Indrek Tederi tervituskõne Eesti Kohtunike Ühingu aastakoosolekul 25.11.2010
(Suulise kõne kirjalik baastekst)
Austatud kohtunikud!
Tervitan teid aastakoosoleku puhul.
Ma loodan, et tänane päev võimaldab asjalikku arupidamist selle üle, kuidas on viimane aasta läinud ja millised võiksid olla prioriteedid uuel aastal. Tahaksin oma fookuse sättimisel teie tähelepanu paarile teemale juhtida.
Vaatasin enne siia tulekut Eesti Kohtunike Ühingu põhikirja ja veendusin, et mul on õigesti meeles üks teie tegevuse olulisimaid eesmärke: seista kohtunike ja kohtute sõltumatuse eest.
See võib tunduda elementaarne. Samamoodi nagu see, mis on kirjas meie põhiseaduses, võib tunduda elementaarne. Ometi me näeme nii õiguskantsleri kui ka kohtute praktikas nende elementaarsete õiguste ja kohustuste rikkumist.
Ja nii võibki pidada õiguskantsleri – nagu ka kohtuniku – rolliks elementaarsete asjade ülekordamist.
Kuna mõnikord kipuvad lihtsad põhiseaduses sätestatud printsiibid kuhugi kaugusse hajuma. Kohtuniku ja kohtute sõltumatus, mis on väga selgelt sätestatud põhiseaduses ja seaduses, on üks niisugune teema .
Aga ma käsitleksin kohtuniku sõltumatust eelkõige suhtes meie reaalse tegelikkusega.
Vastavalt seadusele mõistab õigust ainult kohus ning teeb seda seaduslikult ning oma väärtushinnangute kohaselt.
Loomulikult püütakse menetlusosaliste poolt menetluses kohut kallutada oma positsiooni poole, aga sellisest (olemuslikult põhimõtteliselt õiguspärasest) mõjutamisest ei soovi ma rääkida. Menetlus annab ju laialdased võimalused menetlusosaliste tegutsemiseks. Ma puudutaksin sellist teemat nagu kohtuniku mõjutamine väljaspool kohtusaali, reguleerimata avalikus ruumis, ning sellest tulenevast riivest kohtuniku sõltumatusele.
Me kõik oleme inimesed oma väärtushinnangutega ja tõekspidamistega.
Me kõik oleme osa ühiskonnast ja paratamatult oleme ka mõjutatavad ülejäänud ühiskonnaliikmete, avalikkuse poolt.
Mis aga juhtub, kui püütakse selle mõju kaudu kohtuga manipuleerida? Avalikku arvamust kujundades ja selle kaudu survestades ühiskonnaliikmete (sealhulgas kohtunike) personaalseid arvamusi.
Rõhutan mitte just originaalset põhimõtet, et hoolimata ükskõik millisest avalikust arvamusest või selle kujundamisest või kujundajatest peab kohtunik otsustama ise – allumata mõjutustele, sh. meediamõjutustele.
Kohtunik peab olema isepäine – selles ongi sõltumatu kohtusüsteemi mõte. Kohtuniku ülesanne on ka juhtida oma käesolevaid protsesse – kehtestada teatav menetluskultuur, mis toetab kohtupidamise sõltumatust, ja milles ei ole kohta ajakirjanduse tagaukse kaudu kohtuniku mõjutamisel.
Vähem kui kuu tagasi ilmus ühes juhtivas meediaväljaandes konkreetne , pahatahtlik ja kohtunikku ründav lugu, milles sisuliselt seati kahtluse alla kohtuniku pädevus ja sõltumatus.
Ajakirjaniku kõnepruugist ja sõnakasutusest oli valdkonna inimeste jaoks selgelt välja loetav, kust- poolt oli pärit katse kohtunikku survestada ja tema edasisi otsuseid sildistada. Küll aga ei olnud seda indikeeritud ülejäänud lugejate jaoks.
Mis võis olla motivatsioon selle loo taga? Kas see, et otsustaja peaks käituma nii, nagu keegi menetlusväline isik soovib? Kas sooviti, et kohtunik peaks taotlema meedialt rehabilitatsiooni, kiitust, kuigi selline olukord võib olla vastuolus seaduse ja südametunnistusega?
Paratamatult tähendab kohtuniku sõltumatus eelkõige ausat ja seaduslikku menetlemist ning vabadust oma otsustes „mitte meeldida“. Iga asi ei ole siin ilmas meeldiv. Avalikkusele ja meediale meeldimine võib olla ahvatlev, kuid see võib deformeerida sõltumatu õigusmõistmise.
Seega ma soovin jõudu kohtunikele ja jonni olla isepäised. Kui menetlusosalised püüavad meedia kaudu kohut survestada, siis andke neile märku, et sellised katsed ei jää märkamata ning et neile ei vaadata hea pilguga. Põhiseaduslikke õigusemõistmise põhiväärtusi ei tohi tuua tuua meeldivuse, populaarsuse või muu igati aktsepteeritava inimliku nõrkuse ohvriks.
Üks teine teema, millele tahaksin teie tähelepanu juhtida.
Vastavalt põhiseaduse §-le 146 on kohus mitte ainult sõltumatu õigusemõistja, vaid tal on ka monopoolne õigus õigusemõistmisele.
Kohtu kõrval ei ole analoogilist põhiseaduslikku institutsiooni.
Samas - Riigikogu menetluses on prokuratuuriseaduse muudatuste eelnõu, mille seletuskirja kohaselt soovitakse anda prokuratuurile mõneti kohtuga võrdne sõltumatuse seisund.
Ma andsin sellele eelnõule täielikult eitava hinnangu (nagu ka Kohtunike Ühing?) ja olen ka jätkuvalt seisukohal, et meil puudub vajadus kehtivat mudelit sellisel kujul reformida.
Asja teeb omakorda huvitavaks ka see, et kriminaalasjades jõuab kohtusse üldmenetluseks, kus nö täie rauaga vaieldakse, ainult väga väike osa (alla 10 protsendi) kaasustest. Ülejäänu osas on kas siis sõlmitud kokkulepe või kohaldatud oportuniteeti või mingit muud menetlust. Selles osas ühiskonnas nagu algas diskussioon, kuid see kuidagi sumbus.
See tõstatab küsimuse, kas õigusemõistmine jääbki prokuratuuri seinte vahele. Eelnõu ainult vormistaks tänase reaalsuse, andes prokuratuurile laiema ja seletuskirja kohaselt kohtuga analoogilise sõltumatuse.
Saan aru, et kohtunikud ei ole täna just alakoormatud ning seega võib kriminaalasjade menetluses teatud koormuse jagamine prokuratuuriga tunduda ahvatlev. Aga te ilmselt möönate, et võimude lahususe seisukohalt see päriselt ei tööta. Vahemärkuse korras tundub ka kummaline Justiitsministeeriumi vastandlik tegevus õigusloome kujundamisel, mille järgi ühest küljest kriminaalmenetluses püütakse kohtu rolli ja koormust vähendada erinevate lihtmenetluste jms võimaluste loomise näol. Teisalt aga luuakse tsiviilkohtumenetluses vastupidiselt üha enam tööd kohtutele juurde, pannes neile nt mitmete olemuslikult haldusülesannete (nõusolekud, load) täitmise kohustusi.
Ma loodan heale jätkuvale koostööle teiega nende ja paljude teiste küsimuste menetlemisel.
Edu teile!