Lapsed ja noored

Riigikogu ratifitseeris ÜRO lapse õiguste konventsiooni 26. septembril 1991. aastal. Konventsiooni 4. artikliga võtavad osalisriigid kasutusele kõik seadusandlikud, administratiivsed ja muud abinõud, et tagada selles konventsioonis tunnustatud õiguste täitmine. 

Eestis täidab sõltumatu lasteombudsmani ülesandeid õiguskantsler, kes seisab selle eest, et lapsi puudutavaid otsuseid tehes peetaks silmas nende õigusi ning seataks esikohale lapse huvid.

Vanemlik hool

Õiguskantslerilt otsivad sageli abi lapsevanemad, kes pole suutnud teise vanemaga kokku leppida lapse hooldamise, ülalpidamise või lapsega suhtlemise asjus. Õiguskantsler ei lahenda vanemate vaidlusi, küll aga jagavad tema nõunikud selgitusi.

Seadused eeldavad last puudutavates küsimustes vanematevahelist kokkulepet. Ühegi seaduse ega riikliku sunnijõuga inimsuhteid parandada ei saa. Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse kohus, kes peab otsust tehes arvestama konkreetsete asjaoludega ja jõudma lahenduseni, mis arvestab lapse parimate huvidega. Kohtutee peaks olema viimane abinõu.

Kohtukulude nõudmine lapselt

Õiguskantsler tegi justiitsministrile ettepaneku muuta tsiviilkohtumenetluse seadustikku selliselt, et lastelt ei saaks välja mõista elatise kohtuasjade menetluskulusid. Sätted, mis võimaldavad elatise kohtuasjas kostja menetluskulud välja mõista lastelt, on vastuolus laste õiguste ja huvidega ning elatise väljamõistmise eesmärkidega. Alaealisel endal ei ole õigust ega võimalust hagi esitada või esitamata jätta (hagi esitab vanem), ta ei saa kasutada ka muid menetlusõigusi, need õigused on lapsevanemal. Nii ei põhjusta laps ise kohtukulusid, küll aga lubab seadus  need temalt välja mõista.

Õiguskantsler selgitas, et siin võiks rakendada samasugust põhimõtet, nagu kehtib hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas. Neil juhtudel kannab kumbki vaidlusosaline oma menetluskulud ise. Olukorras, kus üks vanem esitab elatishagi pahatahtlikult, tuleks anda kohtule õigus sellest reeglist kõrvale kalduda ning otsustada, et kulud mõistetakse välja vanemalt, mitte lapselt.

Justiitsminister nõustus õiguskantsleri seisukohaga ja kinnitas, et palub ministeeriumil ette valmistada vastava seadusemuudatuse.

Lapse ja vanema suhtluskorra täitmine

Õiguskantsler on viimastel aastatel võtnud tähelepanu alla probleemid, mis on tekkinud lapsevanemate ja laste suhtluskorda reguleeriva kohtumääruse täitmisel. Seoses sellega tegi õiguskantsler justiits- ja sotsiaalministrile ettepaneku töötada välja laste huve kaitsvad seadusemuudatused. 

Lõppenud ülevaateperioodil palus justiitsminister õiguskantsleri arvamust perekonnaseaduses, tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus kavandatavate muudatuste kohta, mis puudutavad vanema ja lapse suhtluskorra kohtumääruse täitmist. Kavas on: 

  • anda kohtule õigus kohaldada sunnivahendeid ning reguleerida omal algatusel suhtlust; 
  • võtta uute sunnivahenditena kasutusele trahv ja vanema arest; 
  • kaotada seaduses sätestatud suhtluskorra rikkumisele järgnev kohustuslik lepitusmenetlus; 
  • anda kohtule võimalus määrata nn suhtluse hooldaja;
  • kiirendada kohtumenetlust.

Õiguskantsler juhtis oma arvamuses tähelepanu vajadusele täpsustada sunnivahendeid, millega kohus saab suhtluskorda rikkuvat vanemat mõjutada. Samuti tuleb eelnõus sätestada, kuidas täidetakse suhtluskorra kohtulahendeid õhtusel ajal, nädalavahetustel ja riigipühadel. Kohtutäiturid ja lastekaitsetöötajad pole rahul, et nad peavad nädalavahetustel tasuta töötama. Seetõttu on ette tulnud ka tööülesannetest keeldumist, mis paraku ei arvesta laste huve. 

Kui soovitakse, et suhtluse hooldaja oleks eriteadmistega inimene, tuleb selline nõue kehtestada seadusega. Seadust on vaja täiendada ka suhtluse hooldaja volituste ja vastutuse suurendamisel.   Vanemate nõustamine ja last puudutavate kokkulepete sõlmimise vahendamine peaks toimuma enne kohtusse pöördumist. Õiguskantsler ei pea põhjendatuks rakendada suhtluskorda reguleeriva sunnimeetmena aresti, sest see kahjustab lapse huve (jätab lapse ajutiselt ühe vanemata). 

Perekodus viibiva lapse õigus suhelda oma vanematega

Küsimusele, kas perekodu võib keelata lapsel kohtuda oma bioloogiliste vanematega, vastas õiguskantsler, et kui laps seesugust kohtumist soovib ja see on lapse parimates huvides, siis ei tohi perekodu seda keelata. Lapse huvid ja arvamuse peab välja selgitama kohalik omavalitsus kui lapse eestkostja. Omavalitsus, lapsevanem ja perekodu kui lapse hooldaja peavad kokku leppima lapsele parima kokkusaamise koha. Pole välistatud, et selleks on perekodu, ka siis, kui perekodu tegutseb perevanema isiklikus kodus. Perekodu on igal juhul tegevusloa alusel tegutsev asutus. 

Lastekaitseseadus sätestab, et asendushooldust pakkuv asutus peab toetama lapse ja tema perekonna suhteid. Lapse ja vanema suhtlusõigus tuleneb lapse õiguste konventsioonist, mis näeb ette, et lapsel on õigus tunda oma vanemaid. Ka vanemast lahutatud lapsel on õigus säilitada vanemaga regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt, kui see ei ole vastuolus lapse huvidega. Küll aga võib perekodu keelduda vanemat majja lubamast, kui vanem on joobes või muul moel ohtlik. Sellisest olukorrast tuleb kindlasti teavitada ka kohalikku omavalitsust. Samuti ei ole lapsevanemal õigust nõuda, et kohtumine toimuks igal juhul perekodus. Kohtumispaiga valikul tuleb lähtuda lapse huvidest. 

Lastekaitsetöö

Uurimistulemused näitavad, et lastekaitsetöö korraldus, tavad ja meetodid on Eesti linnades ja valdades erinevad, kuid mõned probleemid on sarnased: eelkõige lastekaitsetöötajate ülekoormatus ja läbipõlemise oht. Pole harvad olukorrad, kus lastekaitsetöötaja töötab väljaspool tööaega (vt õiguskantsleri arvamust perekonnaseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku muutmise kavatsuse kohta, p 6). 

Lastekaitsetöötajad peavad eeskätt lahendama probleeme. Seevastu ennetustööks, mis pikemas perspektiivis aitaks töökoormust vähendada, ei jää uuringu kohaselt piisavalt aega. Lastekaitsejuhtumid on sageli emotsionaalselt äärmiselt kurnavad. Arvestades suurt töökoormust ja emotsionaalset pinget ning ka avalikkuse kõrgeid ootusi ja keerulisemate juhtumitega kaasnevat negatiivset avalikku tähelepanu, ei ole imestada, et inimesed ei pea selles ametis kaua vastu ja töötajad vahetuvad sageli. 

Lastekaitsetöötajaid motiveeriks kõrgem palk, ent rahast rohkemgi väärtustavad nad toimivat meeskonnatööd ja tunnustust. Lastekaitsetöö iseärasustest tulenevalt vajavad ametnikud pidevalt tagasisidet ja toetust. Seetõttu on oluline, et kõigil lastekaitsetöötajatel oleks võimalus regulaarselt kolleegidega kohtuda ja juhtumeid arutada. Sotsiaalkindlustusameti lastekaitseüksus peaks jätkama juhtumipõhiste arutelude korraldamist ning pakkuma lastekaitsetöötajatele tuge ja nõustamist keeruliste juhtumite (sh rahvusvaheliste juhtumite) lahendamisel. Abi oleks ka omavalitsuste paremast koostööst, näiteks lapsele ja perele teenuste korraldamisel või selleks, et leida lastekaitsetöötajale puhkuse ajal asendaja. Lastekaitsetöötajad tunnevad, et neil endil jääb juriidilisi teadmisi vajaka, mistõttu vajavad nad senisest rohkem tuge linna- ja vallavalitsuse juristidelt. 

Lastekaitsetöötajad lahendavad igal aastal tuhandeid juhtumeid, millest enamik laheneb lapse ja pere jaoks positiivselt. Aasta-aastalt on suurenenud ka nende laste arv, kellega seoses lastekaitsetöötajalt abi palutakse. 2018. aastal oli neid lapsi 9488. Edulood enamasti uudiskünnist ei ületa, küll aga üksikud juhtumid, kui midagi on valesti läinud.

Lapsevanemad pöörduvadki õiguskantsleri poole siis, kui nad ei ole rahul linna või valla lastekaitsetöötaja tegevusega. Enamasti puudutavad need kaebused lastekaitsetööd vanematevahelises hooldusõiguse või suhtlusõiguse vaidluses.

Õiguskantsler leidis üht sellist avaldust lahendades, et Pärnu linn oli rikkunud lastekaitseseaduse nõudeid, jättes enne kohtule arvamuse andmist lapsed ära kuulamata ning laste huvid igakülgselt välja selgitamata. Pärnu Linnavalitsusele saadetud soovituses selgitas õiguskantsler, et kohtumenetlusse kaasatud kohalik omavalitsus peab:  

  • selgitama välja lapse parimad huvid vastavalt lastekaitseseaduse § 21 nõuetele;
  • kuulama lapse ära ning dokumenteerima temaga peetud vestluse;
  • koguma teavet lapse olukorra ning lapse ja vanemate suhete kohta, sh vajadusel külastama kodu; 
  • esitama kohtule neutraalse ja üksikasjaliku ülevaate lapse ja pere olukorrast, sealhulgas soovitatavalt lapsega peetud vestluse protokolli või selle väljavõtte;
  • vältima kohtule esitatavates seisukohtades hinnanguid.

Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja kinnitas meedia vahendusel, et Pärnu muudab lastekaitsejuhtumite menetlemise korda vastavalt õiguskantsleri soovitustele. 

Lasteaed ja kool

Paljud õiguskantslerile saadetud küsimused hariduselu kohta olid seotud laste ja noorte heaoluga lasteaias või koolis. Inimesed avaldasid muret turvalisuse puudumise, aga ka õpetajate väheste pedagoogiliste oskuste pärast. Paljudest avaldustest võis välja lugeda ka lapsevanemate kõrgendatud ootusi lasteaia ja kooli tegevuse või ka kohaliku omavalitsuse toetuste suhtes.

Õppeasutused peavad laste ja noorte arengut toetama, et igaühel oleks võimalus ennast teostada. See tähendab, et tuge tuleb pakkuda ka juhul, kui laps vajab lasteaias või koolis tavapärasest erinevat lähenemist. Olgu selleks toeks õpetaja hea sõna, mõne mure lahendamine või koolikeskkonna kohandamine õpilase vajadustele.

Alushariduse kättesaadavus

Küsimus alushariduse kättesaadavusest puudutab nii lasteaiakoha saamist kui ka lapse lasteaiast väljaarvamist.

Õiguskantslerilt küsiti, kas vald peab rahaliselt toetama neid peresid, kelle alla kolmeaastane laps käib eralasteaia lapsehoius. Lapsevanem soovis lapsele lapsehoidu eralasteaias, kellega vallal ei olnud sõlmitud lapsehoiu kohatasu toetamise lepingut. Õiguskantsler vastas, et kohalik omavalitsus peab võimaldama vanema soovil pooleteise- kuni seitsmeaastasele lapsele koha teeninduspiirkonna lasteaias. Samas võib vallavalitsus asendada pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha lapsehoiukohaga, kui lapsevanem sellega nõus on. Vald otsustab, kas ta pakub perele kohta valla lasteaias või eralasteaias. Samuti võib vald valida, missuguse eralasteaiaga ta teenuseosutamise lepingu sõlmib. Juhul kui kohalik omavalitsus ei paku vanemale lasteaiakohta mõistliku aja jooksul, võib vanem pöörduda halduskohtusse. 

Õiguskantslerilt paluti hinnangut, kas Jõgeva Vallavalitsuse kehtestatud lapse lasteaiast väljaarvamise tingimused on kooskõlas koolieelse lasteasutuse seadusega. Vallas kehtinud korra kohaselt võis lapse lasteaiast välja arvata juhul, kui laps on puudunud lasteaiast rohkem kui kuu aega, vanem ei ole lapse puudumisest teatanud ning lasteaial ei ole õnnestunud vanemaga ühendust saada, et küsida puudumise põhjust. Õiguskantsleri hinnangul saab valla kehtestatud korda tõlgendada ja rakendada nii, et tulemus on õiguspärane. See tähendab, et vald peab lapse väljaarvamise otsust tehes olema eelnevalt kindlaks teinud, et vanem lapsele lasteaiakohta ei soovi. Jõgeva Vallavalitsuse kehtestatud kord sellist tõlgendust aga ei toetanud. Arvestama peab esmajoones lapse õigusega alusharidusele. Seda ka juhul, kui vanem ei ole lapse puudumise põhjustest lasteaeda teavitanud. Jõgeva Vallavalitsus tunnistas oma määruses vastavad väljaarvamise tingimused kehtetuks. 

Valla- või linnavalitsus peab lasteaiast väljaarvamise korda kehtestades arvestama seaduses sätestatuga. Seaduse kohaselt võib lapse lasteaiast välja arvata juhul, kui laps läheb kooli või vanema taotluse alusel. Mitmed valla- ja linnavalitsused on aga otsustanud, et lapse võib lasteaiast välja arvata juhul, kui vanem on jätnud kohatasu kaks kuud maksmata. Samuti on väljaarvamise tingimustena kehtestatud näiteks juhtumid, kui laps on lasteaiast puudunud tervislike põhjusteta rohkem kui kaks kuud või vanem on korduvalt ja oluliselt rikkunud lasteasutuse kodukorda. Õiguskantsler leidis, et lasteaiast väljaarvamise tingimused tuleb üheselt mõistetavalt kehtestada seaduses, tagamaks laste huvide kaitse. Haridus- ja Teadusministeerium nõustus õiguskantsleri seisukohaga, märkides, et sellega arvestatakse alushariduse seaduse väljatöötamisel.

Puhkeaeg lasteaias

Õiguskantsleril paluti hinnata lasteaia puhkeaja korraldust. Alates neljandast eluaastast peab lapsel olema võimalik valida lasteaias puhkeajal uinaku ja muu vaikse tegevuse vahel. Kui vanem soovib, et tema laps saaks uinaku asemel midagi vaikselt teha (näiteks vaadata raamatut, joonistada), peab lasteaed seda lubama. Niisuguse võimaluse peab lapsele andma ka siis, kui seda on ruumipuuduse tõttu keeruline korraldada. Vaikselt voodis lebamise kohustus ei anna lapsele võimalust valida muud vaikset tegevust. Selline nõue ei arvesta lapse heaoluga. Loomulikult peab laps lõunauinakuks ettenähtud ajal tegutsema vaikselt, nii et ta teisi ei segaks. Ka teistel lastel on õigus puhkeajale.

Tuge vajav laps lasteaias ja koolis

Õiguskantslerilt on mitmeid kordi palutud hinnangut kaasava hariduse rakendamise kohta lasteaias ja koolis. 

Õiguskantsler on lapsevanematele selgitanud, millised on lasteaia kohustused käitumisprobleemidega lapse abistamisel. Koolides ja lasteaedades rakendatakse kaasava hariduse põhimõtet. See tähendab, et üldjuhul käib erivajadustega, sh käitumisraskustega laps teiste lastega ühes lasteaiarühmas või klassis. Erivajadusega lapse toetamine lasteaias on meeskonnatöö, mille toimimise eest vastutab lasteasutuse juhataja. Pedagoogid peavad hindama lapse käitumisprobleemide iseloomu ning tegema oma töös vajalikke kohandusi. 

Lahenduste leidmisel võib takistuseks saada asjaolu, et probleemselt käituva lapse vanemad ei tunnista oma lapse abivajadust. Sel juhul peaksid pedagoogid vanematele selgitama lapse käitumisega seotud probleeme ja andma nõu pöörduda psühholoogi, psühhiaatri või muu spetsialisti poole, kui see on nende arvates vajalik. Kui vanemad sellest hoolimata ei võta midagi ette, tuleb lasteaial pöörduda linna või valla lastekaitsetöötaja poole ning teatada lapse abivajadusest. Kui vanemad eiravad ka lastekaitsetöötaja ettekirjutusi ning kahjustavad sellega oma lapse heaolu ja arengut, on lastekaitsetöötajal õigus pöörduda vanema hooldusõiguse piiramiseks kohtusse.

Mitmed lapsevanemad on pöördunud õiguskantsleri poole murega, et kool on soovitanud lapse erivajadustest lähtudes valida talle teine kool, kuigi lapsel on võimalik õppida ka elukohajärgses koolis. Kuna koolid on kaasanud soovituse andmisse ka ametnikke, tunnevad vanemad ennast survestatuna. Lapsele võib pakkuda teises koolis õppimise võimalust üksnes siis, kui lapse elukohajärgses koolis sobivaid õppetingimusi ei ole. Õiguskantsler on teinud  koolidele ettepaneku muuta senist praktikat (vt 2018. ja 2019. aasta ettepanekut).

Kool peab lähtuma kaasava hariduse põhimõttest ja pakkuma õpilasele vajalikku tuge, tagades seejuures kõigi koolis viibijate turvalisuse. Kuigi mõne õpilase käitumine võib mõnikord tekitada ebaturvalise olukorra, tuleb mõista, et ka need õpilased ise vajavad abi. Õpilase kohatule käitumisele tuleb kindlasti reageerida. Kool peab leidma lahenduse, mis oleks hea nii tuge vajavale lapsele kui ka teistele lastele. Lahenduseks ei saa olla see, et õpilane jäetakse kooliüritustele (jõulupidu, teatrietendused ja ekskursioonid) kutsumata.

Üks lapsevanem küsis õiguskantslerilt, kas koolil või kohalikul omavalitsusel on õigus nõuda lapse kooliskäimise tingimusena seda, et laps võtaks ravimeid. Igaühel on õigus haridusele. Ei tohi tekkida olukorda, kus koolikohustuslikku last ei võeta tema tervisliku seisundi tõttu kooli või õpilasel ei võimaldata koolis käia, sest ta ei võta ravimeid. Samas peab vanem arvestama, et lapsel tuleb terviseseisundi tõttu mõnikord taluda ebameeldivusi (nt uuringute tegemine haiglas, et selgitada välja ravivajadus). Ka lapsega tegelevatel ekspertidel (nt arstil ja kooli töötajatel) on kohustus hinnata lapse abivajadust ja vajaduse korral last aidata. Kui vanem ei luba oma last aidata ja ohustab sellega lapse heaolu, on lapsega tegelevatel spetsialistidel kohustus teavitada lapse elukohajärgset valla- või linnavalitsust või kohut. Lapse heaolu tagamiseks võib kohus teha lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, näiteks kohustada vanemat viima lapse haiglasse uuringutele. 

Õpetaja lapse arengu toetajana

Lasteaed ja kool peavad last ohustavaid olukordi ennetama (lastekaitseseaduse § 6). Otsuste tegemisel tuleb silmas pidada lapse heaolu, mis tähendab ka lapse arengu toetamise nõuet (vt lapse heaolu määratlust lastekaitseseaduse §-s 4).

Lapse hakkamasaamine lasteaias sõltub paljuski õpetaja töössesuhtumisest. Õiguskantslerilt küsiti, kuidas on tagatud, et lasteaiaõpetajad ja neid abistavad töötajad arvestaksid laste heaoluga. Õpetajatel peab olema kõrgharidus ning pedagoogilised teadmised ja oskused. Nende oskuste hulka kuulub ka enda füüsilise, vaimse ja emotsionaalse tervise ja heaolu jälgimise, hindamise ja väärtustamise võime. See on aluseks, et lastel oleks lasteaias hea olla. Õpetajaid abistavatele töötajatele ei ole kvalifikatsiooninõudeid kehtestatud, kuid ka nemad peavad tagama oma käitumisega laste heaolu.

Õiguskantsler selgitas lapsevanemale, et lasteaiaõpetajate ettevalmistus ja teadmised peavad olema sellised, mis võimaldavad neil valida asjakohased ning last austavad ja toetavad kasvatusmeetodid. Lasteaiaõpetaja kvalifikatsiooninõuetele vastavust hindab lasteaia juht. Õpetaja kutseoskusi tuleb direktoril hinnata regulaarselt: inimest tööle võttes, katseajal ja ka edaspidi. Sisuliste järelduste tegemiseks tuleb õpetaja tegevust jälgida, teda vajaduse korral juhendada ja nõustada. Koolieelse lasteasutuse seadus näeb ette, et lasteaed peab koostama sisehindamise aruande, milles analüüsitakse õpetajate kompetentsust ja töö käigus tekkinud probleeme.

Õpetaja on inimene, keda peab saama usaldada nii laps kui ka tema pere. Õiguskantslerilt küsiti, millised on laste ja perede toetamise võimalused olukorras, kus laps on sattunud õpetaja ahistamise ohvriks. Usaldus tähendab turvatunnet, mille kool peab looma, ennetades last ohustavaid olukordi. Lastekaitseseaduse § 20 kohaselt ei tohi kooli või mõne muu lasteasutuse direktor võtta õpetajana tööle inimest, kellel on keelatud lastega töötada.

Kool peab ka õppe- ja kasvatustegevuse kaudu toetama õpilase vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut, aidates sellega parandada õpilaste teadmisi enda õigustest. Väära käitumise teadvustamine aitab kaasa turvalise koolikeskkonna loomisele. On oluline, et noored oskaksid ja julgeksid väärkohtlemise korral abi otsida, näiteks rääkida sellest kooli psühholoogile või helistada lasteabitelefonil

Kui õpilane satub väärkohtlemise ohvriks, on tal õigus saada koolilt kaitset ja toetust. Kool saab pakkuda õpilasele näiteks koolipsühholoogi abi või paluda last aidata Rajaleidja psühholoogil. Ahistavast käitumisest võib lapsevanem teatada politseile, kes oskab anda konkreetsele juhtumile õigusliku hinnangu.

Õpetaja ja kooli juhtkond peavad läbi mõtlema, kas kõik sammud on tehtud lapse huvides ja kooskõlas seadusega. Direktor hindab, kas õpetajad ja neid abistavad töötajad tulevad tööga toime. Vajaduse korral tuleb direktoril lõpetada töösuhe inimesega, kelle vaimne tervis või pedagoogilised oskused ei ole lastega töötamiseks sobivad ning kes seetõttu võib ohustada laste heaolu. Lasteaia või kooli tegevust saab hinnata hoolekogu, kohalik omavalitsus lasteaia või kooli pidajana ning Haridus- ja Teadusministeerium.

Lapsevanem lapse arengu toetajana 

Lapsevanem osaleb koolielus mitmel moel. Mõnikord ei laabu aga suhtlus kooliga teineteist mõistvas vaimus. Lapse heaolu toetamisel on samas oluline, et õpetaja ja lapsevanemad teeksid koostööd. Kui üks või teine pool on eksinud, ei tähenda see veel, et edasine koostöö on võimatu. Otstarbekas on koos arutada võimalikke lahendusi.

Lapsevanem pöördus õiguskantsleri poole, kuna ta ei olnud saanud koolidirektorilt vastust oma kirjale. Vanemal on õigus saada koolilt teavet ja selgitusi koolikorralduse ning õpilase õiguste ja kohustuste kohta. Teisalt peab ka lapsevanem tegema lapse heaolu tagamiseks kooliga koostööd. Koostöö eeldus on omavaheline mõistev suhtumine. Klassiõpetaja oli vanemale jaganud selgitusi ja pakkunud võimalusi tekkinud olukorda arutada, kuid selles ei jõutud kokkuleppele. Vanem ei pidanud piisavaks ka klassiõpetaja kirjalikku vastust, mistõttu ootas ta endiselt direktori kirja. Õiguskantsler leidis, et tekkinud olukorra lahendamiseks tuleb osapooltel kokku saada, et vanem saaks veel vastamata küsimustele asjakohased vastused.

Üks lapsevanem palus õiguskantsleril hinnata oma lapse koduõppe korraldamist. Laps oli koduõppel vanema soovil. Koduõpe vanema soovil eeldab vanema suuremat vastutust ja võimekust koostada koostöös kooliga oma lapsele individuaalne õppekava. Vanemaga kokkuleppel võib ka kool ise koostada õpilasele individuaalse õppekava. Lapsevanem leidis, et kool ei ole kokkulepetest kinni pidanud. Arusaadavalt võivad erinevad asjaolud kogumis vanemat häirida, kuid konkreetsel juhul oli kool lahkhelid lahendanud ja arusaamatuste pärast vanemalt vabandust palunud. Õiguskantsleri hinnangul on lapse huvides, et vanem ja kool teeksid koostööd, sellesse peab panustama ka lapsevanem. 

Õiguskantslerilt paluti selgitust, kas individuaalse õppekava koostamise aruteludel võib vanemat asendada tema esindaja. Vanema ja kooli koostöös selgitatakse välja õpilase vajadused ja huvid ning otsitakse õpilasele sobivaid lahendusi. Vanem peab ise oma lapse hariduse üle otsustama, arvestades lapse võimete ja kalduvustega. Lapse esmane tugi on vanem, kellel on kohustus ja õigus lapse eest hoolitseda ja teda kasvatada. Vanem ei saa hooldusõigusest loobuda ega seda teistele üle anda. Vanema palvel võib mõnd igapäevaküsimust lahendada keegi teine, kuid õppimisega seotud valikud ei ole igapäevaküsimused, sest need mõjutavad lapse arengut püsivalt. 

Õpilase õigus saada tagasisidet

Õiguskantslerilt on aastate jooksul palju küsitud kontrolltööde kavandamise korra kohta, mis on sätestatud sotsiaalministri määruses. Õpilased on oma avaldustes välja toonud, et koolid ei pea kinni määruses kehtestatud kontrolltööde kavandamise reeglitest. Samuti on juhitud õiguskantsleri tähelepanu sellele, et määruses kasutatud kontrolltöö mõiste tekitab segadust ning selle kohta kehtivad normid on aegunud. 

Neist probleemidest ajendatuna saatis õiguskantsler 9. mail 2017 tervise- ja tööministrile kirja, milles põhjendas, miks on vaja määrust muuta. Paraku pole määrust seni muudetud. 

Kuna kontrolltööde korraldamise korra uuendamine viibib ilma sisulise põhjuseta, palus õiguskantsler sotsiaalministril algatada määruse muutmine vähemalt selles osas, mis puudutab kontrolltööde korraldamist.

Hindamine toetab õpilase arengut ja annab talle tagasisidet õppeaines edasijõudmise kohta. Õpilane soovis teada, kas õpetajal on õigus panna talle puudulikku hinnet selle pärast, et ta on tunnist mõjuva põhjuseta puudunud. Põhjuseta puudumise eest saab õpetaja alandada õpilase käitumise ja hoolsuse hinnet. Hinne „1” tähendab, et õpilane ei ole õppeaines edasi jõudnud. Puudumine võib küll põhjustada õppetöös mahajäämist, kuid tunnist puudumise põhjal ei saa teha järeldust, et õpilase teadmised ja oskused on ebapiisavad.

Kui õpilane on puudunud või saanud töö eest negatiivse hinde, on tal õigus järele vastata, nii nagu näeb ette kooli õppekava. Õiguskantsleril paluti hinnata Tallinna Kunstigümnaasiumi järelevastamise korra õiguspärasust. Tallinna Kunstigümnaasium on jätnud õpilasele järelevastamiseks aega kümme päeva. Õiguskantsleri hinnangul peab kool tähtaega kehtestades arvestama aga ka sellega, et õpilasel ei ole alati võimalik kümne päeva jooksul järele vastata (õpilane on näiteks pikalt puudunud). Eesmärk on, et õpilane omandaks materjali nii hästi kui võimalik ega jääks oma teadmistes ja oskustes teistest maha. 

Kui õpilane järele vastama ei lähe, võib õpetaja panna talle negatiivse hinde, sest õpilane ei ole andnud võimalust enda teadmisi ja oskusi hinnata. Õigus järele vastata on ka juhul, kui õpilane on puudunud tunnist põhjuseta, on töö tegemisel kasutanud ebaausaid võtteid või on saanud tunnitöö või koduse töö eest mitterahuldava hinde. 

Õiguskantsleril paluti hinnata kooli direktori käskkirjaga õpilasele tehtud noomituse õiguspärasust. Õpilane esitas pärast puudumist kooli tulles arstitõendi. Direktori selgituse kohaselt tehti õpilasele noomitus põhjuseta puudumiste eest, kuna käskkirja koostamise hetkel olid puudumised põhjendamata. Lapsevanem ei täitnud kohustust teatada koolile lapse puudumisest ja selle põhjustest puudumise esimesel õppepäeval. See ei tähenda, et õpilane puudus koolist põhjuseta.

Kooli sotsiaalpedagoog hakkas lapsevanemaga ühendust otsima alles pärast seda, kui õpilasele oli juba tehtud noomitus. Kool peab aga asuma õpilase puudumise põhjusi välja selgitama kohe. Kui ei ole teada, kas õpilane puudus põhjusega või põhjuseta, ei ole alust ka noomitust teha. Lapsevanema käitumist ei saa üle kanda lapsele, kes haiguse tõttu koolist puudus.

Õpilasele hindeid pannes tuleb arvestada, et tegemist on isikuandmetega. Õiguskantsler selgitas kooli direktorile, et klassitunnistus ja lõputunnistustele lisatav hinneteleht annavad kokkuvõtvalt tagasisidet õpilase õppeedukuse kohta. Seega on need õpilase isikuandmed, millele juurdepääs kahjustaks oluliselt õpilase eraelu puutumatust. Õpilase hindeid on õigus teada vanemal või eestkostjal. Teovõimeline õpilane võib kirjaliku taotluse alusel keelata koolil teavitada hinnetest enda vanemat või eestkostjat. Põhjendatud juhtudel võib anda õpilase hinnete kohta teavet ka teistele isikutele, näiteks kooli tugispetsialistile. 

Toitlustamine lasteasutustes

Õiguskantsleril paluti hinnata Harku valla Alasniidu Lasteaia laste toitlustamise korda, mille kohaselt kõik laste erimenüüga seotud kohustused olid jäetud lapsevanema kanda. 

Lasteaed peab tervislikel põhjustel teisiti toituva lapse toitlustamist korraldades tegema koostööd lapsevanemaga. Õiguskantsleri hinnangul ei saa koostööks pidada olukorda, kus lapsevanem peab ise vastutama selle eest, et lapsel oleks talle sobiv toit vajaduse korral kaasas. Kuigi lapse erimenüü eest on pandud vastutama lapsevanem, ei ole vanemal täielikku kontrolli lasteaia toiduvaliku üle. Töötajate suure töökoormuse või erimenüü koostamise oskuse puudumisega ei saa põhjendada lahendust, mis ei pruugi arvestada lapse heaoluga. Alasniidu Lasteaed lubas muuta oma kodukorda ja avaldas lootust, et Harku vald leiab 2019. aasta sügisel võimaluse tervislikel põhjustel teisiti toituvate laste toitlustamiseks erimenüü alusel.

Õiguskantslerilt küsiti, kas Maarjamaa Hariduskolleegium võib lastel keelata kodust kaasa toodud toidu söömist. Õiguskantslerile kirjutanud inimese peamine mure oli, et aktiivsetele ja kasvueas noortele ei piisa neljast ettenähtud söögikorrast. Noored soovisid õhtuti süüa ka kodust kaasa võetud toitu. 

Õiguskantsler soovitas lasteasutusel pakkuda lastele lisatoitu. Lapsed on hariduskolleegiumis ööpäevaringsel ülalpidamisel ning asutuse ülesanne on hoolitseda selle eest, et lastel oleks piisavalt süüa. Kodust toodud toidu söömise reeglid soovitas õiguskantsler kindlaks määrata õpilaskodu kodukorras. Koolil on õigus reguleerida õpilase elukorraldust õpilaskodu kodukorras ja õpilased on kohustatud kodukorra reegleid täitma. Kodust toodud toidu söömine on osa õpilase elukorraldusest, mida kinnine lasteasutus võib kodukorras reguleerida, et toetada laste tervislikke eluviise ning tagada hügieen. 

Turvaline koolitee 

Mitu lapsevanemat on õiguskantslerile kirjutanud, et paljud koolibussid ja kohalikud liinibussid, millega lapsed kooli sõidavad, ei ole piisavalt turvalised. Bussides puuduvad turvavööd ning mõnel pool peavad lapsed asulavälisel teel sõitvates bussides istekohtade puudumise tõttu püsti seisma. Turvavööde puudumist on ette heidetud ka neile bussidele, millega lapsi ekskursioonile viiakse. 

Sageli sõidavad lapsed kooli liinibussiga. Haridusseaduse kohaselt on kohalikel omavalitsustel kohustus korraldada laste sõit kooli ja koolist koju. Sõit peaks olema võimalikult turvaline. Kuigi tänapäeval võib pidada enesestmõistetavaks, et asulavälisel teel liiklevas bussis on võimalik istuda ja kinnitada turvavöö, ei ole need tingimused alati täidetud. Küllalt paljudes bussides puuduvad turvavööd, sest bussid on väga vanad või on tegu linnaliini tüüpi bussidega, mis on mõeldud peatuma lühikeste vahemaade tagant ning milles sõidetakse sageli püsti seistes. Selliste bussidega sõidetakse ka maanteedel, kus sõidukiirus on suurem kui asulas, ehkki seadus näeb ette, et seisvate reisijatega buss ei tohi asulavälisel teel sõita kiiremini kui 60 kilomeetrit tunnis (liiklusseadus, § 15 lg 1 p 7).

Seadus ei ole reguleeri, kas maanteel sõitvas bussis peavad olema turvavööd. Liiklusseadus sätestab üksnes nõude, et kui sõidukis on turvavöö, tuleb see kinnitada (liiklusseaduse § 30 lg 1). See tingimus kehtib ühtmoodi nii liiniveol (nt koolibussid, vallaliinid, maakonnaliinid, kaugliinid) kui ka tellimus- ehk juhuveol (nt ekskursioonibussid). Seevastu laste bussis seismise keeld kehtib üksnes juhuveol (liiklusseaduse § 36 lg 3). Niisiis ei keela seadus sõidutada seisvaid lapsi koolibussiga või kohaliku liinibussiga. 

Kuivõrd seadusega on jäetud asulavälisel teel sõitvate koolibusside ning kohalike liinibusside turvanõuded kohalike omavalitsuste kehtestada, palus õiguskantsler laste sõidutingimustest ülevaadet kohalikelt omavalitsustelt

Ülevaate koostamise ajaks oli õiguskantslerile vastuse saatnud 59 omavalitsust. 

Mitmed vallad on juba hoolitsenud selle eest, et nende lapsed saaksid liini- ja koolibussis alati istekoha ning võiksid kinnitada turvavöö. Niisugused vallad on näiteks Hiiumaal, Saaremaal, Viljandimaal, Võrumaal (Rõuge, Võru ja Setomaa vald), Järvamaal, Läänemaal, Lääne-Virumaal (Tapa ja Haljala vald), Harjumaal (Kiili vald), Jõgevamaal (Jõgeva ja Mustvee vald), Raplamaal (Märjamaa vald), Ida-Virumaal (Jõhvi vald), Pärnumaal (Häädemeeste ja Saarde vald) ning Tartumaal (Elva, Kambja, Nõo ja Peipsiääre vald). Ka Toila vald on koolibussidele kehtestanud turvavööde nõude, kuid valla kontrollimisel selgus, et vedaja on mõnel liinil nõuet rikkunud. 

Mitu valda (nt Tartu vald Tartumaal, Rakvere ja Viru-Nigula vald Lääne-Virumaal, Antsla vald Võrumaal) kinnitasid, et edaspidi seatakse bussihangete korraldamisel tingimuseks turvavööde olemasolu ning arvestatakse eeldatava sõitjate arvuga. Lisaks andis mitu valda teada, et bussijuhtidel tuleb jälgida ja lastele meelde tuletada turvavöö kinnitamise kohustust. 

Ehkki Harjumaa valdade kohalikel liinidel ja õpilasliinidel sõidavad enamasti turvavöödega varustatud bussid, on suureks probleemiks see, et inimesed peavad tipptunni ajal bussis püsti seisma, sest kõigile sõitjatele istekohti ei jätku. Peaaegu kõik Harjumaa vallad (v.a Kiili vald, kus sõitjad saavad bussis istuda) on märkinud, et suurema istekohtade arvuga busse ei ole võimalik liinidele saata, sest suurematel bussidel pole ruumi manööverdamiseks ega tagasipööramiseks. Samasuguse probleemiga on silmitsi Kohila vald Raplamaal. Need vallad on nentinud, et lisabusside jaoks tuleb leida lisaraha. 

Õiguskantsleri kirjale vastanud linnad ja vallad peavad sõitjate turvalisust tagavate nõuete kehtestamist üldjuhul oluliseks. Turvavööde olemasolu ja kõigile reisijatele istekoha tagamist ei peeta vajalikuks juhul, kui tegemist on linna või linnalähedase piirkonnaga (nt Viimsi vald, Tallinn), kus vahemaad peatuste vahel on lühikesed, ehkki buss sõidab osaliselt ka asulavälisel teel. Paar valda andsid teada, et piirduvad kindla kategooria sõidukitele seadustes ja määrustes seatud ohutus- ja turvanõuetega ega pea vajalikuks lisanõudeid kehtestada. Mõni omavalitsus leidis, et turvavööde nõue ja bussis püsti seismise keelamine on olulised küsimused, mida peaks reguleerima seadusega. 

Õiguskantsler tegeleb teemaga edasi. Vaja on analüüsida, mida saaks veel teha, et laste koolitee oleks turvalisem. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium vastas õiguskantslerile, et ei kavanda seadusemuudatust, mis teeks turvavööde olemasolu lapsi asulavälisel teel sõidutavates bussides kohustuslikuks või mis keelaks samades bussides vedada püsti seisvaid lapsi. Ministeerium leiab, et Eesti ühistransport on piisavalt turvaline, sest bussidega juhtub liiklusõnnetusi üsna harva. Samuti peab ministeerium niisuguste nõuete kehtestamist rakenduslikult võimatuks. 

Mõistagi on liiklusõnnetuse korral ohus kõik reisijad, mitte ainult lapsed. Sel juhul tuleks küsida, miks ei võiks kehtestada nõudeid, mis suurendaksid kõikide bussireisijate sõiduohutust.

Paljud kohalikud omavalitsused on siiski suutnud teha seda, mida ministeerium peab rakenduslikult võimatuks. Kui vald on kehtestanud kooli- või kohalikus bussis turvavööde nõude, siis jälgib bussijuht ka seda, et turvavööd kinnitataks. Põhiküsimus on, kust leida lisaraha, et muuta koolibussid ja kohalikud liinibussid turvalisemaks. See küsimus on kerkinud eelkõige linnalähedastes valdades, mille elanike arv on viimastel aastatel oluliselt kasvanud. 

Kohalike omavalitsuste toetused

Kohalike omavalitsuste pakutavad toetused on peredele väga olulised. Õiguskantslerilt küsiti, kas pärast kohalike omavalitsuste ühinemist peab uus kohalik omavalitsus endiselt hüvitama õpilase ühistranspordi- ja koolilõunakulud, kui laps õpib teise omavalitsuse koolis. Õpilaste transpordi- ja koolilõunatoetus on kohaliku omavalitsuse vabatahtlikult kehtestatud soodustus. Samuti on kohalikul omavalitsusel õigus muutunud oludest lähtudes õigusakte muuta. Seda ka siis, kui mõnele inimesele muutub olukord senisest ebasoodsamaks.

Kohalik omavalitsus peab tagama lapsele võimaluse omandada põhiharidus üldjuhul tema elukohajärgses ja kohaliku omavalitsuse enda peetavas koolis. Seejuures tuleb omavalitsusel korraldada õpilastele sõit kooli ja tagasi. Kohalikul omavalitsusel on õigus otsustada, kas ja kui suures ulatuses ta õpilase ühistranspordikulud hüvitab. Koolis peab olema korraldatud õpilaste toitlustamine ja riigieelarves on ette nähtud toetus, millega kaetakse munitsipaal- ja erakoolis statsionaarses õppes põhi- ja keskharidust omandavate õpilaste koolilõunakulud. Kohalik omavalitsus ei pea katma riigi toetusest puudujäävat osa. Kohalik omavalitsus võib koolitoidutoetust maksta ka näiteks vajaduse kohaselt, olenevalt pere sissetulekust.

Õiguskantslerilt küsiti, kas vanemal tuleb huviringi osalustasu maksta ka siis, kui laps ringi töös ajutiselt ei osale. Kui lapsele oli tagatud huviringis osalemine ka sel ajal, kui ta seal ei käinud, ei ole osalustasu maksmise kohustus puudutud aja eest vastuolus lapse huvidega. Tuleb silmas pidada, et kohalik omavalitsus arvestab huviringi kulude katmisel vanemate igakuise osalustasuga. Mõne lapse puudumisest hoolimata tund siiski toimub ja kohalik omavalitsus teeb huviringi korraldamiseks kulutusi. Kohalik omavalitsus võib osalustasu kehtestades määrata ka juhud, mil vanemad osalustasu maksma ei pea: näiteks kui lastel on koolivaheaeg, juunist augustini. Kui muid aluseid kehtestatud ei ole, peab vanem last huviringi registreerides lähtuma kohaliku omavalitsuse kehtestatud korrast ja maksma osalustasu ka selle korra eest, kui laps puudus.

Õpilaste õiguste piiramine kutseõppeasutuses

Õiguskantslerilt on mitmel korral küsitud, kas kutseõppeasutus võib kehtestada koolielu paremaks korraldamiseks erinevaid nõudeid. Koolipere turvalisuse ja tervise kaitse tagamiseks peab kool kehtestama käitumisjuhised ning võimalikud mõjutusmeetmed, kui juhiseid ei täideta.

Igaühel on õigus ennast vabalt teostada, kuid seejuures tuleb austada ja arvestada teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. Näiteks tuleb õpilasel täita kooli kehtestatud praktiliste tundide ohutus- ja hügieeninõudeid, et tagada enda ja teiste ohutus. Kutseõppeasutused on oma õppekorralduseeskirjas ette näinud reeglid selleks puhuks, kui õpilane oma käitumisega ohustab koolipere turvalisust sedavõrd, et ta tuleb koolist välja arvata. Kutseõppeasutuse seaduses on aga õpilase koolist väljaarvamise tingimused reguleeritud ebapiisavalt. Seetõttu tegi õiguskantsler haridus- ja teadusministrile ettepaneku seadust täiendada. Haridus- ja teadusminister nõustus ettepanekuga ja lubas leida sobiva lahenduse esimesel võimalusel.

Õpilaste õigusi riivab õpetaja antud korraldus anda telefonid kontrolltöö ajaks hoiule. Õiguskantsler hindas selle nõudmise õiguspärasust. Õpetaja otsustas, et kontrolltöö saavad teha need õpilased, kes täidavad tema korralduse anda telefon töö tegemise ajaks hoiule. Seda nõudes soovis õpetaja välistada mahakirjutamise. Kooli sisekorraeeskirja kohaselt ei tohi õpilased koolis õpetaja loata mobiiltelefoni kasutada. Telefoni kasutamise keeld ja selle hoiule andmise nõue ei ole aga sama sisuga korraldused. Õiguskantsler rõhutas, et telefoni hoiule andmise korraldus peab tuginema õiguslikule alusele. Koolil on õigus vajaduse korral kehtestada sisekorraeeskirjas telefoni hoiule andmise nõue, mida õpilased ja õpetajad peavad järgima. Nõude kehtestamine peab olema põhjendatud. 

Lapsed ja tervis

Tervishoiutöötajad on kohtumistel õiguskantsleri nõunikega sageli küsinud, mis vanusest alates võib laps teha ise oma tervist puudutavaid otsuseid. Niisugune küsimus võib tekkida näiteks siis, kui on vaja nõusolekut lapse vaktsineerimiseks või psühhiaatriliseks raviks. Seetõttu analüüsis õiguskantsleri ametkond kehtivaid õigusakte ja koostas lapsele tervishoiuteenuse pakkumisega seotud õiguslike aspektide kohta infomaterjalid. Koostatud juhenditega („Lapspatsiendi teavitatud nõusolek“, „Lapsesõbralik tervishoid. Infoleht lapsele“, „Lapsesõbralik tervishoid. Infoleht täiskasvanule“) võib tutvuda õiguskantsleri veebilehel.

Alaealise patsiendi nõusolek raviks

Riigikogu on jätnud arsti hinnata, kas konkreetne laps või noor on nii küps, et suudab enda ravi üle iseseisvalt otsustada. Nimelt sätestab võlaõigusseadus põhimõtte, et lapspatsiendile kuuluvad patsiendiõigused niivõrd, kuivõrd ta on võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Sarnaselt on see reguleeritud ka mitmes teises Euroopa riigis, näiteks Austrias, Saksamaal, Belgias ja Rootsis. 

Kui tervishoiutöötaja hinnangul on laps kaalutlusvõimeline, annab raviks või protseduuri tegemiseks nõusoleku laps. Sellisel juhul ei saa vanem teha lapse eest tema tervist ja ravi puudutavat otsust. See reegel kehtib enamiku terviseküsimuste puhul – olgu selleks vaktsineerimine, hambaravi või perearsti konsultatsioon. Erandiks on laste psühhiaatriline ravi, mille puhul seadus nõuab, et peale lapse nõusoleku on alati vaja ka vanema nõusolekut.

Alaealise psühhiaatriline ravi 

Seadus ei võimalda praegu ühelgi juhul anda alaealisele ilma vanema nõusolekuta psühhiaatrilist abi. Mõistagi tuleb üldjuhul kaasata vanemad, ent on erandeid, mil see ei ole alaealise huvides (laps on näiteks perevägivalla ohver) või ei ole võimalik (lapsevanem on näiteks sõitnud välismaale). Neil juhtudel ei saa õigeaegselt aidata näiteks depressiooni, söömishäire või sõltuvuse käes kannatavat 17-aastast noort, kes on abi saamiseks ise psühhiaatri poole pöördunud, kelle abivajadus on meditsiiniliselt põhjendatud ja kes on psühhiaatri hinnangul nõusoleku andmiseks piisavalt küps. 

Õiguskantsler palus sotsiaalministril kaaluda psühhiaatrilise abi seaduse § 3 muutmist selliselt, et piisavalt küpsel ja kaalutlusvõimelisel alla 18-aastasel noorel endal oleks õigus anda teavitatud nõusolek psühhiaatrilise abi saamiseks. Samuti palus õiguskantsler sätet täpsustada nii, et psühhiaatritele, lastele ja nende vanematele oleks üheselt selge ja arusaadav, kuidas toimitakse nende lastega, kes ei ole veel piisavalt küpsed, et anda psühhiaatrilise abi korraldamiseks teavitatud nõusolekut.

Sotsiaalminister nõustus õiguskantsleri põhjendustega ning lubas arvestada õiguskantsleri ettepanekuga psühhiaatrilise abi seaduse muutmisel. 

Hambaarst koolis

Üks lapsevanem küsis õiguskantslerilt, kuidas peaks olema koolis korraldatud laste hammaste kontrollimine. Selgus, et kool jättis vanemale laste hammaste kontrollist õigeks ajaks teatamata, mistõttu ei olnud lapsevanemal võimalik kontrollist loobumisest koolile teada anda. 

Õiguskantsler selgitas koolile, et kooliõde peab lapsevanemaid lapse hammaste kontrolli vajadusest teavitama. Hammaste kontrollimine ei kuulu koolitervishoiuteenuse hulka. Vanem vastutab selle eest, et lapse hambaid kontrollitaks. Perekonnaseaduse kohaselt on vanem lapse seaduslik esindaja. See tähendab, et vanem tegutseb oma lapse nimel ja esindab oma last kõigis teda puudutavates küsimustes. Seetõttu tuleb lapsevanemat ja last hammaste kontrolli võimalusest teavitada õigel ajal, et lapsevanemal oleks võimalik oma nõusolekust või keeldumisest teada anda. Vanemal on õigus oma lapsele hambaarsti valida.

Direktor selgitas, et kool on juhtunust järeldused teinud ja edaspidi teavitatakse lapsevanemaid hammaste kontrolli võimalusest varakult.

Laste andmete kaitse 

Laste andmete kaitse koolides ja lasteaedades

Õiguskantslerini jõudis teave, et Eesti koolide haldamise infosüsteemis olid avalikkusele vabalt kättesaadavad laste isikuandmeid sisaldanud dokumendid. 

Selleks et sarnaseid olukordi ära hoida, pöördus õiguskantsler kõigi lasteaedade ja koolide poole palvega olla laste andmete töötlemisel äärmiselt hoolikad. Õiguskantsler rõhutas, et seadusega on keelatud laste tervist, puuet, erivajadust, õppeedukust, käitumist, arengut, pere toimetulekut ja koduseid olusid jm isiklikku kirjeldavate andmete sattumine kõrvaliste isikute kätte. Samad põhimõtted kehtivad ka koolide ja lasteaedade töötajate ning lapsevanemate andmete töötlemisel. 

Õiguskantsler juhtis tähelepanu dokumentide vormistamisele ja tõi välja dokumentidele juurdepääsu piirangute alused. Ta rõhutas, et dokumendiregistri avalikus vaates ei avaldata juurdepääsupiiranguga dokumendi pealkirjas inimese nime ega muud teavet, mille järgi saab aru, kellest on dokumendis juttu.  

Lapse terviseandmete kaitse

Õiguskantsleri poole pöördus lapsevanem murega, et teda ei ole teavitatud koolis tehtud hammaste kontrolli tulemustest. 

Pärast kontrolli annab hambaarsti õde koolisekretärile teada neist õpilastest, kes vajavad hambaravi. Kooli sekretär annab selle info edasi klassijuhatajale ja too teavitab lapsevanemat. See tähendab, et lapse terviseandmetega puutub kokku vähemalt kaks inimest, enne kui info vanemani jõuab. 

Õiguskantsler selgitas koolile, et laste hammaste kontroll on tervishoiuteenus. Tervishoiuteenuse osutaja ja tervishoiuteenuse osutamisel osalevad isikud peavad hoidma saladuses neile tööülesannete täitmisel teatavaks saanud andmeid patsiendi ja tema terviseseisundi kohta. Seetõttu tuleb hambaarstil anda infot lapse hammaste kontrolli tulemustest otse lapsevanemale. Koolil ei ole õigust niisugust infot saada ega vahendada. Sama selgitas õiguskantsleri nõunik ka koolis laste hambaid kontrollinud hambaarstile.

Õpilase pereelu arutamine lapsevanemate meililistis

Õiguskantslerilt küsiti, kas kool rikkus isikuandmete kaitse reegleid, kui klassijuhataja ja õppejuht saatsid klassi lapsevanemate meililisti kirjad, mis puudutasid ühe lapse ja tema pere probleeme. Kuigi pedagoogid ei maininud oma postitustes õpilase nime, oli kirjade saajatel võimalik aru saada, kellest oli jutt. Õiguskantsler leidis, et pedagoogid oleksid saanud olukorra lahendada teisiti, ülejäänud lapsevanemaid kaasamata. Kool eemaldas vestluse meililistist ja klassijuhataja palus vanematelt vabandust. 

Lapsed tegeliku kasusaajana

Rahapesu tõkestavad normid nõuavad kohustatud isikutelt (nt pangad) oma klientide ja nn tegelike kasusaajate tundmist. Sel eesmärgil tuleb klientidel avalikustada tegeliku kasusaajana füüsiline isik, kes teeb oma mõju ära kasutades tehingu või toimingu või omandab muul viisil kontrolli tehingu, toimingu või teise isiku üle ja kelle huvides või kasuks tehing või toiming tehakse.

Õiguskantsleri poole pöördus kontserni kuuluva ühingu juhatus, kuna seaduse kohaselt tuleks kontserni kuuluva sihtasutuse tegeliku kasusaajana määratleda sihtasutuse soodustatud isikuteks olevad alaealised. 

Õiguskantsler leidis, et alaealised ei saa oma mõju ära kasutades tehingut või toimingut teha ega muul viisil kontrolli teostada. Alaealistel isikutel on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lõike 2 kohaselt piiratud teovõime, mistõttu on neil üldjuhul seaduslik esindaja. Kuna alaealine ei saa ilma seadusliku esindajata tehingut või toimingut teha ega muul viisil kontrolli teostada, saab tegelikuks kasusaajaks ehk tegelikuks kontrolli teostajaks olla üksnes seaduslik esindaja. Niisiis ei ole alaealiste tegeliku kasusaajana käsitamine üldjuhul eesmärgipärane ega põhjendatud, mistõttu ei ole põhjendatud ka nende andmete avalikustamine. Alaealiste andmete avalikustamiseks peab vajaduse korral andma nõusoleku nende seaduslik esindaja. 

Laste ja noorte töö 

Õiguskantslerilt on mitmel korral küsitud laste ja noorte töötamise võimaluste kohta. Õiguskantsler on selgitanud, et ea- ja jõukohane töö, mida noor saab teha ohututes tingimustes, on lubatud ja igati soositud. 

Laste töötamist reguleerib peamiselt töölepingu seadus ja selle alusel antud määrused. Neis õigusaktides kehtestatud reeglid tuginevad paljuski ühiskonnas kokkulepitud väärtustele. Töölepingu seadus võimaldab lastel tööd teha tingimustel, mis lähtuvad lapse vanusest, koolikohustusest ja sellest, kas parasjagu on kooliaeg või vaheaeg. 

Laste töötamine ei ole keelatud, kuid nooremate laste töötamisele on seatud suuremad piirangud. Piirangute eesmärk on kaitsta laste tervist ning võimaldada neile piisavalt aega õppimiseks, puhkamiseks ja huvitegevuseks. 

Selleks et soodustada töökogemuse saamist, on viimastel aastatel alaealiste töötamise nõudeid muudetud paindlikumaks. Näiteks võivad 13-aastased ja vanemad noored koolivaheajal töötada seitse tundi päevas ja 35 tundi nädalas. Kutseõppes praktikat tegev vähemalt 15-aastane noor ja koolikohustuse täitnud noor võib töötada täistööajaga, s.t kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas. 

Töölepingu seadusega ei reguleerita kodutöid ega töötamist koduses majapidamises. Seadus ei keela anda lastele kodus jõukohaseid töid, näiteks nõudepesu ja koristamine. Vastupidi, perekonnaseadus sätestab vanemate abistamise kohustuse. Seadus näeb ette, et kuni laps elab koos oma vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad, tuleb tal oma võimete ja võimaluste kohaselt vanemaid koduses majapidamises abistada. 

Alaealiste töötamise reeglid on alati kompromiss, sest need on kehtestatud kaht võrdselt olulist eesmärki silmas pidades. Töötamise reeglid peavad ühest küljest toetama laste aktiivsust, soovi saada töökogemust ja teenida endale ise taskuraha ning teisest küljest kaitsma lapsi üle jõu käiva ja ohtliku töö eest. Võib arutada mõne üksiku normi muutmise vajaduse üle, kuid ei saa väita, et Eesti seadused piiraksid laste töötamist ebamõistlikult või et vaja oleks põhimõttelisi muudatusi. 

Eri vanuses lastele sobilike tööde, tööaja ja töötingimuste kohta võib lugeda põhjalikke selgitusi Tööinspektsiooni veebilehelt ja portaalist Tööelu.

Treenerina töötamise piirangud

Õiguskantsleri poole pöördus inimene, kes ei saanud varasema karistuse tõttu osaleda jalgpallitreenerite koolitusel, sest koolitusel õpetati lastega tegelevaid treenereid ning koolituse ajal toimusid praktilised treeningud lastega. 

Õiguskantsler leidis, et koolitusele mittelubamine oli põhjendatud, kuna lapsed on riigi erilise kaitse all ja põhiseadus lubab põhjendatud juhtudel piirata tegevusala, elukutse või töökoha valikut. Nii näiteks võib kehtestada teatud tegevusaladele kvalifikatsiooninõuded (nt arstid, kohtunikud, advokaadid), kogemusnõuded või ka keelenõuded (nt piisava eesti keele oskuse nõue). Samuti võib kehtestada teatud süütegude eest karistatud inimestele konkreetsetes valdkondades tegutsemise keelu. Sel põhjusel on riik lastekaitseseadusega kehtestanud teatud kuritegude eest karistatud isikutele piirangud lastega tegelemisel. Piirangute eesmärk on kaitsta laste isikupuutumatust, tagada nende julgeolek ja ennetada laste võimalikku väärkohtlemist. 

Ennetus ja edendus

Õiguskantsleri ülesanne on ka laste õigusi tutvustada ja tugevdada laste positsiooni ühiskonnas aktiivsete osalejatena. Õiguskantsler koostab lasteombudsmanina lapse õiguste kohta analüüse ja uurimusi ning annab nende põhjal soovitusi laste olukorra parandamiseks. Lasteombudsman esindab laste huve õigusloomeprotsessis ning korraldab lapse õigusi käsitlevaid koolitusi ja seminare. 

Et julgustada ja toetada lapsi oma õigusi ja kohustusi lahti mõtestama, on Õiguskantsleri Kantselei juurde asutatud lasteombudsmani nõuandev kogu, kuhu kuuluvad laste- ja noorteorganisatsioonide esindajad. Ülevaateperioodil arutati lasteombudsmani nõuandvas kogus laste ja noorte õigusi digimaailmas ja tervishoius.

Õiguskantsleri Kantselei liitus ülevaateperioodil Euroopa Lasteombudsmanide Võrgustiku (ENOC) projektiga „Let’s Talk Young!“. Selle eesmärk on anda lastele ja noortele võimalus kaasa rääkida neid puudutavatel teemadel. Igal aastal keskendub projekt eri teemale. Sel aastal räägiti laste ja noorte õigustest digimaailmas. Eestist osales projektis üksteist 12–17-aastast noort. Projekti õnnestumisele aitas kaasa Lastekaitse Liit. Noored külastasid Telia maja, Eesti Filmimuuseumi, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituuti ja osalesid Rahvusraamatukogu teematunnis „Libastudes libauudistele“. Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak rääkis, mida saab noorte ja interneti kohta teada teadusuuringutest. Politseinik Maarja Punak tutvustas veebikonstaablite tööd. 

Kohtumiste põhjal koostasid noored oma soovitused, kuidas tagada laste ja noorte õigused digimaailmas. Rõhutati, et noored ei tohiks digimaailmas kogetud probleemidega üksi jääda, vaid peaksid neist rääkima vanematele, mõnele teisele täiskasvanule või sõbrale, pöörduma veebikonstaabli poole või helistama lasteabitelefonil. Noored vajavad oskusi digimaailmas toimetulekuks, mida tuleks õpetada koolis juba varakult ja mänguliselt. Juhendajate abiga valmis projekti tegevusi kokku võttev videoklipp ja noorte endi mõtteid väljendav sotsiaalreklaam. Kaks noort osalesid ENOC-i noorte nõuandjate kohtumisel Brüsselis, et tutvustada Eesti noorte soovitusi. Mitme riigi noorte arvamuste põhjal koostasid Euroopa lasteombudsmanid ettepanekud rahvusvahelistele organisatsioonidele ja oma riigi otsustajatele.

Õiguskantsleri nõunikud korraldasid mitu lapse õigusi käsitlenud koolitust ning pidasid loenguid lasteaedades ja koolides. Nõunikud selgitasid lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatele laste hooldus- ja suhtlusõigust ning laste perest eraldamist reguleerivaid norme ning rahvusvahelisi soovitusi. 

Lapspatsiendi teavitatud nõusolekut puudutavate ettekannetega esineti lastearstidele ja perearstidele. Õiguskantsleri nõunikud osalesid ka mitmel Tallinna Lastehaigla eetikakomitee istungil. Kohtuti lastearstide, perearstide, naistearstide ja patsientide esindajatega, et saada tagasisidet Õiguskantsleri Kantselei koostatud juhenditele. 

Pimedate Ööde festivali laste- ja noortefilmide (Just Film) kavas oli laste õiguste eriprogramm, mis valmis koostöös Just Filmi, õiguskantsleri, Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti ja Lastekaitse Liiduga. Traditsiooniks saanud laste õiguste programm linastus juba kaheksandat korda. Valitud filmide linastustele järgnesid arutelud, kus eksperdid ja tuntud inimesed arutasid nähtut koos vaatajatega. Lapse õiguste programmi filme käis kahe nädala jooksul vaatamas 3373 filmisõpra. 

Lasteombudsman saab aidata ühiskonda lapsesõbralikumaks muuta veel sel viisil, et tunnustab häid inimesi, kes on teinud koos lastega või laste heaks midagi silmapaistvat. Laste huvide eest seisvate organisatsioonide ellu kutsutud tunnustusüritus „Lastega ja lastele“ toimus 2019. aastal kuuendat korda. Lastekaitsepäeval tunnustasid Vabariigi President ja õiguskantsler neid, kes on oma uute algatuste või pikemaajalise tegevusega oluliselt panustanud laste heaolusse. 

Kontrollkäigud lasteasutustesse

Õiguskantsler kontrollis Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakonda ning Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku lastepsühhiaatria osakonda. 

Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku arstid nimetasid oma valdkonna püsivate probleemidena lastepsühhiaatrite nappust ning pikki ravijärjekordi.

Väärib tunnustust, et mõlema külastatud haigla töötajad teevad tihedat koostööd patsientide vanemate ja eestkostjatega. Õiguskantsleri arvates peaks raviotsuste tegemisse senisest rohkem kaasama noorukeid endid. Kui on vaja, tuleb neile korduvalt selgitada nende haiguse olemust ning anda võimalus (kui nende terviseseisund seda lubab) ravilepingule ka ise alla kirjutada. Juhul kui laps soovib haiglast lahkuda, kuid arstide hinnangul vajab ta oma seisundi tõttu endiselt haiglaravi, peab haigla pöörduma tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kohtusse.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku patsientidel peab olema võimalik tualettruumi ust lukustada, ent meditsiinipersonal peab saama hädajuhtumi korral ka ruumi siseneda. Lastele tuleb anda võimalus vanemate ja eestkostjatega privaatselt suhelda. Telefonivestlused ei peaks toimuma personali juuresolekul. Jälgida tuleb, et ka ravimite abil ohjeldamine oleks alati korrektselt dokumenteeritud.

Õiguskantsler palus haiglatel pöörata rohkem tähelepanu laste ajaveetmise võimalustele. Näiteks võiks luua neile paremad võimalused sportida või lubada piiratud aja jooksul internetti kasutada (nt arvutitega õppeklassis). Vajaduse korral võib näiteks tõkestada pääsu ebasobivale ja noorukeid häiriva sisuga veebilehele või anda ligipääs vaid valitud veebilehtedele.