaa; EIKo 06.07.2017, 79457/13, Becht vs. Saksamaa;EIKo 04.12.2018, 10211/12 ja 27505/14, Ilnseher vs. Saksamaa.

^*100 EIKo M. vs. Saksamaa, p 103; EIKo Kallweit vs. Saksamaa, p 58.

^*101 EIKo M. vs. Saksamaa, p 127–129.

^*102 EIKo M. vs. Saksamaa, p 41: „In Schwalmstadt Prison, persons in preventive detention like the applicant are placed in a separate building from prisoners serving their sentence. They have certain privileges compared with convicted offenders serving their sentence. For instance, they have the right to wear and wash their own clothes and have more pocket money. They can practise sport in a separate sports room and may stay outside in the yard for several hours every day. They may equip their more comfortable cells with additional furniture and equipment and have longer visiting hours.“

^*103 EIKo M. vs. Saksamaa, p 127–130.

^*104 EIKo Kallweit vs. Saksamaa, p 45. Üks lahendis Winterwerp vs. Holland sõnastatud kriteeriumitest ütleb, et inimese kinnipidamiseks EIÕK art 5 lg 1 p e alusel ei piisa sellest, et inimesel on tuvastatud vaimne häire, vaid selle vaimse häire iseloom ja sügavus peavad olema sellised, et need õigustavad vabaduse võtmist (p 38–39).

^*105 EIKo Kallweit vs. Saksamaa, p 55–57.Punkt 55: „It notes in that connection that in the German legal system, a difference is made between the placement of dangerous offenders in a prison for preventive purposes and the placement of dangerous mentally ill persons, who committed criminal acts without or with diminished criminal responsibility, in a psychiatric hospital. […] Thus, it is clear that persons considered as dangerous because of a mental illness were to be placed in a psychiatric hospital by the competent courts.“

Sarnast olukorda on kirjeldatud lahendis Strazimir vs. Albaania (p 120–121).

^*106 EIKo Bergmann vs. Saksamaa, p 120.

^*107 Sks Gesetz zur Therapierung und Unterbringung psychisch gestörter Gewalttäter; ingl The Act on Therapy and Detention of Mentally Disturbed Violent Offenders ehk Therapy Detention Act.

^*108 EIKo Bergmann vs. Saksamaa, p 65.

^*109 Samas, p 64–65.

^*110 Samas, p 122: „[P]reventive detention must be executed in institutions that offer the detainee individual and intensive care. Detainees must be encouraged to participate, in particular, in psychiatric, psychotherapeutic or sociotherapeutic treatment aimed at reducing the risk they pose to the public. […] In order to comply with these judicial and legislative conditions in practice and to bring the accommodation for persons in preventive detention in line with them, substantial construction works were completed on the premises of a number of prisons in Germany.“

^*111 EIKo Bergmann vs. Saksamaa, p 36, 38, 125.

^*112 Samas, p 128, 131: „[I]n view of the considerable threat the applicant therefore posed to the public, they considered the prolongation of his detention as proportionate. Moreover, the domestic courts explained that the applicant’s detention in a supervised residence – which would equally have entailed deprivation of liberty – had proven impossible in practice.“

^*113 Belgia Kuningriigis vaimse häirega inimeste kinnipidamistingimusi puudutavate struktuursete probleemide ning nende lahendamiseks ette võetud sammude kohta saab üksikasjaliku ülevaate nt kohtuasjadest W. D. vs. Belgia (p 35–94) ja Rooman vs. Belgia (p 75–115, 120). Vt ka viimast CPT aruannet Belgia kinnipidamistingimuste kohta: Rapport au Gouvernement de la Belgique relatif à la visite effectuée en Belgique par le Comité européen pour la prévention de la torture et des peines ou traitements inhumains ou dégradants (CPT) du 27 mars au 6 avril 2017. CPT/Inf (2017) 1. Strasbourg, le 8 mars 2018, osa C. Arvutivõrgus: [Link] . Vt ka: European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT). Public statement concerning Belgium. CPT/Inf (2017) 18, Strasbourg, 13 July 2017. Arvutivõrgus: [Link]

^*114 EIKo Rooman vs. Belgia, p 210.

^*115 Samas.

^*116 EIK koja otsusega tuvastati küll EIÕK art 3 rikkumine kinnipidamistingimuste tõttu, kuid mitte EIÕK art 5 lg 1 rikkumist.

^*117 EIKo Rooman vs. Belgia, p 188.

^*118 Samas, p 194.

^*119 Euroopa Inimõiguste Komisjoni aruanne, 12.05.1983, 8225/78, Ashingdane vs. Ühendkuningriik. Kohtuasjas leiti, et viivitus kaebaja range režiimiga haiglast kergema režiimiga haiglasse ümberpaigutamisel ei muutnud tema kinnipidamist seadusvastaseks.

^*120 Kohus leidis, et kaebaja seitsmekuuline viibimine tavalise kinnipidamisasutuse psühhiaatriaosakonnas – erinevalt pädeva komisjoni soovitatud sotsiaalkaitseosakonnast (pr établissements de défense sociale) – oli EIÕK art 5 lg 1 p-ga e vastuolus, sest kaebaja ei saanud regulaarselt meditsiinilist abi ega viibinud sobivas terapeutilises keskkonnas. EIÕK art 3 rikkumist ei tuvastatud.

^*121 Eristuvana võib välja tuua De Schepper vs. Belgia kohtuasja (EIKo 13.10.2009, 27428/07), kus EIK ei pidanud EIÕK art 5 lg-ga 1 vastuolus olevaks, et pedofiiliasüüdistustega ning vaimsete häiretega kinnipeetavat hoiti riigisisese õiguse järgi kinni ka pärast süüdimõistva otsusega määratud vanglakaristuse ärakandmist. Kuigi kaebajale püüti vanglas tagada sobivat ravi ja teraapiat, ei olnud teda siiski tema ohtlikkuse tõttu vanglakaristuse kestel võimalik hoida spetsiifilises ja pikaajalist ravi pakkuvas asutuses, mh ei nõustunud ükski psühhiaatrilise ravi asutus kaebajat vastu võtma. EIK tõi välja, et ametivõimud olid kaebaja suunanud ekspertide soovitusel vanglas eelteraapiasse (p 47).

^*122 EIKo Rooman vs. Belgia, p 195–201.

^*123 Samas, p 202.

^*124 Samas, p 203–204.

^*125 Samas, p 205.

^*126 Samas.

^*127 Samas, p 208.

^*128 Samas, p 209.

^*129 Samas.

^*130 Samas, p 210.

^*131 Konkreetse kaebaja puhul asus EIK seisukohale, et ajavahemikul 2004–2017 ei olnud ta kinnipidamine sobiva (arusaadavas keeles) ravi puudumise tõttu EIÕK art 5 lg 1 mõttes õigustatud. Alates augustist 2017 alanud ajavahemiku puhul ei näinud ka EIK suurkoja enamus vastuolu konventsiooniga. Vt ka otsusele eriarvamused esitanud kohtunike argumente.

^*132 EIKo Strazimiri vs. Albaania, p 117–124.

^*133 Samas, p 123.

^*134 Samas, p 149.