Artikkel ilmus 18.aprillil ERR arvamusportaalis
Põhiseadus tagab keskkonna kaitse, ent seda tehes tuleb kaitsta ka riiki, omandit, ettevõtlust ja sotsiaalseid õigusi. Demokraatia võlu ja valu tasakaalupunkti leidmises seisnebki ning sinna saame jõuda äärmuslike nõudmisteta ja sunnita, kirjutab Olari Koppel.
Kohtumisel asjahuvilistega jäävad mõnikord kõlama pealtnäha iseenesestmõistetavad küsimused. Näiteks see: teame ju, et kliima ja maakera tulevik on praegu kõige olulisem teema, miks siis ei nõua õiguskantsler viivitamatut lõppu kõigele, mis keskkonda kahjustab? Teised huvirühmad aga küsivad: ega me siin Eestis avalikkuse kaasamisega liiale pole läinud? Mitte midagi ehitada ei saa, ei kõlba kanala, raudtee ega tselluloositehas, tuulepargid venivad.
Mõlemad on pahased, et õiguskantsler ei tõuse koos nendega barrikaadidele teisitiarvajate vastu.
Huvilised võivad nii küsida, ent õiguskantsler peab jääma truuks ametivandele: mõõdupuu on põhiseadus, pooli valida ei tohi. Sõltumatutel institutsioonidel, kes aitavad hoida ausa mängu reegleid, tasakaalustada vastanduvaid huve, on laiemalt mõeldes oluline roll. Ilma oleks halvem. Ka jalgpallis ei lähe kohtunik südamelähedase meeskonna kasuks väravat lööma.
Õnneks on meil põhiseadus, õiguskantsleri tööriist ja abivahend, millele oma otsustes ja vastustes tugineda. See metsakaitsja ja metsatöösturi ühise elu õiguslik alustekst kaitseb ühtviisi nii keskkonda (§ 5, § 53), omandit (§ 32) kui ka ettevõtlust (§ 31). Samuti annab põhiseadus ette raamid, milles tuleb seaduseid teha ja haldusakte anda.
Seadus ei tohi olla sõnamurdlik ja peab olema arusaadav (§ 10, § 13), elukorraldust oluliselt mõjutavad muudatused peavad olema ette teada (§ 10). Kui muudatused tuleb kiirustades kehtestada üleöö, siis võib sellega kaasneda kahju hüvitamise kohustus. Olulised piirangud tuleb sätestada seaduses (§ 3). Põhiseadus suunab leidma erinevate huvide tasakaalu.
Kui selline asjade tegemise viis ei meeldi, ei tundu piisav või on oma aja ära elanud, peab riigikogu muutma seadusi või rahvas põhiseadust. Sinnani lähtub õiguskantsler pooli valimata ja üht paragrahvi teisele eelistamata põhiseadusest ja seadustest.
Põhiseaduse § 5 ütleb, et Eesti loodusvarad ja -ressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. See tähendab, et loodusvarasid võib kasutada, ent seda ei tohi teha röövellikult. Loodusliku ressursi kasutamisele tohib ja vajadusel ka tuleb kehtestada reegleid ja vajalikke piiranguid.
Põhiseaduse § 53 lisab, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra kehtestab seadus. Vaidlus käib, mida säästlikkuse all silmas pidada, ning kas ja kuidas mahuvad reeglid ja piirangud põhiseaduse üldisesse raami.
Säästlikkus ei tähenda keskkonnakasutuse absoluutset keeldu, sest põhiseadus kaitseb lisaks keskkonnale ka omandit, ettevõtlust ning tagab terve rea sotsiaalseid õigusi, mille kasutamine võib tähendada ühtlasi loodusvarade kasutamist.
Samal ajal pole säästlikkuse mõiste kummist, mille alla mahub mistahes kellelegi majanduslikult tulus keskkonnakasutus. Tasakaalupunktid paneb paika üldine huvi ja vajadus – tõsi, omandiõigust tuleb seejuures austada –, mitte aga mõne üksikisiku majanduslik kasu.
Põhiseadus tagab vabaduse tegeleda seadusliku ettevõtlusega. Loodusvarasid tohib kasutada, aga vaid nii, nagu on lubatud. Nii peabki olema ja nii meil ka on. Seadusega ette nähtud korras tohib kaevandada maavara ja võtta maha puid. Tööstus vajab toorainet, me kõik riideid, maju, toasooja jms.
Kui ühiskonna enamus seda soovib ja riigikogu enamus sellega nõustub, võib rahvaesindus näiteks põlevkivi kaevandamise keelata. Õigusriigis peavad piirangud ja keelud olema selgelt ja konkreetselt seaduses kirjas ning piisavalt kaua ette teada.
Põhimõttelist laadi, näiteks paljude inimeste elu puudutavad, muudatused tuleb teha läbipaistvalt ning ausalt. Põhiseadus ei võimalda korraldada elu ümber üldise ja ebamäärase sisu ning tähendusega arengukavade kaudu. Igaüks peab igaüks seadust lugedes aru saama, mis teda tulevikus ees ootab ja kuidas tal tuleb oma eluplaane seada.
Just sellest tuleneski õiguskantsleri jaanuarikuine kirjalik (ja kolmapäeval, 19 aprillil parlamendis arutlusele tulev) ettekanne riigikogule asuda kohe ette valmistama rohepöörde elluviimiseks vajalikke seadusemuudatusi. See tähendab mahukat muudatuste paketti väga paljudes valdkondades ehitamise ja transpordiga alustades ning energeetika ja maakasutusega lõpetades.
Mõningaid sihte ja ülesandeid me suures plaanis teame: koos Euroopa Liiduga oleme lubanud saavutada süsinikuneutraalse majanduse aastaks 2050, lõpetada praeguste sisepõlemismootoritega autode müük Euroopa siseturul aastaks 2035 ning ehitada elamud ümber energiatõhusaks aastaks 2033.
Täiesti mõistetav on mure ja huvi, kas me jõud sellest kõigest ka üle käib. Vastuseid vajame lähiajal. Kui need eesmärgid nõuavad inimestelt või ettevõtetelt millegi tegemist – olgu kaevanduse sulgemist, laadimispunkti rajamist või oma kodu remonti –, siis tuleb see kohustusena seadusesse kirja panna. Et riigikogu võtab seadusena vastu riigi kõigi kulude ja tulude eelarve, siis tuleb riigieelarves ette näha ka rohepöörde käigus makstavad toetused ja hüvitised olgu kaevanduste sulgemise või kodude renoveerimisega kaasneva kulu (osaliseks) katmiseks.
Palju on olnud juttu eraldi kliimaseadusest, mis kõik meie keskkonnaprobleemid otsekui ühte kaitsvasse sooja sülle võtab. Suurte ettevõtmiste mõningast sümbolväärtust alahindamata vajab Eesti siiski eelkõige valdkondlike seaduste muudatuste paketti, millega inimesi ja ettevõtteid teavitataks kargelt ja klaarilt kliimaneutraalsusega kaasnevatest kohustustest.
Kliimaseadust pole vaja ka riigiasutuste omavaheliste suhete korraldamiseks ja ülesannete jagamiseks. Riigi kohustused tulenevad Euroopa Liidu õigusest, mille loomises on Eesti teistega võrdsetel alustel osalenud. Eraldi vaidlust näiteks seaduse pealkirja üle pole mõtet pidada.
See, et ka väga erinevate huvide tasakaalustamisel tuleb olulistes asjades siiski ühel hetkel otsustamatuse asemel mõistliku otsuseni jõuda, on loodushoiu küsimustes päevselge. Vastasel juhul tuleb tüli majja ja keskkond kannab kahju. Oluline, et kõik täiendavad ja ka uued piirangud peavad olema kirjas seadustes ja need omakorda põhiseaduse mõttes tasakaalus. Muidu ei pruugi muudatused kohtutelt armu leida, teiseks võivad anda soovitule hoopis vastupidise tulemuse.
Põhiseadus tagab keskkonna kaitse, ent seda tehes tuleb kaitsta ka riiki, omandit, ettevõtlust, sotsiaalseid õigusi. Demokraatia võlu ja valu tasakaalupunkti leidmises seisnebki, sinna saame jõuda äärmuslike nõudmisteta ja sunnita. Õiguskantsler teiste seas jälgib, et ükski põhjendatud seisukoht ei jääks kaalumata. Eraldi võetava üksikjuhtumi puhul võib osadele tõesti tunduda, et otsus on "kaldu" ning "vales" suunas. Kompromiss seda vist tähendabki, et ükski osapool ei saa täismahus oma algset tahtmist.