Õiguskantsler Ülle Madise ja ettevõtluskeskkonna osakonna juhataja Evelin Lopmani artikkel ilmus ajakirjas Juridica 2022.aasta juulis.
Mure heade ja asjatundlike kohtunike, advokaatide, prokuröride jt kutseliste juristide järelkasvu pärast on tõsine. Lisaks n-ö klassikalistele juuraametitele ootavad Eesti õiguskorras orienteeruvaid tugevaid juriste ka riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning erasektor. Poolikust, pealiskaudsest või läbini võõramaisest tutvusest õigusteadusega paraku juristina töötamiseks ei piisa. Eestis on vaja piisavat hulka Eesti õigussüsteemi ja õigusteaduse rahvusvahelisi suundumusi tundvaid akadeemiliselt võimekaid juriste, kes valdavad nii loogilist argumentatsiooni – õigusteaduse põhimeetodit – kui ka korralikku eesti kirjakeelt ja üldisi teadusliku mõtlemise põhimõtteid.
Õigusteadust võib teatud osas võrrelda arstiteadusega. Ei usaldaks ju mõistlik inimene oma põletikus pimesoolt hobitohtri hoolde, kes jõudumööda anatoomiaõpikut ja skalpelle uurinud, ent kel üldine teadmine inimkehast, rääkimata opereerimiskogemusest, puudub. Pole parata, heaks juristiks saab kujuneda üksnes aastatepikkuse süsteemse tööga; jah, osalt paraku – nagu arstidelgi – ka faktide, terminite ja normileiukohtade pähetuupimisega. Põhirõhk on juristitöös siiski loogilisel originaalsel argumentatsioonil, eetilisusel ja avaral silmaringil.
Enne kui tekib õigusteadusliku töö tegemiseks piisav küpsus, tuleb selgeks saada õigusharud, nende põhimõisted, seaduste omavaheline süsteem, kohtukorraldus ja väga palju muud, ka Euroopa Liidu õiguse vahetu riigisisene mõju. Korralikku lepingut, süüdistusakti, hagiavaldust, riigivastutuse nõuet, riigihanke dokumente, ammugi kohtuotsust „välja guugeldada“ ei õnnestu. Neil, kes oskavad ja teavad, on tööd palju rohkem, kui teha jõuab, ning vähemalt osal neist tunnitasu töö raskusele vastav.
Eeltoodust johtus ka aasta tagasi avaldatud institutsioonide ja kutsekodade ühine pöördumine *1 valitsuse ja ülikoolide poole. Hea kolleeg Viljar Peep on tänuväärselt toonud Juridica veergudele mõttevahetuse selle üle, kuidas parandada õigushariduse kvaliteeti, ning pakub, et selleks sobib ühtne juristieksam. Juristieksami rakendamiseks on Justiitsministeerium teinud kiireid ettevalmistusi. Märtsi alguses avaldati vastav väljatöötamiskavatsus *2 ning õige pea võis lugeda ettevalmistatud eelnõu. *3 Väljatöötamiskavatsusele esitati omajagu märkusi. *4 Juristieksami seaduse eelnõu seletuskirjas osale neist ka vastatakse, kuid mitmed põhimõttelist laadi küsimused on veel ka vastuseta. Veenev mõjuanalüüs, sh ülevaade eksamiga kaasnevatest kuludest ja riskidest, on praegu paraku puudu.
Igatahes on tervitatav, et muret õigushariduse taseme ja heade juristide järelkasvu pärast on hakanud ka riik tõsiselt võtma. Loodetavasti leitakse parim lahendus kiiresti, mitte alles siis, kui aastakümme või kaks on näidanud kehvemate, kallimate ja aeglasemate abinõude sobimatust.
1. Probleem
Keegi ei kahtle, et õigusriik vajab klassikalise ja täiemahulise õigusteadusliku stuudiumi läbinud juriste. Selle üle, et õigushariduse üldist kvaliteeti tuleb parandada, vaidlus puudub. Vaidlust pole ka küsimuses, kas õigusaineid võiks pakkuda teiste erialade üliõpilastele. Mitte ainult ei või, vaid lausa peab! Igal erialal on kokkupuude oma valdkonna õigusnormidega, neid peaks oskama leida ja mõista nii arhitekt, õpetaja, lendur kui ka tuleohutuse spetsialist. Praktiline, selge, „võtmed kätte“ kursus, täiendõpe või suisa mikrokraad aitaks paljudel erialadel edukam olla. Juristi seevastu aitab muude erialade tundmine: vaevalt saab pankrotimenetlust hästi juhtida keegi, kes ärist midagi ei tea, või arsti vastutust reguleerida jurist, kel arsti töö olemusest ja kutse-eetikast aimugi pole. Üldiselt toob ka juristitöös edu lõpmatu uudishimu, soov end arendada ja innovaatilisus. Selguse huvides kinnitame üle: eelöeldu ei tähenda seda, et täiemahulise õigusõppe saab kokku laduda muude erialade „klotsidest“. Ei, need on lisaks. Nii nagu näiteks infotehnoloogile andmekaitseõigus.
Probleem on niisiis selge ja mure ühine nendega, kes pakuvad lahenduseks juristieksamit.
2. Probleemi võimalikud põhjused
Parima lahenduse leidmist takistab selleski küsimuses tabude ja huvide rohkus. Muuhulgas on ülemäärase poliitkorrektsuse ajastul probleemi põhjuste lahkamine ohtlik nagu miiniväli. Söandame siin vaikimise nõiaringi *5 murda, mõistes küll, mida see vastandumist ja halastamatust üha enam võimendavas olustikus tähendada võib. *6
Probleemi tegelikke põhjuseid ei saa metoodiliselt korrektse teadusuuringuta näidata, mistap saame üksnes oletada, mis need võivad olla. Ehk võtab keegi meie püstitatud hüpoteesid kontrollida ja loodetavasti kasvõi osaliselt ümber lükata.
Esimene oletus on see, et õigusteadust asub õppima liiga väike osa koolilõpetajaist, kes on ühtaegu tugevad humanitaarainetes, matemaatikas ja väljendusvõimes. Selle probleemi põhjuseid võib omakorda olla mitu. Õiguskantsleri ametkonnas näeme, et liiga paljud lapsed ei saa koolis seda tuge, mis aitaks neil kujuneda omaenda parimaks versiooniks. Kui oleks jaksu ja oskust kõiki hoida ja innustada; vaadata, et laps ilmaaegu koolist välja ei lange ega elurõõmu kaota, oleks meil veel rohkem edasiõppimiseks ja eluks suurepäraselt ette valmistatud koolilõpetajaid, kui juba on. Karta võib sedagi, et Eesti huve silmas pidades liialt paljud lähevad otse välismaa ülikoolidesse ning sealt mõnesse siinsesse õigusametisse tagasipöördumine eeldab erakordset tahet ja sageli palju lisatööd.
Palju vaimsete huvidega võimekaid noori siirdub muudele elualadele, mis on iseenesest tervitatav. Siiski peame juristidena oma töö tulevikku silmas pidades mõtlema, mida saame teha, et meie eriala oleks hinnatum ja igal aastal lõpetaks piisavalt tulevasi kohtunikke jt õigusametite pidajaid. Neid, kes suudavad sooritada nii nõudlikud eksamid kui ka hästi tööd teha.
Siinjuures tuleb vist märgata, et enamikule järeltulevast põlvest pole niivõrd oluline raha, kuivõrd võimalus maailma paremaks muuta. Õigusteaduses on seegi šanss täiesti olemas. Ja mis seal salata: ju ei ole ka õigusteaduse õppekavad piisavalt kutsuvad ning õigusõppurite hinnang praegusele ülikoolielule pole ehk selline nagu sooviksime.
Siit koorub teine probleem. Õigusametitesse sobivad noored ei taha oletatavasti raisata aega, tahavad kiiresti, tulemuslikult, palju ja mitmekülgselt õppida, näha häid eeskujusid, saada inspiratsiooni, olla ergutavas seltskonnas. Ja neil on õigus.
Korralik law school’i õppekava ühes õppejõududega, kes annavad rõõmuga iga loengu või seminari kui teatrietenduse, kel on noorte jaoks aega ja piisavalt vaimustust, on võimalik üksnes siis, kui valitseb akadeemiline vabadus, bürokraatia ei lämmata, töötulemust hinnatakse lähtudes sellest, mida päriselt vajatakse ja inimvõimed lubavad. Üks ja sama õppejõud ei saa olla usin granditaotluste ja aruannete kirjutaja, teha mahukat teadusbürokraatias arvesse minevat, kuid praktilises õigusteaduses ja õppetöös paraku sageli vähe kasutatavat teadustööd, juhendada ja õpetada äärmiselt erinevate huvide ja võimetega mitutkümmet, aga ka enam kui sadat üliõpilast. See ei ole õppejõu vaimset ja füüsilist tervist säästes võimalik. Õppejõudude töö maht, töötulemuse hindamine ja palgatase ei aita praegu luua tugevat õigusteaduse õpetajate ja õppijate akadeemilist peret. Nõnda on mõistetav, et konkurss õpetamisele ja teadustööle pühendunud kohtadele on enamasti samuti pigem vähene. Kõik ei saa täiskohaga akadeemilist tööd teha pelgalt kutsumuse ja südametunnistuse toel. Vajalik on õppejõudu toetav ja ergutav keskkond.
Kui peamiste õigusharude ja ainete õpetamiseks ei ole teaduskonnas paikseid suurepäraseid õppejõude, kellega liituvad kitsamate ainete õpetajad-praktikud põhitöö kõrvalt, ei ole lootust pakkuda ka sisukat, pingutust nõudvat ja tulemustele viivat õppekava.
Loogiliselt, nõtkelt ja uuendusmeelselt mõtleva juristi kujunemist massiülikool ei toeta.
3. Hillitsemata mõtteid lahenduste kohta
Nagu eelnevalt pakutud, võib üks probleemi põhjustest olla selles, et üliõpilaste ega õppejõudude kohtadele ei ole paljudel põhjustel tulist konkurentsi. Just korralik konkurents üliõpilas- ja õppejõukohtadele võiks olla üks osa probleemi lahendusest. Seejuures ei peaks üliõpilaskohti täitma mitte pelgalt riigieksami tulemuste, vaid ka loomingulise sära, silmaringi avaruse, vaba mõtte ja tehatahtmise väljaselgitamise toel. Selleks on vaja ülikooli astumisel ka vestlust, elulise olukorra lahendust vms katset. Järgmine küsimus on, kuidas seesugune konkurents saavutada, kui vajalike võimete ja sihtidega inimesi on liiga vähe. Tugevate üliõpilaskandidaatide hulka on ehk võimalik suurendada, kui teha kavalat kihutustööd. Siin põrkume aga küsimusele, kui palju juriste meil vaja on. Kas aastas peab täiemahulise juristidiplomini jõudma 50, 90 või 300 inimest?
Eesti on väike ja sestap peaks ehk vaatama olukorda nii, et iga hinna eest suuri õppuriarve taga ajada oleks ebaeetiline. Seda nii teisi elualasid kui ka üliõpilaste endi aega ja väljavaateid silmas pidades. Ratsionaalne ja väikeriigile kohane võiks olla see, et täismahus õpitakse õigusteadust ühes teaduskonnas integreeritud õppekaval. Selliselt on mõeldav tagada piisav konkurents üliõpilaste ja õppejõudude kohtadele ning õppejõududele õiglane töötasu.
Kuivõrd mitte üheski ülikoolis, sh rahvusülikoolis, ei ole enam täieõiguslikku õigusteaduskonda, ei ole vast päris patune pakkumine ka eraõiguslik õigusteaduskond, kuhu õppima minnes saab kindel olla suurepärases ja mitte liialt suures õppurkonnas, tihedas mitmekülgses õppekavas, aja ratsionaalses kasutamises ja hiilgavates õppejõududes. Saksamaal on proovitud. *7 Ülejäänud ülikoolides saakski pakkuda õigusaineid teiste erialade täienduseks, olemasolevate väga üksikute korraliku konkurentsiga professuuride tulevikku saaks ehk pakkuda ka väljaspool ülikoole, lubades teha puhast teadust.
Saksamaal parimat õigusteaduslikku haridust pakkuvate ülikoolidega võrdluses torkab silma ka see, et Eestis ei rakendata (ilmselt ressursipuudusest) tasustatud akadeemiliste kaastöötajate süsteemi. Esimesel kursusel tegeleb seal algajate tudengitega väikestes rühmades mitu korda nädalas vanema kursuse üliõpilane, kes saab selle kahtlemata suure töö eest ka tasu. Koos valmistutakse seminarideks. Sellisest rühmatööst sünnib kõige enam praktilist kasu: õpitakse koos leidma kohtulahendist kõige olulisemat, kasutama andmebaase, struktureerima kaasuse lahendust jne. Nagu möödaminnes kasvatatakse praktilisel viisil armastust eriala vastu ja ühtlasi õpimotivatsiooni. Noorematele tudengitele annab perspektiiv saada hiljem tasuline akadeemilise kaastöötaja koht kahtlemata ka teatava lisamotivatsiooni. Selliste noorte akadeemiliste kaastöötajate abi kasutavad ülikoolis töötavad teadustöötajad ka teadustöös üksikute töölõikude ettevalmistamisel. Kasu saab ka ülikooli teadustegevus. Selleks on aga vaja planeerida ühe tudengi väljaõpetamiseks arvukalt võimalikult üks-ühele toimuvaid kontakttunde.
Õppejõudude töötulemuse hindamine peaks aga olema õiglasem. Üldiselt mõjutab töörõõmu palju ka see, kuivõrd näeb inimene oma pingutusel mõtet ja kuivõrd teda selle eest tunnustatakse. Praegu on valdavalt palju nurinat õigushariduse kvaliteedi üle ning ka käesoleva artikkel käsitleb õigushariduse kvaliteeti. Olgu öeldud, et pole põhjust kahelda selles, et enamik ülikoolide õppejõudusid teeb oma tööd südamega ning annab endast parima, et üliõpilastest saaksid suurepäraste teadmistega juristid. Tulemuse saavutamiseks on oluline, et seda pingutust toetaks ka taustsüsteem ning nii tudengid kui ka õppejõud oleksid motiveeritud järjepidevalt arenema.
4. Ühtse juristieksami olemus ja mõju
Juristieksamina võib laias laastus käsitada kolme tüüpi teadmiste kontrolli:
a) õigusteadust õpetava ülikooli enese korraldatud lõputööd ja -eksamid, mis peavad kinnitama õigusteaduse õppe terviklikku läbimist;
b) kohtuniku, advokaadi, kohtutäituri, notari või mõnele muule ametikohale asumise eelduseks olev eksam, mille edukas sooritamine kinnitab vastaval erialal tööle asumiseks piisavat teadmiste ja oskuste taset;
c) tsentraliseeritult korraldatav riiklik õigusteaduse lõpueksam, mis peab kinnitama õigusteaduse õppe terviklikku läbimist ning teadmiste ja oskuste piisavat taset mistahes juristitööle asumiseks. Sel juhul ei oleks kutsealadele sisenemiseks enam eksamit sooritada vaja.
Justiitsministeeriumis valminud eelnõus ja Viljar Peebu artiklis peetakse ilmselt silmas, et ühtaegu tuleks teha nii juristieksam kui ka konkreetsele ametikohale asumiseks vajalik eksam. Sellele viitab artiklis antud selgitus: „Ühine juristieksam kataks üldeksamina üksnes õigusmagistri tasemele vastavuse kontrolli. Kuid reguleeritud õigusametid ja -erialad keskenduvad eri õigusharudele ja neil on kõigil oma spetsiifika. Kõiki õigusharusid hõlmav üldeksam ei võimaldaks teha piisavalt usaldusväärset edetabelit konkreetsesse ametisse või kutsealale pürgijatest ega hinnata, kas kandidaat just nimelt selles ametis või erialal hästi hakkama saab. Seetõttu tuleks konkreetsesse õigusametisse või konkreetse õiguselukutse poole pürgimisel säilitada ka tsunftieksam.“ See tähendab, et ülikooli lõpetaja peaks lisaks ülikooli seatud tingimustele tegema veel kaks eksamit, kui soovib asuda tööle mõnda reguleeritud õigusametisse. *8
Praegu suudab kohtuniku, advokaadi, notari, kohtutäituri või pankrotihalduri kutseeksami ära teha vaid alla poole eksamil osalenuist. *9 Seega on praeguse õigushariduse kvaliteeti ja õigusteaduse eriala lõpetajate taset juba aastaid keskselt hinnatud ning need tulemused teada ka õigusteadust õpetavatele ülikoolidele ja üliõpilastele. See ei ole viinud olukorra paranemiseni. Kahtluse alla pole seatud praeguste eksamite liigset raskusastet: pigem kuuleb kurtmist, et ka eksamid läbinud inimeste teadmised, oskused ja motivatsioon pole mõnikord piisavad. Eksami ümbernimetamine ja -kujundamine ei saa muutust kaasa tuua. Latti allapoole lasta ei tohi, pigem tuleks seda tõsta.
Olukord, kus inimesele antakse ülikoolist juristi lõpudiplom, ent ta pole võimeline oma erialal töötama ning riikliku juristieksami korraldamiseks tuleb kulutada tublisti raha ja tippspetsialistide tööaega, et tuvastada pädevad juristid, kahjustab õigusalase kõrghariduse mainet tervikuna. On mõistetav ja tervitatav, et õigusaineid soovivad õppida ka inimesed, kes juba töötavad teistel erialadel või kes ei soovigi juristiks saada. Loomulikult on õige neile õppimisvõimalust pakkuda, ent selle tulemus ei tohiks olla juristidiplom, vaid kinnitus just nende ainete kohta, mille nad omandasid. Mikrokraade ja konkreetse erialaga seostatud praktilist õigusõpet võiks pakkuda senisest laiemaltki, nagu ennist öeldud.
Paraku ei too ühtne juristieksam juurde häid õppejõude ega muuda võluväel õppekavasid. Kulud, mis eksamiga kaasnevad, on pigem suured. *10 See tähendab, et probleemi lahendamise tõenäosus kahaneb, kuna kogu süsteemi olulise lisaraha saamist riigieelarvest ei ole loota. Juristieksami sisseviimine ei saa aidata kiiresti ja mõistlike kuludega õigusteaduse eriala lõpetajate teadmiste ja oskuste taset tõsta.
Aruteludes on kõlanud Saksamaa eeskujul ühtse riikliku lõpueksami sisseviimise ettepanek. Ehk siis asetatakse lootus sellele, et ühtse ja ülikooliti võrreldava eksami perspektiiv sunnib ülikoole, õppejõude ja üliõpilasi juuraharidust nõudlikumaks ja kaasaegsemaks kujundama. Olemasolevad kutseeksamid pole paraku sellist tulemust toonud ega saagi tuua. Ei kutsuta ju nõnda esile üliõpilaste ja õppejõudude tugevamat konkurentsi ega lisata täiendavat raha õigusteadust õpetavatele ülikoolidele. Küll aga kaasnevad sellise muudatusega soovimatud kaasmõjud, mis olukorda praegusest hoopis halvemaks võivad pöörata. Muu hulgas ei tõstaks õigusteaduse eriala lõpetajate taset kogu tähelepanu suunamine riigieksamiks valmistumisele. Niisiis oleks ühtne eksam õppekava sisu ning õppejõudude ja lõpetajate taseme parandamiseks vist kulukaim, aeganõudvaim ja ohtlikem tee, mis tõenäoliselt sihile ei viigi.
Tasub õppida ka Saksamaa kogemusest, kus ühtsel juristieksamil on sügavad ajaloolised juured ning pikalt on arutletud juristi esimese ja teise riigieksami puuduste ja vajalikkuse üle. Läbikukkujaid ja nõrku sooritusi on palju *11 ning Saksamaal tavatsetakse riigieksamiks valmistuda tasulise eraõigusliku repetiitori abiga. Ditmar Schulze analüüsib oma doktoritöös *12 juristieksami eesmärgipärasust ja mõjusid. Heatujulise ettenägelikkusega tõdeb ta kohe sissejuhatuses: „Die Arbeit wird bei manchem Prüfer vermutlich auf wenig Gegenliebe stoßen.“ *13 Dr Schulze kaitsmise kulg kinnitab probleeme õigusteadusliku argumentatsiooni hindamisel: kuivõrd doktoriväitekiri irdub kivistunud eeldustest ja üldiselt õigeks peetavatest järeldustest, pälvis see nii maksimum- kui ka kehva hinde ja tarvis tuli lisaretsensenti. Töö sisaldab mh süsteemset, ka pedagoogika, psühholoogia ja sotsioloogia vaatenurki arvestavat ausa ja eesmärgipärase eksamineerimise käsitlust *14 , mis kindlasti väärib lugemist kõiki eksameid silmas pidades. Üllatuseks pole järeldus, et objektiivseima, usaldusväärseima, eristamisjõulisima ja legitiimseima tulemuse annab standardiseeritud eksam, s.t eksam, kus vastuse õigsuse üle vaielda ei saa. Paraku ei mõõda see aga seda, mida vaja, s.t loogilise ja innovatiivse argumenteerimise oskust.
Kvaliteedi parandamiseks on võimalik etteulatuvalt kehtestada nõuded õigusharidusele, sh osundada vajadusele tagada kõikide täismahus õigusõppes vajalike õppeainete õpetamine. *15 Avalik-õiguslikule ülikoolile toetuse eraldamiseks sõlmitavas halduslepingus on võimalik riigil ja ülikoolil leppida riigi vajadusi silmas pidades kokku ülikooli kohustustes. *16 Kokku saab leppida nii sisulistes kui ka õppeainete mahtu puudutavates nõuetes nii, et seeläbi oleks parimal viisil täidetud ühiskonna vajadused, kuid säiliks ka akadeemiline vabadus. Kahjuks ei ole teada, kas selle võimaluse tõhusamat kasutamist on üldse kaalutud. Viljar Peep osundab õigesti, et mitmetel teistel erialadel on sellised nõuded kehtestatud. Miks ei võiks selline lahendus aidata kaasa ka õigusteaduse õpetamisele?
Kuigi juristieksamit soovitakse kehtestada headel eesmärkidel, siis võib see viia ka soovimatute tagajärgedeni. Kui õigusõppe kvaliteet seotakse üksnes juristieksami tulemusega, millest omakorda sõltub põhimõttelises ulatuses inimese tulevane käekäik, luuakse eeldused selleks, et suurem osa ülikooliõppest pühendatakse juristieksamiks treenimisele. Äärmiselt kahetsusväärne oleks, kui seetõttu saaks vajalikust vähem tähelepanu teooriaõpe ja ained, mis aitavad kujundada loovat ning iseseisvat juriidilist mõtlemist. Samuti ei tohiks jõuda olukorda, kus eksam on liialt formaliseeritud, tuupida tuleb näiteks kaasuste „õigeid“ lahendusi. Suurima tulevikuga õigusteadlased oskaksid tõenäoliselt pakkuda seni õigeks peetuist märksa paremaid lahendusvariante. Head juristi ei saa mitte kunagi asendada robot. Niisiis on vaja tagada lisaks faktiteadmiste hindamisele (mis on pigem lihtne) ka argumenteerimisoskuse ühetaoline ja õiglane hindamine, mis toetab julgust seni õigeks loetud lähenemisi ja kohtulahendeid argumenteeritult kahtluse alla seada. Õigusõppe kvaliteeti ei saa parandada mitte selle väljundi – teadmiste – kontrollimine, vaid sisendi – teadmiste ja praktiliste oskuste edasiandmise viisi – parandamine ning õpetamis- ja õppimismotivatsiooni suurendamine.
Eksami korraldamise kulusid ei ole teadaolevalt sisuliselt hinnatud, teavet kaasnevate ning paratamatute kulude (nt infosüsteemi arendus ja selle edasine haldamine; eksamiülesannete koostajate ja hindajate töötasud jpm) kohta avaldatud ei ole. Kindlasti on vaja tagada eksamikaasuste ja -küsimuste koostajate ja hindajate sõltumatus kõikidest õigusteadust õpetavatest ülikoolidest ning eksamiülesannete koostajad ja hindajad ei tohiks samuti kattuda – juba üksnes see asjaolu viitab eksamiga kaasnevatele olulistele kuludele. Nii kaasuse koostajad kui ka hindajad peavad saama väärika tasu, õhinapõhise tegutsemise korral ei ole kumbki tegevus jätkusuutlik ega kvaliteetne. Arvestada tuleb ka sellega, et seesugune eksam on kõigis oma etappides kohtus vaidlustatav. Näiteks Saksamaal ongi tekkinud mahukas kohtupraktika. Omaette küsimus on seegi, kas eksami korraldamisele kuluv tipptasemel õigusteadlaste aeg on nõnda parimal moel kasutatud.
Kahjuks on puudu ka eri ametite (nt kohtunikud, advokaadid) eksamite omavahelise süsteemsuse ja sidususe küsimuse analüüs. Sisuliselt luuakse mitmeastmeline eksamisüsteem, kus esimene aste on juristieksam ja teisel astmel tuleb siiski teha soovitud ametikohale vastav eksam. Näiteks peab tulevane kohtunik tegema esmalt juristieksami ja seejärel kohtunikueksami. Selgusetu on, kuidas esimese läbimine aitab parandada teise läbimise kvaliteeti, mille sooritamise eesmärk on ju lõppastmes see, et ametisse astuks hea ja tark kohtunik. Ressursipuuduse tingimustes tundub topelteksam eriti küsitav.
Kui riigil on võimalik nii mahukaid lisakulusid kanda, võiks ehk kaaluda selle raha kasutamist paremaks õpetamiseks, aga samuti juristide täiendõppeks, et seeläbi tõsta üldist taset kiiresti juba lähiajal. Praegu tundub, et niigi napp ressurss läheb kvaliteedi tegeliku parandamise asemel kvaliteedi mõõtmisse. Igasuguse mõõtmise puhul tuleb aga vastata küsimusele, milleks seda tehakse ja kas saadav kasu õigustab mõõtmiseks kuluvat ressurssi. Teadmine selle kohta, et kvaliteediga on probleeme, on ju juba olemas. Mõõtmine seda iseenesest ei paranda.
Hea haridusega asjatundlikke juriste vajab ühiskond igas valdkonnas. Kõik juristid peavad tundma seadusi ja kohtulahendeid, oskama leida fakte ja nendevahelisi seoseid, valdama loogilise argumenteerimise kunsti. Ka eraettevõtjaid ei tohiks panna olukorda, kus nad värbavad ülikooli lõpetanud juristi, kel tegelikult tööks vajalikke teadmisi ega oskusi ei ole.
Seega tuleks ikkagi veelkord mõelda, kuidas kõige kiiremini ja kõige mõistlikumate kuludega jõuda selleni, et kõik õigusteaduse õppijad saaksid vajalikud teadmised ja oskused ning lõpudiplomeid saaks alati usaldada. Juristieksami juurutamine Eestis on ilmselt võimalik, kuid praegu ei ole esitatud argumente selleks, et veenduda, et seni kasutamata alternatiividest on just see parim võimalik viis õigushariduse kvaliteedi parandamiseks.
Märkused:
*1 Õigushariduse ja õigusteenuse kvaliteedi tõstmise vajadusest. 07.06.2021. Arvutivõrgus:[Link] (15.06.2022).
*2 07.03.2022 avaldati „Juristieksami regulatsiooni väljatöötamise kavatsus“, millele oodati tagasisidet 21.03.2022. Väljatöötamiskavatsus on leitav:[Link] (14.06.2022).
*3 05.04.2022 edastati e-kirjaga juristieksami seaduse eelnõu seisuga 16.03.2022.
*4 Märkustest saab ülevaate Justiitsministeeriumi koostatud kokkuvõttest (kokku 14 lk) „Juristieksami regulatsiooni väljatöötamiskavatsuse tagasiside 03/2022“, mis oli lisatud juristieksami seaduse eelnõu juurde. Autoritel puudub teave, kas need dokumendid on kuskil avaldatud ja kättesaadavad avalikkusele.
*5 5 Ü. Madise. Vaikimise nõiaring. – Sirp, 10.06.2022. Arvutivõrgus:[Link] (15.06.2022).
*6 Vt nt J. Haidt. Why the Past 10 Years of American Life Have Been Uniquely Stupid. – The Atlantic, 11.04.2022. Arvutivõrgus:[Link] (14.06.2022).
*7 Hamburgis tegutseb juba üle 20 aasta Bucerius Law School, vt arvutivõrgus:[Link] (15.06.2022). Saksamaal on häid ülikoole ja õigusteaduskondi omajagu, ometi leidis selline algatus toe ja tulemuseks on hinnatud õppeasutus.
*8 Juristieksami seaduse eelnõu (16.03.2022) § 2 järgi tuleb teha juristieksam (lg 1) ja lisaks veel kutseeksam (lg 2). Eelnõu § 4 p 2 seab eksamile pääsemise eelduseks õigusteaduses kas riiklikult tunnustatud magistrikraadi või sellega võrdsustatud kodu- või välismaise haridustaseme omandamise. Seega peab juristieksami sooritaja olema juba lõpetanud ülikooli ja sooritanud selleks vajalikud eksamid või koostanud lõputöö.
„§ 2. Juristieksami eesmärk
(1) Juristieksam on ühtne riiklik eksam, millega hinnatakse õigusametisse või -elukutsesse pürgija võimet rakendada oma töös Eestis kehtivat õigust õigusteaduse magistri tasemel.
(2) Juristieksami sooritamine ei välista kitsama sisuga eksami sooritamise nõuet ega muid tingimusi, mis on kehtestatud kindlasse õigusametisse või -elukutsesse pürgimiseks.
(3) Juristieksam tõendab isiku, kes ei ole Eesti Advokatuuri liige, võimet olla kohtumenetluses lepinguliseks esindajaks.
(4) Juristieksami tulemused võimaldavad kogumis võrrelda õppeasutustes antud õigushariduse taset.“
*9 Eesti õigushariduse ja juristikutse probleemidest ning võimalikest lahendustest. Analüüsi kokkuvõte. Arvutivõrgus:[Link] (14.06.2022).
*10 Kulude suurus on kohaselt hindamata või pole tulemusi avaldatud, mistõttu täpset kulude prognoosi pole siinkohal võimalik esitada.
*11 Liidumaad on moodustanud juristieksami korraldamise ametid, mis võivad olla Justiitsministeeriumi või liidumaa ülemkohtu alluvuses. Vt nt Trieri Ülikooli õigusteaduskonna veebilehelt õigusteaduse riigieksami läbimise andmeid:[Link] (15.06.2022).
*12 D. Schulze. Die Juristenprüfung zwischen Anspruch und Realität. Dissertation, Universität Saarland, 17.06.1999. Arvutivõrgus:[Link] (15.06.2022).
*13 Vabas tõlkes: „arvata võib, et see doktoritöö ei soojenda mõnegi juristieksami korraldaja südant“.
*14 D. Schulze (viide 12), lk 113–149.
*15 Nagu ka Viljar Peep on osundanud, siis näiteks meedikute õppele seab riik väga selged nõuded. Vt nt Vabariigi Valitsuse 25.10.2004 määrus nr 312 „Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded“. – RT I 2004, 72, 509; RT I, 31.07.2019, 6.
*16 Kõrgharidusseadus, 7. ptk. – RT I, 19.03.2019, 12; 16.06.2020, 9.