Praegu päevakorral: KESKKOND

Eesti loodus on me hindamatu varandus ja tuleviku tagatis. Loodusliku elurikkuse, õhu, maa ja vee puhtuse hoidmine on igaühe põhikohustus. Eestit ei saa planeedilt Maa lahti haakida, sestap peame Eesti tuleviku huvides arvestama kogu planeediga, sellega, mis lähemal ja kaugemal toimub. Õigusriiklus ei ohusta keskkonnakaitset, isegi kui see esmapilgul võib nii näida.

Õigusriik, mõistlikkus ja lahkus on eeldused selleks, et õnnestuks ka loodust kaitsta, et loodust hoidev eluviis ja kliimat parandavad valikud oleksid osa vabatahtlikust väärikusest. Seesugust hoiakut võiks muu hulgas parandada ilus selge eestikeelne sõnakasutus. Looduse kaitsest ja kliima soojenemise peatamisest kiputakse kõnelema eemaletõukavalt bürokraatlike ja eesti keeles mõistetamatute sõnadega.

Sõnavabadus, ettevõtlusvabadus, omanike õigused – nende põhiseaduslike vabadusteta pole innovatsiooni ning sedakaudu paremat ja loodussõbralikumat elu loota. Uute tehnoloogiate leiutamise ja töölerakendamiseta ei õnnestu paraku loodust kaitsta ega tehtud vigu võimalikult kiiresti heastada.

On kõlanud mõtteid, et põhiseadust võib olulise eesmärgi nimel rikkuda või et ettevõtjad justkui kannaksid mingit kollektiivset süüd, mistap olevatki õige nad põhiseaduslikest õigustest ilma jätta. Senikaua kui sõltumatud põhiõiguste kaitsele pühendunud institutsioonid toimivad, ei ole see – õnneks − võimalik.

Investeerimiskindluse oluline kahandamine ei tooks ka ainustki head tagajärge. Rohepöördeks vajalik innovatsioon känguks, ettevõtlus liiguks piirkondadesse, kus kahjuks loodus- ja kliimamuredest suurt ei hoolita. Siin aga lisanduks palju töötust ja muid ühiskondlikke probleeme.

Kui panna inimesed väljapääsmatusse olukorda ja tõugata vaesusesse, tekib ühiskonnas jõuline protest. Targem on toetada inimeste veendumuste nihkumist, loodusearmastust ja kliima kahjustamise vastasust üldlevinud loomuliku hoiakuna. Ideed sunnist ja karistamisest töötavad eesmärkidele üldjuhul vastu.

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi teaduri Grete Arro sõnul  ongi viimaste aastatega loodust säästev käitumine pigem vähenenud (vt uuringut). Kas põhjus on väärika valikuvabaduse äravõtmine ja asendamine süüdistamise, sunni ja hirmuga ning selle vastu tekkinud protest, ei tea. Aga see on võimalik. Mõnes riigis on vägivaldsed, lõhkuvad kliimaprotestijate aktsioonid üldist pahameelt pälvinud. Teisalt, sotsiaalantropoloog Aet Annist on leidnud, et supiloopimine ja kiirteede kinnikleepimine on osa inimesi pannud kliimaprobleemi üldse märkama.

Õiguskantsleri ülesanne on kaitsta põhiseaduslikke väärtusi, sealhulgas keskkonda, ja õigusriiki, sealhulgas põhimõtet, mille kohaselt isikute õigusi tohib piirata vaid selge ja konkreetse seaduse alusel ja nii, et isikud saavad tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega. Õigusriiklus ei ohusta keskkonnakaitset, isegi kui see esmapilgul võib nii näida.

Loe ka õiguskantsleri 19.04.2023 ettekannet Riigikogus „Kliima kaitse ja põhiõiguste piirangud“ ning sellele järgnenud küsimuste ja vastuste ning Riigikogu liikmete arvamuste stenogrammi: https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202304191400.