Laste ja noorte õigused ja kohustused

1. Ebavõrdse kohtlemise keeld. Kõigil lastel on ühesugused õigused. Last ei tohi teistest lastest halvemini kohelda soo, päritolu, rahvuse, rassi, tervisliku seisundi või muu põhjuse tõttu.
2. Lapse huvide esikohale seadmine. Lapse õiguste konventsiooni üks peamistest põhimõtetest on seada last puudutavates otsustes alati esikohale lapse huvid. Lapsesõbraliku ühiskonna kindlustamiseks peavad seadusandja, valitsus, ettevõtjad, ühingud ja ühiskonna liikmed hindama otsuste ning tegevuste mõju lastele. Otsuseid vastu võttes ja tegevusi planeerides tuleb alati arvestada lapse huvidega. Lapse huvide esikohale seadmine tähendab muuhulgas lapse ärakuulamist ja lapse arvamusega arvestamist.
3. Ellujäämise ja arengu tagamine. Igal lapsel on õigus elule ja arengule. Vanematel on esmane kohustus teha kõik endast olenev, et luua lapsele kasvukeskkond, mis võimaldab tal areneda ning andeid ja võimeid realiseerida. Riik peab seejuures pakkuma vanematele igakülgset abi, tuge ja nõustamist. Kui vanematel ei ole riigi igakülgsest kaasabist hoolimata võimalik lastele vajalikke arengutingimusi tagada, peab riik selle kohustuse vanematelt üle võtma. 
4. Lapse seisukohtade ärakuulamine. Last puudutavates küsimustes, tuleb lapse arvamus ära kuulata ja seda arvesse võtta. Antud põhimõtet peab rakendama kõikides lapse elu tahkudes.

Lugege lapste ja noorte õigustest ja kohustustest täpsemalt:

• Õigus elule ja arengule

(LÕK art 6, 23; PS § 16)

Igal lapsel on sünnipärane õigus elule ja maksimaalsele võimalikule (st võimetest lähtuvale) arengule. Lapsevanemal on seejuures õigus ja kohustus oma lapsi kasvatada ning õpetada ja hoolitseda nende heaolu eest.

Õigus elule ja arengule on kõigil lastel, ka neil, kellel on mõni haigus, füüsiline või vaimne puue. Ka sellisele lapsele peab võimaldama tema vajadustest lähtuva maksimaalset arengut soodustava kasvukeskkonna. See peab olema võrdväärne terve lapse kasvukeskkonnaga. Haige, vaimse või füüsilise puudega lapse elutingimused peavad tagama talle eneseväärikuse, soodustama enesekindluse kujunemist ja võimaldama ühiskonnas aktiivselt osaleda.

Lapse maksimaalseks arenguks peavad olema tagatud veel mitmed teised lapse õigused, nagu õigus tervise kaitsele, õigus haridusele, mängule ja puhkamisele. Nendest on lähemalt juttu teiste õiguste all.

Lapse loomulik elukeskkond on perekond. Lapse kasvatamise ja arendamise eest vastutab esmajoones lapsevanem. Nendele lastele, kes ei saa oma pere keskel kasvada, peab kasvatamise ja arendamise tagama riik, eelistades võimalusel peresarnaseid tingimusi.

Maksimaalselt arendava kasvukeskkonna võimaldamine tähendab, et lapsele peab olema tagatud parim võimalik lapsepõlv. Last tuleb kasvatada tema loomupäraseid oskusi ja võimeid silmas pidades. Lapsele tuleb võimaldada harmoonilist, armastavat, õnnelikku ja mõistvat kasvukeskkonda.

Õigus elule ja arengule on alus teistele arengu tagamisega seotud põhimõtetele, mida sisaldavad konventsiooni ülejäänud artiklid. Neis käsitletakse õigust haridusele, tervishoiule, küllaldasele elatustasemele ja mängule. Õigusega elule ja arengule on seotud konventsiooni artiklid, mis kaitsevad last väärkohtlemise, ärakasutamise ja relvakonflikti mõjude eest, soodustavad nendesse olukordadesse sattunud laste paranemist ning kindlustavad erihoolduse ja kaitse puudega lastele.

Hodgkin, R.; Newell, P. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, p 83–93.

Laste õigused. Lastekaitse Liit: Tallinn, 2005, lk 41.

 

• Õigus kaitsele

(LÕK art 19, 20, 32, 37; PS § 18, § 28, § 29)

Laps ei suuda end alati ise kaitsta. Samas on oluline, et laps oleks igas olukorras eakohaselt hoitud ning et tema turvalisus oleks tagatud. Last tuleb kaitsta igasuguse vaimse ja füüsilise vägivalla, ülekohtu, hooletussejätmise, hooletu või julma kohtlemise või ekspluateerimise ning seksuaalse või muu kuritarvitamise eest. Lapsel on õigus perekonna, ühiskonna, omavalitsuse ja riigi erilisele kaitsele ning abile.

 

• Kaitse vägivalla eest

Lapsel nagu täiskasvanulgi on täielik õigus eneseväärikusele. Lapse suhtes pole õigustatud mitte mingit laadi vägivald – ei vaimne ega füüsiline. Seega on lapsel õigus mitte saada kehaliselt väärkoheldud ning olla kaitstud julma ja alandava kohtlemise eest. Väärkohtlemine on piinamine, julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine.

Vaimse vägivalla all mõeldakse alandamist, solvamist, isoleerimist ja muid tegevusi, mis mõjutavad lapse vaimset tervist. Alandavalt mõjub ka karistamine, mis väljendub alavääristamises, piinlikkustunde tekitamises, mõnitamises, ülekohtus, ähvardamises, hirmutamises või naeruvääristamises. Vaimse vägivalla puhul on eriti haavatavad füüsilise ja vaimse puudega lapsed. Alandavaks kohtlemiseks peetakse füüsilist või vaimset laadi valu või kannatuste põhjustamist eesmärgiga inimest alandada.

Füüsiline karistamine on üks väärkohtlemise liike. Kehalise või füüsilise karistamise alla käib mistahes karistamine, kui kasutatakse füüsilist jõudu ja mille eesmärgiks on põhjustada kuitahes kerget või rasket valu ning ebamugavust. Füüsilise karistamise all mõeldakse löömist käe või vahendiga, kuid ka tutistamist, raputamist, loopimist, küünistamist, torkimist, põletamist, kõrvetamist või ka sunnitud söömist. Kehaline karistamine on lapse jaoks alandav.

Kehaline või muul viisil alandav kohtlemine võib aset leida nii kodus, koolis kui ka mujal. Olgu karistajaks ema, isa, vanaema, vanaisa, tädi, onu, õpetaja, kasvataja või keegi teine – ühelgi juhul ei saa kehalist või muul viisil alandavat karistamist pidada aktsepteeritavaks. Samuti ei ole aktsepteeritav lastevaheline alandav ja vägivaldne (nii füüsiline kui ka vaimne) käitumine.

Kehaline ja muul viisil alandav kohtlemine riivab lapse eneseväärikust ja õigust kehalisele terviklikkusele. Käitumist, mida täiskasvanu ei aktsepteeri enda suhtes, ei tohi ta rakendada lapse suhtes. Sellest hoolimata esineb laste kehalist karistamist paraku igas riigis. Laste füüsilist karistamist õigustatakse nii traditsioonide, kasvatusmeetmete kui ka lapse enda huvide eest seismisega. Lapse huvides on olla kaitstud mistahes liiki vägivalla eest. Füüsilise karistamisega tekitab täiskasvanu lapses hirmu, kuid ei saavuta lugupidamist. Pealegi ei aita füüsiline karistamine lapsel mõista, mis põhjusel tegevus lubatud ei ole. Füüsiline karistamine õpetab üksnes hirmust tulenevat pimedat allumist suurema ja tugevama käskudele ning nõudmistele. Lapsed on täiskasvanutest sõltuvad ja nad vajavad kaitset täiskasvanute vägivalla eest.

Esimese riigina keelustas laste kehalise karistamise Rootsi 1979. aastal jõustunud perekonnaseadusega.

Täiskasvanutel on laste karistamises palju õppida. Lapsega juhtunut tuleb osata näha läbi lapse silmade. Lapse eesmärk ei ole enamasti halvasti käituda. Eksimused tulenevad teadmatusest ja sellest, et laps ei oska olukordi täiskasvanulikult hinnata. Täiskasvanul ei ole õigust last alandavalt kohelda seetõttu, et laps ei mõista maailma täiskasvanuga samamoodi. Mõistmist saab kasvatada sõnade ja suhtumisega. Karistus peab lapse jaoks tunduma õiglane ja proportsionaalne tehtud teoga. Lapsed tahavad väga olla täiskasvanute moodi – arukad – andkem selleks võimalus, õppigem ise ning õpetagem õiget käitumist eeskujuga.

Lastega tegelevate täiskasvanute ülesanne on kaitsta lapsi nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla eest. See tähendab, et täiskasvanud peavad laste eest seisma ning teatama juhtumitest, kui lapsi on füüsiliselt karistatud, füüsiliselt ja vaimselt väärkoheldud või kui valitseb selline oht või kahtlus. Abivajavast lapsest on kohustus teada anda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale ja vajadusel politseile. Nõu saamiseks võib helistada lasteabi telefonile 116111. Sinna saabunud informatsioon edastatakse vastavatele spetsialistidele (politsei, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad jt).

Riigikohus on 5. detsembril 2001. a asjas nr 3-2-1-145-01 öelnud laste füüsilise karistamise kohta, et seadus keelab karistamise viisil, mis valmistab lapsele piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või füüsilist tervist. Kohus on otsuses lisanud, et seadusest tulenevate põhimõtete järgimise tagamine on avalik huvi.

Üldise põhimõtte kohaselt on lapsel kõige parem kasvada oma peres oma vanemate juures. Lapse eraldamine vanematest on lubatav ainult tõsise kahtluse korral, et last võidakse peres väärkohelda. Euroopa Inimõiguste Kohus juhtumis R. K., A. K. versus Ühendkuningriik nr 38000(1)/05 on öelnud, et lapse eraldamine vanematest tohib olla ajutine ja see on lubatav väärkohtlemise kahtluse korral.

 

• Kaitse lapsele sobimatu töö eest

Põhiseadus keelab sunnitöö nii lapse kui ka täiskasvanu puhul. Last ei tohi töö tegemiseks ära kasutada. Laps ei tohi teha tööd, mis on talle ohtlik, segab koolis käimist või on kahjulik tema tervisele ja arengule.

Laste töötamist reguleerib töölepingu seadus. Seal on kirjas laste töölkäimist puudutavad vanusepiirid ja eritingimused. Alaealisel on töötamiseks vaja olenevalt vanusest kas vanema või tööinspektori luba.

 

• Sotsiaalne kaitse

Lapsel on õigus sotsiaalsele turvalisusele, sealhulgas sotsiaalkindlustusele. Lapsele, kelle vanemad ei ole võimelised teda ülal pidama tööpuuduse, haiguse, erivajaduse, vanaduse vms tõttu, tuleb võimaldada majanduslik toetus riigi poolt.

Seetõttu on lastele ja lastega peredele seadusega ette nähtud mitmesugused toetused (nt peretoetused) ja sotsiaalteenused. Riik peab lapse eest hoolitsema, kui vanemad või teised lapse eest vastutavad isikud seda ei tee.

Riigi poolt lastele ja lastega peredele pakutavate toetuste ning teenuste kohta saab informatsiooni elukohajärgsest linna- või vallavalitsusest või lasteabi telefonilt 116111.

Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda on asjas Saviny versus Ukraina nr 39948/06 leidnud, et kui kohalikule omavalitsusele tundub, et vanemad ei suuda lastele pakkuda vajalikke tingimusi, ei piisa ainult faktiliste asjaolude väljatoomisest. Kindlasti tuleb neil tõendada, et samad asjaolud on piisavad selleks, et laps perest eraldada. Tähendab, lapse eraldamise otsus peab põhinema tõenditel, mis ei ole kogutud üksnes kohaliku omavalitsuse ametnike pisteliste visiitide käigus. Vaja on ka arstide hinnangut ja võimaluse korral olenevalt vanusest lapse enda arvamust. Enne kui laps perest eraldatakse, tuleb kaaluda kõiki alternatiive. Võimalik et olukorda saab lahendada nõustamise, majandusliku toetuse, toidu- või riideabiga. Pärast seda, kui laps on perest eraldatud, tuleb last ja vanemaid järjepidevalt abistada, et teha võimalikuks lapse koju naasmine. Lapsele tuleb perest eraldamise ajaks tagada regulaarne kontakt vanematega ning võimalusel hoida ühe pere lapsi samas lasteasutuses.

Euroopa Inimõiguste Kohus on juhtumis K. A. versus Soome nr 27751/95 öelnud, et parem ja soodsam kasvukeskkond, mille saaks laps pärast uude perre paigutamist, ei ole piisav alus lapse eraldamiseks bioloogilistest vanematest. Lapse eraldamiseks vanematest peavad olema muud kaalukad asjaolud.

 

• Kaitse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete eest

Last tuleb kaitsta narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamise eest. Selleks kasutatakse seadusandlikke, administratiivseid, sotsiaalseid ja kasvatuslikke meetmeid.

Et lapsi kaitsta narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamise eest, tuleb riiklikul tasemel teha ennetustööd ning tegelda sõltuvusse sattunud laste ravi ja rehabilitatsiooniga.

Hodgkin, R.; Newell, P. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, p 249–273, 277–289, 479–498, 547–567.

Verhellen, E. Lapse õiguste konventsioon. Lastekaitse Liit: Tallinn, 2000, lk 157.

 

• Õigus tervise kaitsele

(LÕK art 24; PS § 28)

Õigus tervise kaitsele on seotud õigusega elule. Lapsele peab olema tagatud võimalus olla terve ja saada arstiabi. Kõigil lastel on õigus võimalikult heale tervisele, ravivahenditele ja ravile ning võrdne õigus saada abi ja hooldust.

Eestis on kõigile lastele tagatud tasuta ravikindlustus kuni 19-aastaseks saamiseni (RaKS § 5 lg 4 p 2). Kuni selle ajani on lastel õigus saada ka tasuta hambaravi.

ÜRO lapse õiguste konventsioonist tuleneb riigile hulk kohustusi, mille eesmärk on kaitsta ja hoida laste tervist. Samas ei saa riik, arstid ega teised inimesed tagada kellelegi head tervist, kui inimene ise oma tervist ei hoia. Oma tervist peab hoidma ka laps ise. See tähendab, et laps vastutab isikliku hügieeni eest. Samuti on oluline toituda tervislikult, piisavalt liikuda ja puhata. Iseenesestmõistetavalt peab ta hoiduma tervist kahjustavatest eluviisidest, muu hulgas suitsetamisest, alkoholist ning uimastitest.

Eestis on võimalik helistada nõustamistelefonil 1707, mis on mõeldud inimestele, kes soovivad informatsiooni mis tahes sõltuvusest vabanemist toetavate teenuste kohta või rääkida oma murest. Nõu annavad psühholoogid.

Hodgkin, R.; Newell, P. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, p 343–375.

 

• Õigus privaatsusele

(LÕK art 16; PS § 26)

Ühegi lapse eraellu, perekonna ellu, kodusse ega kirjavahetusse ei või meelevaldselt ega ebaseaduslikult sekkuda. Lapsel on õigus isiklikule elule, suhtlusringile ja sõpradele. Öeldu mõte on, et lapsele peab olema tagatud privaatsus igas olukorras, kaasa arvatud pereringis. Õigus privaatsusele tähendab ka seda, et lapse pere ja kodu peavad olema kaitstud seadusvastase sissetungi eest.

Laste õigust privaatsusele riivab videojälgimine koolis. Videojälgimiseks peab olema mõistlik põhjus ning see peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Kuna videojälgimise näol tekib põhiõiguste riive, tuleb videojälgimise kasuks otsustamisel vaadata alati, kas seaduspärane eesmärk esineb või mitte. Videojälgimine võib olla põhjendatud kooli välisuksel, et takistada vargusi ja muid pahategusid. Klassiruumide jälgimine eesmärgiga kontrollida, mida õpilased või õpetajad tunnis teevad, ei pruugi olla põhjendatud.

Ka tualetti ja pesuruume peavad lapsed saama lasteasutuses kasutada privaatselt. Seejuures ei ole lapse vanus oluline – privaatsusele on õigus igas vanuses lapsel ning lapse privaatsust tuleb austada.

Lapsel on õigus saada meditsiinilist nõustamist või õigusabi vanema nõusolekuta ja nii, et sellest vanemat ei teavitata. Arst peab seejuures mõistagi arvestama lapse vanuse ning küpsusega.

Lapse õigust eraelule ei tohi kahjustada meelevaldse või ebaseadusliku sekkumisega, riivates lapse au, väärikust ja head mainet. Korduv jõhker sekkumine lapse eraellu võib olla aluseks administratiiv- või distsiplinaarvastutusele võtmiseks, vanema hooldusõiguse piiramiseks või äravõtmiseks.

Hodgkin, R.; Newell, P. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, p 203–211.

 

• Õigus mõlema vanema hoolitsusele

(LÕK art 7, 9, 10; PS § 27; PKS § 116, 117, 118)

Lapse loomulikuks arengukeskkonnaks on perekond. Esmane vastutus lapse kasvatamisel ja arendamisel lasub tema vanematel. Lapsel on õigus vanemate hoolitsusele ja õigus suhelda mõlema vanemaga ka juhul, kui vanemad ei ela koos.

Lapsel on õigus oma vanemate kasvatusele. Perekond on lapsele parim kasvukeskkond. Riigil on kohustus vanemaid ja peresid harida ning toetada lapsele vajalike arengutingimuste loomisel. Vanematel on kohustus ja õigus hoolitseda oma lapse eest. Abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus. Vanemad, kes lapse sünni registreerimise hetkel abielus ei ole, saavad ühise hooldusõiguse, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades ei väljenda soovi jätta hooldusõigus vaid ühele vanemale. Hooldusõigusega vanemad täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.

Lapsel on õigus vanemate hoolitsusele. Samas on tal kohustus vanusele vastavalt abistada oma vanemaid, kasvatajaid ja teisi pereliikmeid ning osaleda perekonna ühistes tegevustes ja igapäevatöödes. Vanem ja laps peavad teineteist toetama, teineteisest lugu pidama ning arvestama teineteise huvide ja õigustega.

Lapsel peab olema kindel elukoht ka siis, kui vanemad elavad lahus. Elukoha valikul tuleb lähtuda lapse huvidest. Igal juhul tuleb elukoha küsimust arutada lapsega ning lahendus peab olema lapse jaoks parim.

Last tohib vanematest eraldada ainult juhul, kui see on vajalik lapse huvides. Näiteks siis, kui lapse suhtes kasutatakse peres vägivalda või last koheldakse julmalt.

Lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga. Kui lapse huvid ohus ei ole, peab ta ka vanemate lahusoleku korral saama suhelda mõlema vanemaga regulaarselt. Võimalus suhelda lahus elava vanemaga peab olema tagatud ka siis, kui vanematevaheline läbisaamine on halb. Ka juhul, kui vanem on välismaale kolinud, on lapsel õigus temaga edasi suhelda. Last ei tohi sundida suhtlema vanemaga, keda ta kardab või kellega suhtlemine ei ole muul põhjusel lapse huvides.

Hodgkin, R.; Newell, P. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, p 97–109, 121–131, 135–140.

Riigikohus on 30. mail 2011. a asjas nr 3-2-1-32-11 tehtud otsuses öelnud, et lapsega koos elav vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Kui vanem kahjustab lapse suhet teise vanemaga, rikub ta perekonnaseaduse § 143 lg 1 esimeses lauses sätestatud lapse õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma kohtu määratud detailse suhtlemiskorrata.

Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda on asjas Neulinger, Shuruk versus Šveits nr 41615/07 öelnud, et vanemate hooldusõigusega seotud juhtumites tuleb ühelt poolt maksimaalselt säilitada perekondlikud sidemed (v.a juhul, kui perekond on mingil põhjusel lapsele täielikult sobimatu). Perekondlikud sidemed võib katkestada vaid teatud erandlikel juhtudel. Enne katkestamist tuleb teha kõik, et perekonda koos hoida. Võimalusel tuleb perekondlikke sidemeid aidata taastada. Teiselt poolt on lapse huvides, et vanemal, kes kahjustaks lapse tervist või arengut, ei ole õigust kasutada oma õigust lapsega suhelda.

Riigikohus on 1. märtsil 2007. a asjas nr 3-2-1-4-07 öelnud, et kohus võib vanema õigused ära võtta, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud vanema kohustused lapse kasvatamisel ja hoolitsemisel täitmata õigusvastaselt ning süüliselt. Kõrvalehoidmine oma kohustuste täitmisest on seegi, kui lapsevanem jätab lapse hoolitsuseta ja järelevalveta, st tahtlikult ei täida oma kohustusi lapsevanemana. Kolleegium peab veel vajalikuks märkida, et vanema õiguste äravõtmine on äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuva põhjuseta või kahjustab oma tegevusega lapse huve.

Kohus on samas lahendis märkinud, et lapsele avaldatav kahjulik mõju ei seisne ainult vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse suhtes, vaid see võib seisneda ka vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes, kui laps seda nii tajub. Seega võivad vanematevahelised ähvardavad telefonikõned olla lapsele kahjuliku mõjuga, olgugi et telefonikõnede täpset sisu laps ei tea.

Euroopa Inimõiguste Kohus on 26. septembril 2006. a asjas nr 36065/97 öelnud, et lapse paigutamine hoolekandeasutusse peaks olema ajutine meede, mille rakendamine tuleb lõpetada kohe, kui olukord seda võimaldab. Lapse tohib hoolekandeasutusse paigutada eesmärgiga viia ta pere juurde esimesel võimalusel tagasi. Lisaks on kohus öelnud, et vanemlike suhete täielik lõpetamine saab toimuda üksnes väga erandlikel juhtumitel vaid siis, kui see on absoluutselt vajalik lapse huvide kaitseks. Vanemate kaitseks on kohus kehtestanud, et riik peab vanematele tagama juurdepääsu lapse hoolekandeasutusse paigutamisega seotud teabele, kuna vanem peab saama osaleda lapsega seotud otsustuste tegemisel ja näidata oma võimekust lapse eest hoolitsemisel.

Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda on 8. juulil 2003. a asjas nr 30943/96 Sahin versus Saksamaa käsitlenud vanema õigusi lapsega kohtumisele. Kohus on öelnud, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8, mis kaitseb perekonna ja eraelu puutumatust, nõuab, et riik kaaluks vanema ning lapse huvisid. Vanema ja lapse huvide kaalumisel tuleb kohtu seisukoha järgi erilist tähelepanu pöörata lapse huvidele, mis võivad kaalukusest ning iseloomust sõltuvalt vanema õigused üles kaaluda. Vanemal on keelatud artikli 8 järgi võtta lapse suhtes kasutusele meetmeid, mis kahjustaksid lapse tervist ja arengut. Artikkel 8 kaitseb perekonna puutumatust, mille alla kuulub ka lapse ja vanema vastastikune õigus teineteisega koos olla. Antud kohtulahendist nähtub, kuidas lapse tervise ja arengu aspekt lapse huvina on kaalunud üles lapsevanema õiguse lapsega kohtuda.

Euroopa Inimõiguste Kohtu 12. aprilli 2011. a asjast nr 21188/09 Gluhaković versus Horvaatia nähtub, et lahus elava vanema ja lapse vanemaga kohtumise õiguse tagamiseks ei piisa kohtu otsusest, millega määratakse kohtumiste aeg ja koht. Kohus peab koha ja aja määramisel arvestama, kas kohtumised on selliselt reaalselt võimalikud. Kõnealuses juhtumis oli riigi kohus määranud kohtumisajad, mis lapsest lahus elavale isale töö tõttu ei sobinud, ning kohtumise kohaks paiga, mille sobivuse jättis hindamata. Vanemad peavad kohtumisi soodustama ja vajaduse korral võtma kasutusele meetmeid, et kohtumised toimuksid.

 

• Õigus nimele ja kodakondsusele

(LÕK art 7, 8; PS § 9, § 26; nimeseadus, kodakondsuse seadus, perekonnaseadus)

Iga inimene on erinev ja eriline ehk ainulaadne. Seepärast on igal inimesel õigus oma erilisuse tunnustamisele, mis tagatakse sünni registreerimise ja vastavate dokumentide väljastamisega. Sünni registreerimisel antakse lapsele sünnitunnistus. Eestis registreeritakse kõik Eestis sündinud lapsed sõltumata vanemate elukohast ja kodakondsusest.

Lapsel on sündimisel õigus saada nimi. Nimi eristab ja rõhutab ainukordsust. Lapsele antakse Eestis rahvastikuregistrisse kandmisega ees- ja perekonnanimi ning isikukood ja väljastatakse sünnitunnistus. Laps tuleb seaduse järgi registreerida esimese elukuu jooksul. Riigi jaoks pole last, kellel ei ole sünnitunnistust, olemas. Sünni registreerimata jätmise tõttu võib laps ilma jääda riigi abist ja kaitsest – arstiabist ning haridusest, mida ta vajab. Riigi jaoks on mitmel põhjusel oluline laste üle arvestust pidada. Ühena selleks, et hinnata vajadust koolide ja lasteaedade järele.

Kodakondsus tähendab püsivat õiguslikku seost inimese ja riigi vahel. Kodakondsus annab inimesele kodakondsusega seotud õigused ja kohustused ning riigi kaitse. Eesti kodanikuks saadakse sündimisega, kui üks vanematest on Eesti kodanik. Kodanikuks võib saada ka hiljem. Riigil ei ole rahvusvahelise õiguse järgi kohustust nimetada kõiki oma territooriumil sündivaid lapsi kodanikuks. Kuid riigil on kohustus teha kõik selleks (vajaduse korral koostöös teiste riikidega), et laps saaks kodakondsuse sünniga. Riikidel on muuhulgas kohustus kaitsta ja vajaduse korral taastada lapse identiteedi põhialused, milleks on nimi, kodakondsus ning perekondlikud sidemed.

Õigus säilitada oma nimi, kodakondsus ja perekondlikud sidemed on otseselt seotud õigusega perekonnaelu puutumatusele, mis tuleneb põhiseadusest. Olgu öeldud, et lapsendamine võib riivata lapse õigust säilitada oma identiteet: nime, kodakondsuse ja perekondlike sidemete muutumise tõttu. Seadus lubab last lapsendada üksnes lapse huvides. Lapse nõusolek lapsendamiseks on vajalik, kui laps on vähemalt 10-aastane. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab. 

Hodgkin, R.; Newell, P. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, p 97–109, 113–117.

Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine täiendatud trükk, lk 286.

 

• Õigus emakeelele ja kultuurile

(LÕK art 30; PS § 49, 50)

Eesti riigikeel on eesti keel. Eestis elab erineva päritoluga inimesi. Teisest rahvusest lapsel on õigus saada osa oma kultuurist ja usust ning kasutada oma emakeelt. Muid keeli rääkivatel elanikel on võimalus luua omakeelseid õppeasutusi.

Kõigil on õigus säilitada oma rahvuslik kuuluvus. Rahvus-, usu- või keelevähemuse hulka kuuluvatel lastel on õigus koos oma kogukonnakaaslastega saada osa oma kultuurist, tunnistada ja viljeleda oma usku ning kasutada oma emakeelt.

Õigus emakeelele tähendab, et rahvusvähemuse lastel peab olema võimalus õppida oma emakeelt. Samas peavad nad saama õppida riigikeelt selliselt, et neil oleksid edaspidiseks eluks Eestis võrdsed võimalused. Riigikeele mitteoskamine paneb lapsed eestlastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Seega, lastele, kelle emakeel ei ole riigikeel, tuleb võimaldada õppida oma keelt, et nad ei kaotaks sidet oma rahvuse ja kultuuriga, kuid neile tuleb anda haridus riigikeeles, et nad oleksid konkurentsivõimelised kõrghariduse taotlemisel ja tööturul.

Õigusega keelele ja kultuurile kaasneb kohustus hoida loodust, kultuuri ja elukeskkonda. Hoides elukeskkonda, säilitatakse väärtuslik ümbrus nii endale kui ka tulevastele põlvedele. Kultuuriväärtuste ja elukeskkonna hoidmine tähendab, et seintele ei tohi sodida, kirjutada või joonistada ning prügi tuleb alati panna prügikasti.

Hodgkin, R.; Newell, P. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef, Geneva 2007, p 435–466.

Euroopa Inimõiguste Kohus on asjas nr 5095/71; 5920/72; 5926/72 Kjeldsen, Busk Madsen, Pedersen versus Taani öelnud, et lastele antav haridus peab olema objektiivne, kriitiline ja pluralistlik, et see arvestaks vanemate usulisi ja moraalseid veendumusi. Vanematele tuleb jätta võimalus õpetada lapsi oma veendumusi ja tõekspidamisi tundma.

 

• Õigus haridusele

(LÕK art 28, 29; PS § 37;  PGS § 9)

Lapsel on õigus haridusele. Riik peab ülal pidama piisaval arvul õppeasutusi (põhikoole, gümnaasiume, kutse-, ameti- ja kõrgkoole), et haridus oleks kõigile soovijatele kättesaadav. Tasuta peavad olema põhikooli- ja gümnaasiumiharidus ning kättesaadavad vajalikud õppevahendid.

Õigus haridusele tähendab veel seda, et õpikeskkond peab olema sobiv ning huviharidus peab olema kättesaadav. Samasugune õigus on erivajadustega lastel. Õigusega haridusele kaasneb koolikohustus. Koolis tuleb käia kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. Lapsel on kohustus õppida vastavalt võimetele ning valmistada end ette vastutustundlikuks iseseisvaks eluks, mis tähendab hakkama saamist sotsiaalsete suhete, kodanikuks olemise, rahaasjade, poliitika, seksuaalelu ja palju muuga.

Pärast põhikooli lõppu ei ole kohustust edasi õppida, kuid põhiharidusest ei piisa, et leida meelepärane ja tasuv töö. Kindlasti on arukas ja kasulik jätkata õpinguid kas ametikoolis või gümnaasiumis ning seejärel ka ülikoolis.

Õigus haridusele tähendab veel, et lapsel on õigus õppevahendite kõrval ka õpetajatele. Samasugune õigus on erivajadusega lastel. Riigil on sealjuures õppematerjalide väljatöötamise kohustus.

Lapsel on õigus haridusele, mis on suunatud tema isiksuse, annete, kehaliste võimete potentsiaali võimalikult täiuslikule arendamisele. Selleks peab haridus muuhulgas õpetama austama inimõigusi ning kasvatama austust kultuuriliste ja muude väärtuste vastu.

Kooli distsipliinisüsteem ei tohi riivata lapse inimväärikust.

Hodgkin, R.; Newell, P. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, p 407–432, 437–451.

Verhellen, E. Lapse õiguste konventsioon. Lastekaitse Liit: Tallinn, 2000, lk 172.

Euroopa Inimõiguste Kohus on 16. märtsil 2010 a juhtumis Oršuš jt versus Horvaatia nr 15766/03 öelnud, et laste erineval kohtlemisel koolis peab olema väga tõsine põhjus. Antud juhtum käsitles romide kooliharidust. Romidest komplekteeriti eraldi klassid, mis pidid täitma n-ö tasandusklasside eesmärki. Klasside moodustamist põhjendati ebapiisava kohaliku keele oskusega. Kohus leidis, et eriklasside moodustamine ei ole kooskõlas diskrimineerimise keeluga ja õigusega võrdsele haridusele, kuna romide keeleoskust enne õppima asumist ja õppeprotsessi käigus adekvaatselt ei kontrollitud. Eriklassid oleks võinud olla põhjendatud juhul, kui oleks rakendatud asjakohaseid teste ja eriklassides õppivate laste keeleoskusega oleks tegeldud eesmärgiga viia nad järk-järgult üle tavaklassidesse.

Euroopa Kohus on asjas C-480/08 Maria Teixeira versus London Borough of Lambeth, Secretary State of Home Department öelnud, et Euroopa Nõukogu määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt saab laps Euroopa Liidus õiguse hariduse kättesaadavusele, kui ta on asunud elama Euroopa Liidu liikmesriiki vanema seal töötamise ajal. Õigus jääb püsima ka siis, kui vanem kaotab töö. Määruse artikli otstarve on kindlustada, et Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike lapsed saaksid vanema töökaotuse korral lõpetada kooli liikmesriigis, kus vanem varem võõrtöötajana töötas. Kohus on samas asjas öelnud, et last hooldava vanema elamisõigus riigis lõpeb lapse täisealiseks saamisega (v.a siis, kui lapsel on õpingute jätkamiseks ja lõpetamiseks vaja vanema kohalolu ja hoolitsust).

Euroopa Kohus on asjas C-413/99 Baumbast, R. versus Secretary of State for the Home Department öelnud, et määruse nr 1612/68 artiklit 12, mis annab lastele õiguse elada vastuvõtvas riigis ja käia seal üldhariduskoolis, on õige tõlgendada nii, et see lubab last kasvataval vanemal kodakondsusest sõltumata elada mainitud õiguse kasutamise hõlbustamiseks koos lapsega, hoolimata sellest, et vanemad on vahepeal lahutanud, või et vanem, kes on Euroopa Liidu kodanik, ei ole enam töötaja vastuvõtvas riigis.

 

• Õigus vabalt väljendada oma arvamust

(LÕK art 12, 13; PS § 41, 45)

Last on peetud sõltuvaks, nähtamatuks ja passiivseks perekonna liikmeks. Praegusaja täiskasvanute suhtumine lastesse on muutunud. Lastele antakse järjest rohkem võimalusi arvamusi välja öelda. Dialoog, läbirääkimised ja kaasatus on märksõnad, mis lastega üha enam seonduvad. Perekonnast on seejuures loodetavasti saamas lastele esimene koht, kus õppida tundma demokraatiat.

Laps on ühiskonna täisväärtuslik liige ja lapse arvamus on oluline. Lapsel on õigus väljendada oma vaateid igas teda puudutavas küsimuses ning tal on õigus, et tema arvamus ära kuulatakse ja sellega arvestatakse. See tähendab, lapsel on õigus avaldada oma arvamust kõigis küsimustes, mis puudutavad teda otseselt või kaudselt. Vanus ei ole siinjuures oluline. Last tuleb kohelda kui pere ja ühiskonna aktiivset liiget, kellel on oma arusaam, huvid ja arvamus.

Lapse sõnavabadus tähendab õigust suuliselt, kirjalikult, kunsti vormis või mõnel muul lapse enda valitud viisil küsida, saada ja avaldada informatsiooni ning ideid. Sõnavabadust võib piirata üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, on vajalik teiste isikute õiguste või hea maine austamiseks, riikliku julgeoleku, avaliku korra või rahva tervise või kõlbluse kaitseks. Lapsel on õigus teha mis tahes viisil ja kohas teatavaks oma tunded ning seisukohad, välja arvatud siis, kui see rikuks kolmandate isikute õigusi. Lapsel on õigus väljendada oma seisukohti ja teistel isikutel on kohustus neid igas lapsega seotud küsimuses arvesse võtta.

Selleks, et lapsel oleks võimalik oma arvamust avaldada, tuleb talle tutvustada arvamuse avaldamise viise ja võimalusi ning arvamuse avaldamisega kaasnevaid tagajärgi. Eesöeldu seondub samas õigusega saada mitmekesist informatsiooni.

Selleks, et lastele tagada võimalus ja oskus täiskasvanuelus oma arvamust väljendada ning osaleda otsustusprotsessides, tuleb nii poisse kui tüdrukuid ühtviisi innustada huvituma sotsiaalsetest, majanduslikest ja poliitilistest küsimustest.

Lapse arvamust tuleb kuulda võtta ja arvestada nii perekonna sees, ühiskondlikul kui ka riiklikul tasandil. Laste häälte kuuldavaks tegemisel on abiks laste- ja noorteorganisatsioonid ning -liikumised, mille tegevuses on lastel täielik õigus osaleda.

Õigusega vabalt väljendada oma arvamust kaasneb kohustus suhtuda lugupidavalt Eesti seadustesse, avalikku korda ja tavadesse. Lapse vastutus ühiskonna ees kasvab lapse vanusega. Laps, nagu iga teinegi isik, peab suhtuma seadustesse, korda ja tavadesse austusega.

Laps peab kinni pidama kodu-, lasteaia-, kooli-, trenni- ja huviringi reeglitest. Reeglitest kinnipidamisega näidatakse üles austust teiste laste ja täiskasvanute suhtes. Ühtsed reeglid on selleks, et teaksime, millist käitumist teistelt oodata. Seepärast on oluline, et kõik järgiksid reegleid, ka lapsed.

Hodgkin, R.; Newell, P. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, p 149–169, 177–182.

 

• Õigus mängu- ja puhkeajale

(LÕK art 31)

Mängides õpib ja omandab laps eluks vajalikke oskusi. Igal lapsel on õigus mängu- ja jõudeajale ning puhkusele, mida ta kasutab eakohaseks ning meelepäraseks tegevuseks olenevalt tervisest, soovidest ja võimalustest. Lapsel on õigus osa võtta kultuuri- ja kunstielust.

Laps peab saama piisavalt puhata, et teda ei kimbutaks üleväsimusest tekkivad haigused. Üleväsimusega seatakse ohtu veel ka lapse areng. Piisav puhkeaeg ei tähenda ainult uneaega. Lapsele peab jääma kooli, õppimise, kodutööde ning töö¹ kõrvalt aega oma huvide ja hobidega tegelemiseks ning lõõgastumiseks. Vanemad peavad eesöelduga arvestama kodutööde määramisel ning õpetajad peavad kinni pidama nõudest koduse õppetöö ja nende tähtaegade andmisel. Lapse õigust mängu- ja puhkeajale peaksid vanemad silmas pidama ka siis, kui nad kaaluvad, millistesse huviringidesse last panna. Huviringi valikul on lisaks lapse võimetele ja eelistustele oluline arvestada lapse koormustaluvusega ning jätta lapsele piisavalt vaba aega, mida ta saaks sisustada oma äranägemise järgi. 

Laps peab saama mängida. Selleks tuleb luua tingimused. Enamik mänge on arendavad. Mängude juures on tähtis järgida ohutust. Lapsele peab jääma võimalus mängida mänge, mida täiskasvanud ei juhenda ja kus täiskasvanud ei osale. Laps vajab mängimisel vabadust, ta peab saama mängida loovalt ning planeerimatult.

Õigust mängule peetakse tihti vähetähtsaks, kuna ei mõisteta lapse arengu seost mänguga. Lapse võimalust mängida piiravad muuhulgas pere vaesus, mängimiseks sobilike avalike maa-alade vähesus ning piiratud arusaamad haridusest.

Hodgkin, R,; Newell, P. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, p 469–476.

Laste õigused. ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtete rakendamine praktikas. Lastekaitse Liit: Tallinn, 2005, lk 13–14.

¹ Alaealiste tööaeg on piiratud seadustega ja olenevalt vanusest on alaealisel tööl käimiseks vaja kas vanema või tööinspektori nõusolekut.

 

• Hoiakud, mis kahjustavad lapse õigusi

Kuigi arusaam Eesti ühiskonnas laste õigustest on järk-järgult paranenud, puutume ikka veel kokku mitmete eksiarvamustega, mis laste õigusi ja heaolu puudutavad. Järgnevalt on toodud valik müüte, mis aja jooksul mustritena korduvad.

 

Müüt – lastel on ainult õigused, aga mitte kohustused

 

Tegelikult saavad õigused eksisteerida ainult koos kohustuste ja vastutusega. Nii nagu ka täiskasvanu vastutab oma õiguste kasutamise eest, vastutab õiguste kasutamise eest ka laps. Näiteks on lapsel õigus haridusele, kuid see käib koos vastutusega õppetöös osaleda, et võimetekohaselt areneda. Samuti on lapsel õigus tervishoiuteenustele, kuid samas ei saa unustada lapse kohustust hoida ka ise oma tervist. Oluline lapse õigus on ka oma arvamuse avaldamine ennast puudutavates küsimustes. Seda õigust teostades on aga lapsel kohustus austada teiste inimeste õigusi ja väärikust. Seega kui laps avaldab oma arvamust, ei tohi ta teist inimest solvata. Seetõttu on oluline lastele rääkida õigustest ja sellega kaasnevast vastutusest koos. Samas on tähtis, et täiskasvanud ei unustaks lapse õigusi ega keskenduks vaid lapse kohustustele.

 

Müüt – lapsed ei pea olulistes, sh riigi ja kohaliku elu küsimustes kaasa rääkima, sest ei oska seda teha

 

Tegelikult on lastel väga asjalikud ettepanekud ning neid endid puudutavates küsimustes on lapsed suurimad eksperdid. Lastelt küsides on aga oluline meeles pidada, et küsida siiralt, päriselt vastuseid kuulata ja laste arvamusega ka arvestada. Arvamust saab küsida igas vanuses lapselt, arvestada tuleb vaid, et küsimus oleks eakohane ja lapsele mõistetav. Lapsi tuleb kaasata mitte sellepärast, et nad oleksid tulevikus täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed vaid eelkõige seetõttu, et nende elu ja arvamus juba lapsena on sama väärtuslik kui täiskasvanu oma. Lapselt arvamuse küsimine mõjub hästi ka lapse julgusele ja võimele oma arvamust avaldada ning iseseisvalt otsuseid teha. 

 

Ka laste kaasa rääkimist riigi ja kohaliku elu küsimustes ei tohi alahinnata. Uuringud ja arutelud kinnitavad, et laste ettepanekud on ka neis teemade asjakohased. Näiteks tõi Õiguskantsleri Kantselei korraldatud laste fotojaht enne 2021. aasta kohalike omavalitsuste valimisi välja ettepanekuid lastelt turvalisema koolitee, tervislike ajaveetmise võimaluste, ühistranspordi korralduse jms kohta. Ka ÜRO Lapse Õiguste Komiteele saadetud raportis rõhutasid lapsed, et peavad tähtsaks kaasa rääkimise võimalust neid endid puudutavates teemades.

 

Müüt – kui lasta lastel ise otsustada, siis teevad nad rumalaid või omakasupüüdlikke otsuseid

 

Tegelikult on lapsed võimelised tegema arukaid otsuseid, kui neile valikuid ning nende tagajärgi selgitada. Näiteks usutakse, et kui anda lapsele võimalus tervise küsimustes ise otsustada, siis lapsed keelduvad kõigest. Arstide kogemus aga kinnitab, et lapsed soovivad terveks saada ning kui arst lapsele valikuid ja muud olulist selgitab, jõuab ühises arutelus selleni, et laps mõistab olukorda ning teeb mõistlikud otsused.

 

Tuleb ka mõista, et täiskasvanud ei pruugi alati aru saada laste otsustest. See on mõistetav, sest lastel ja täiskasvanutel on erinevad vajadused ja kogemused. Siiski on lapsed just sel hetkel lapsed koos enda vajaduste ja soovidega ning just nemad oskavad neid kõige paremini ise välja tuua. Täiskasvanud võiksid lasta lastel julgemalt otsustada, isegi kui otsus neile endile ei tundu alati mõistlik. Läbi otsuste tegemise õpib laps võtma vastutust ning kui otsus hiljem teda isegi ei rahulda, siis see on loomulik osa lapse vastutama õppimise ja arengu teekonnast.

 

Müüt – kui täiskasvanutel või ühiskonnas on probleem, siis parem on sellest lastele mitte rääkida

 

Tegelikult kaasneb lapsele rääkimata jätmisega aga oht, et olukorras, kus neil ei ole õiget teavet või nad ei saa seda teavet endale lähedaste ja turvaliste inimeste käest, tõlgendavad nad toimuvat valesti või mõtlevad ise toimuvale selgitused välja. Arvatakse, et lapsed ei saa keerulistest asjadest aru, rasketest teemadest rääkimine ei ole neile hea ning suurendab vaid laste koormat. Sellises olukorras võib juhtuda, et lapsed tunnevad, et kuna neile ei räägita, mis toimub, on olukord veelgi halvem kui see tegelikult on. Oluline on rääkida lastele tõest infot neile eakohasel ja arusaadaval viisil. Täiskasvanutele on loodud mitmeid abimaterjale lastega rääkimiseks. Näiteks on abistav materjal lastega sõjast rääkimiseks leitav Tark Vanema lehelt.

 

Müüt – väike laks ei tee lapsele halba, teeb vaid tugevamaks

 

Tegelikult näitavad teadusuuringud, et igasugune vägivald kahjustab last. See võib kahjustada lapse aju arengut ning viia raskusteni ka edasises elus. Muuhulgas võib see mõjutada lapse toimetulekut oma tunnete ja ka agressiivsusega, mõjutada nii lapse õppeedukust kui ka lapse võimet suhteid luua ja hoida ning muud olulist.

 

Samuti on ekslik arvamus, et kiusamist kogenud laps muutub sellest vaid tugevamaks. Lapsed, kes on kiusamise ohvriks langenud ei arene seetõttu teistest tugevamaks. Kiusamine võib ohvrile tekitada hoopis pöördumatut kahju. Lasteombudsmani lehelt  leiab abistavat materjali lapsevanematele, kuidas ennetada nii lapse kiusamise ohvriks kui kiusatavaks muutumist. Kõige olulisem, mida iga vanem saab teha, on leida aega oma lapsega arutlemiseks, et mõista, kuidas laps end koolis tunneb ja kuidas oma koolikaaslastesse suhtub.

 

Müüt – laps ei ole koduvägivallast mõjutatud, kui on väike või teises toas

 

Tegelikult võivad ka väikelapsed, kes ei ole ise vägivalda pealt  näinud või ei oska veel rääkida, olla koduvägivallast mõjutatud. Isegi kui nad vägivalda otseselt pealt ei näe, mõjutab neid vanemate meeleolu, hirm ja ärevus. Samuti laps, kes viibib teises toas, kuid vägivalla episoodi vanemate vahel kuulis, võib seda toimunust veelgi hullemana ette kujutada. Lapse ajus tekivad sellisel juhul samasugused traumareaktsioonid nagu siis kui ta ise oleks vägivalla pealtnägijaks.

 

Perevägivalla puhul arvatakse ekslikult veel, et vägivaldne kaaslane võib olla siiski turvaline vanem lapsele, kui ta last ei löö.  Tegelikult mõjutab vägivald ka sel juhul lapse arengut ja heaolu oluliselt ning ka lapse ja vanema suhteid. Kusjuures suhete puhul võib mõju olla mõnikord ootamatu. Võib juhtuda, et laps hakkab hoopis vaistlikult hoidma vägivaldse vanema poole, sest tajub teda  turvalisema võimu ja kontrolli hoidjana kodus.

 

*Müüdid on kogutud Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonna ja Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna kogemustele tuginedes. Müüdid avaldas Sotsiaalministeerium  20. novembril 2023. a tähistamaks lastepäeva, mille eesmärk on tõsta inimeste teadlikkust laste õigustest ja edendada laste heaolu.