Vabariigi Presidendi Kantseleis, 20. detsember 2018
Austatud Vabariigi President, head sõbrad, daamid ja härrad.
Meil on presidentidega vedanud. Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves, Kersti Kaljulaid – õige inimene õigel ajal õiges kohas. Koos töötada on mul olnud au president Ilvesega. Suur au on tema palvel täna siin teie ees kõnelda.
Ilvese kümnend Eesti presidendina oli kõike muud kui igav ja sündmustevaene. Just sellesse aega jäi Pronksiöö, Gruusia ja Ukraina sõja puhkemine, ränk majanduskriis koos „krokodillide“ komisjoni ja pahelise õigusloome ilmingutega. Euroopa Liidu sisemine mõranemine. Sotsiaalmeedia muutmine tööriistaks, mida mitte alati ei kasutata headel eesmärkidel. Mäletate ehk üht vabariigi aastapäeva kõnet, kus ta rääkis trollidest. Tol hetkel tähendas see enamikule kuulajaist sarvilist ühissõidukit.
Samasse aega jäi arusaam, et nn digitaalsed dividendid ei jaotu ühtlaselt. Pigem vastupidi, purunes unistus kvaliteetse info ja heaolu kättesaadavusest. Need, kes olid enne vähem edukad, muutusid veelgi vähemedukateks. Ja vastupidi.
Ega ma taha väita, et Eesti president ise sõdiks, majandust, rahu ja teaduspõhisuse aujärge taastaks. Aga tema õlule jäi kohustus neid sündmusi rahvale selgitada, arusaadavaks ja mõistetavaks teha. Ning kasutada kogu oma mõjujõudu Eestis ja välismaal, et nende probleemide järeltõuked meie Eestit sadulast ei lööks.
Head sõbrad,
kord kinkis president Ilves mulle tuntud õigusfilosoofi Ronald Dworkini raamatu Justice for Hedgehogs. „Kõigest natuke laiemalt“, oli pühenduseks kirjas. Ta tõi meile üldse palju häid raamatuid ja saatis linke artiklitele, mida ise ei oleks leidnudki. Oli selline lingiring. On siiani.
Nii jagas ta meiega oma peent maailmapoliitika ja inimühiskonna ja Eesti tunnetust, mis rajaneb hiilgaval ajaloo, filosoofia, välispoliitika, ja kultuuriloo tundmisel; isiklikul kogemusel ja üleilmse haardega tutvus- ning sõpruskonnal. Herta Müller, Tom Stoppard, Edward Lucas, Tõnu Kaljuste, Arvo Pärt, Garri Kasparov, Ljudmilla Aleksejeva, Anne Applebaum jpt – kõik maailma vägevad.
Teeme Eesti mitte ainult nähtavaks, vaid suuremaks avaldus selleski, kui koos Poola presidendi ja tema saatjaskonnaga peale puuistutamist poola rahvalaule lauldi. See on see salajane niit, mis seob ja loob. Saksa presidendi Joachim Gauckiga võeti samas kakskeelselt üles „Die Gedanken sind frei“. „Me mõtted on priid“.
Vabadus – riigi, rahva, iga inimese vabadus on olevate ja tulevate põlvede edu pant – see juhtmõte tuli välja president Ilvese igast teost riigipeana, ja see idee kannab ta tegemisi ka praegu, mil ta jätkab teadus- ja loometööd, oma missiooni Eesti saadikuna maailmas.
Torkeid Eesti vastu võttis ta valusalt ja isiklikult. Oma vabaduse ja riigi kaotanud põgenike lapsena on tal asjadele sageli teistsugune vaade, kui meil siin, kes me enamuses sündisime ja sirgusime halvemal pool raudset eesriiet. Ent ses vaates oli alati ka väga vajalikku ja samuti teistsugust sädet ja värskust, mis, möönan, mõnikord ka kerget võõristust tekitas.
Enam me ei võõrista, et presidendi vastuvõtul seisavad õlg-õla kõrval minister ja rock-laulja. Me peame loomulikuks, et presidendilt saab teenetemärgi punk-luuletaja. Oleksime hämmingus, kui Eesti president ei suhtleks igapäevaselt ja vabalt kodanikuühiskonna eestvedajatega ja nn inimestega tänavalt.
Toomas Hendrik Ilves suhtub sarnaselt kõigi teiste Eesti presidentidega äärmise vastutustundega Eesti riiki, meie rahvasse, keelde ja kultuuri. Kes mingi kuuenda meele toel tajub teistest varem selliseid hoovusi Eestis ja meist eemal, mis võivad meie edenemisele kaasa aidata. Aga ka selliseid, millega kaasaminek või mille eiramine võivad Eestile kahju tuua.
Uuenduste eest ei saa peitu pugeda, neid tuleb juhtida. Seista ise, rool peos, või vähemalt suurema laeva kaptenisillal.
Seda tööd teeb ta ka praegu suurepäraselt oma uues ametis ja rollides. Ta on heas mõttes Eesti müügimees, kellesarnaseid igal riigil ja rahval ei ole.
Usun, et kõik president Ilvese kaastöölised, kes täna siin või olude sunnil kaugemal, meenutavad mõnusa muhelusega kõiki neid vaimukaid sõnamänge ja ütlemisi ning krutskeid, mida ta vähemasti pealtnäha ei mõelnud välja, vaid mis lihtsalt tulid pähe.
Tagasivalimise järel kutsus Toomas Hendrik Ilves meid kokku, ühendas kõlarid arvuti külge ja - Alice Cooper´i „No More Mister Nice Guy“. President Ilves on kaheldamatult kena inimene. Suur inspireerija. Te ei usu seda, aga ka veidi häbelik, enese kultuslikust tähtsustamisest ei taha ta hoopiski kuulda.
Muu hulgas ka seetõttu on meil kõigil täna põhjust rõõmustada, et vaatamata kogu vastupunnimisele on ka tema portreega postmark täna siin ja jõudnud teiste riigipeade väärikasse ritta.