Sõnad äärmuslus ja radikaalsus on tänapäeva poliitilises debatis väga levinud. Seejuures märgivad mõlemad sõnad tegelikult hoiakut kellegi või millegi suhtes. Esimene viitab serval või äärel olemisele. Teine tuleb aga ladinakeelsest sõnast radix, juur. Niisiis tähistab see hoiakut, mis püüdleb algpõhjuse, juureni, tungimist. Selliselt on tegu vastandlike mõistetega. Ometi kiputakse neid samastama.
Põhjust on küsida, mis teeb inimese äärmuslikele ideedele ja radikaalsele tegevusele vastuvõtlikuks. Mida on valitsused valesti teinud, et üha enam inimesi on valmis inimõiguste kaitse vajadust eitama? Kas sellist seisu demokraatiates võivad omakorda ära kasutada suurriigid, kes inimõigustest ei hooli?
Õiguskantsler Ülle Madise juhis konverentsi esimest paneeldiskussiooni, kus vestles president Toomas Hendrik Ilvese ning kodanikuaktivist Tarmo Jüristoga, et leida vastust neile küsimusele.
Vaata arutelu salvestust
Inimõiguste aastakonverents 2020
