Eesõna laulupeo juubelialbumile "Laulupidu. Jannsen. Koidula. Avatakt", 10. juuni 2019
Eesti kestab läbi aegade vaid siis, kui eesti keel ja meie väärtusruum pole armsad käsu korras, vaid seepärast, et ongi armsad ja omad. Kui kuuled kevade hakul inimesi arutamas, kas laulupeole ikka saab – kas õnnestub tööl puhkus või vahetused nõnda sättida, et kõik saavad; kus ööbida, mida lauldakse, kas keegi lähedastest seekord kaare all seisab – muutub hing kergeks. Neis vestlustes heliseb meie väärtusruum. Kui palju on laulupeoks valmistuvaid koore üle Eesti ja maailma!
Tihti arutatakse sinna juurde, kas lapsed ikka tulevad kaasa, kas neile meeldib. Ja siin on, mille üle mõelda. Kuidas hoida laulupidu, eestikeelseid laule, me oma muusikat ja ajalugu peale kasvavatele põlvedele niisama omana. Ega asi olegi ju üksnes laulupeos kui sellises. Juba kõige esimese laulupeo eeltingimusena pidi üle Eesti käima hoogne seltsielu laulu- ja pasunakoorides, tänapäevase nimetusega vabakondlik tegevus, mis 1869. aasta Jaanipäeva eel just Tartus esimese suure kokkusaamiseni viis. See on üks neist paljudest põhjustest, miks ma oma sünnilinna üle uhkust tunnen.
Ja esimesel laulupeol 19. juunil peetud kõnes sõnastas Jakob Hurt me rahva põhitõed, mis pole tänini oma päevakajalisust kaotanud. Üks neist kõlas toonases arhailises keelepruugis nii: „Ükski eestlane, kes vahest talurahva seisusest lahkub ehk koolitamise läbi kõrgemale tõuseb, ei pea ega tohi seepärast omast rahvast lahkuma“. Rahva hulka jäämise eeltingimuseks pidas Hurt emakeelset haridust, mistõttu ta rääkis samas kõnes pikalt vajadusest luua eestikeelne keskkool. Aleksandrikooli liikumisena tuntud algatuse peakomitee arutelusid on peetud Eesti parlamentarismi alguseks.
Ehk just siis pandigi alus hilisematele lauluridadele „Eestlane olla on uhke ja hää“? Hurda kõnest alates teati, et eestlane olla pole häbi-, vaid auasi. Eesti on armastuse asi kõigile, kelle meelest on Eesti mõte olla Eesti, eriline oma kultuuripärandi, rahva meelelaadi ja väärtusruumi, meie kauni keele ja mitmekesise looduskeskkonna tõttu.
Laulupeos väljenduv koosolemise tunne on elanud tänini, nüüdseks 150 aastat. Koos veidi noorema rahvustrikolooriga on laulupidu üks neist vähestest asjadest, mida usuleigedki inimesed pühaks peavad. Ja seda kirglikumad me ehk seetõttu lippu ja laulupidu tähtsustades oleme.
Meile põhiseadusega seatud eesmärk – Eesti, eestlus, eestikeelsus – läheb mõningate moodsamate moevooludega vastuollu. Ja las läheb! Üleilmne ühetaolisus, kus kadunud on rahvuslikud-riiklikud rituaalid, sümbolid, keeled, kultuuriruumid, kõik, mis tekitab rahvuslikku ühistunnet, on utoopia.
Me laulupidu ja selle roll me rahva iseteadvuse kasvus on Eesti panus Euroopa kultuuri. Koos „Tõe ja õiguse“, Arvo Pärdi muusika, e-riigi ja palju muuga, mille üle on põhjust uhkust tunda.
Ka suurim majanduslik heaolu nõuab enda kõrvale vaimse heaolu tunnet. Seda ei saa vabas ühiskonnas ei mõõta ega juhtida. Miski muutub tõeliselt tähtsaks, ehk isegi pühaks põhjusel, et inimene tunneb nii. Meie ühtekuuluvustunne laulupeol see just ongi. Me vajame midagi, mis on püha, mis liidab ega lahuta, kutsub juurde, mitte ei lükka ära. Avatud vaba ühiskonna ja inimesega saab seda ühistunnet hästi ühitada.
Seetõttu usungi, et Eesti vajab jätkuvalt sümboleid, rituaale, rahvuslikku uhkust, müüte ja kangelasi. Eesti ja eestlane vajab laulupidu. Ega me kadedad ju ka ole. Me ootame kõiki oma rituaalidest osa saama, seda tunnet tundma ja armastama. On ju laulupidu üks helge sündmus nende seas, mis teevad elu elamisväärseks.
Elagu laulupidu, elagu Eesti!