Indrek Tederi kõne "Jõuetu demokraatia?" kohtumisel ohvitseridega Kaitsejõudude Peastaabis 07.10.2008
Austatud ohvitserid, head mõttekaaslased Eesti riigi kaitsel!
Kas tänapäeva demokraatia on jõuetu või demokraatlikus ühiskonnas on jõud olemas, kuid õiguse kontrolli all? See on küsimus, mida ma olen endale püstitanud. Sellise variandi puhul oleks tegu nö Viimase vahendiga , mis on talitsetud ja õigustatud õigussüsteemi poolt.
Küsimuse jõuetusest olen endale tõstatanud, nähes arenguid riikide vahel ja tunnetades kahtlust – kas demokraatlikud riigid suudavad kasutada jõudu vastuseisus barbaarsuse ja vägivallaga?
2008. aasta oktoobrikuu Diplomaatias on Edward Lucas ja Jüri Luik tõdenud, et käesoleval hetkel on teine külm sõda reaalsus, mis on muidugi parem kui kuum sõda.
Eesti positsioonilt tähendab see üheselt piiririigiks olemist.
Esmane võimalus - ja kahjuks ka maailmas tavapäraselt rakendatud praktika sellises olukorras on see, et pingesituatsioonis piiririigid piiravad ebaproportsionaalselt isikute vabadusi ja põhiõigusi. Kaugenetakse demokraatia ja õigusriigi põhimõtetest. Toimub nii-öelda steitistlik riigi tugevnemine inimeste arvel. Õigustusi sellisele käitumisele leiab küllaga. Ühtne eesmärk, loobumine millestki ühise huvi nimel. Samas astutakse ikka sama reha otsa – demokraatiast ja õigusriigist kaugenemine või sellest täielik loobumine ei tugevda ühiskonda ega mobiliseeri seda, vaid nõrgestab ühiskonda ja distantseerib inimest riigist. Riik asub kodanike kohale, surudes kodanikud mitte partneriteks, vaid alamateks – sisuliselt objektideks. Tulemuseks on kibestumine oma riigis ja sellest kaugenemine, mis võib koos väliste mõjuritega viia riigi lagunemiseni. Realiseerub riik kui juhuslik nähtus.
Avades demokraatia printsiibi olemust, on Riigikohus tõdenud järgmist – põhiseaduse § 1 kohaselt on Eesti demokraatlik vabariik. Vastandina autokraatiale tähendab demokraatia võimu teostamist rahva osalusel ja oluliste juhtimisotsuste tegemist võimalikult ulatuslikul ja kooskõlastatud alusel. Demokraatlikule riigikorraldusele on tunnuslik riigivõimu jaotumine selle erinevate harude vahel koos samaaegse võimude tasakaalustamisega. Seega esimene võimalus on juba formaalselt välistatud Eesti põhiseadusega.
Teine võimalus - ka pingeseisundis, sh piiririigina on riik demokraatlik õigusriik, kus järgitakse isikute põhiõigusi ja vabadusi. Riik on side inimeste vahel, mitte kodaniku kohal kõrguv kalk haldusvõim. Selline demokraatia ei ole jõuetu, vaid toimiv põhiseadusriik, kus jõud on olemas, seda saab teatud vajalikel juhtudel kasutada, kuid kasutamine toimub viimase vahendina ja kasutamine on õiguse kontrolli all. Ilusad sõnad, kuid kas ka reaalselt täidetavad? Või tõdeme seda, et on ilus ja perfektne õigussüsteem, millel reaalsusega vähe ühist ja reaalne elu toimib omade, avalikult mittediskuteeritavate reeglite järgi? Leian, et tegu ei ole ainult ilusate sõnadega ning reaalsus ja õigus ei ole eksisteerivad erinevatel planeetidel. Seda tingimusel, et õigussüsteem on reaalselt toimiv regulatsioon ühiskonnas.
Reaalselt toimiv õigus lähtub väärtustest. Lähtun eeldusest, et kaasaegse õigusmõtlemise vundamendiks on kujunenud konkreetsed väärtused. Põhiseaduse paragrahvi taga tuleb ja saab näha väärtusi. Saab eristada kõlbelisi, sotsiaalseid, õigusriiklikke väärtusi. Ma sean esikohale Eesti riigi igikestvuse väärtuse, milleta ülejäänud väärtused kaotaksid sisu ja vormi. Samas ei ole igikestva riikluse väärtus asi iseeneses, vaid riik on loodud inimese jaoks. Tegelikult ei ole ju Eesti riigi igikestvuse ülim väärtus pelgalt õiguslik, vaid eksistentsiaalne - eluline. Samas on see ka ju ülim õiguslik väärtus, mis on põhiseaduses alusväärtusena. Samuti eksisteerib põhiseaduse aluspõhimõtete avatud kataloog, millest saab esile tuua rahvasuveräänsuse, riigi rajanemise vabadusele, õiglusele ja õigusele, sisemise ja välise rahu kaitse, eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, inimväärikuse, sotsiaalriikluse, demokraatia, õigusriikluse, põhiõiguste ja –vabaduste austamise ning riigivõimu tegevuse proportsionaalsuse.
Seega vastus küsimusele demokraatia jõuetusest või jõulisusest on järgmine - sõltub meie, st rahva tahtest, kas me anname demokraatiale jõuetu või jõulise sisu. Jõulisus ei saa ega tohi tähendada õiguse ja reaalsuse eiramist. Jõulisus ei tähenda ka rumalust ja mõistuse kojujätmist. Eesti on väikeriik ja väiksena pead sa alati olema suurtest targem ja kavalam, mobiilsem ning ka isikute põhiõigusi ja vabadusi täielikult järgiv.
Mobiilsus omakorda tähendab ka riigi toimimist ühtsena.
Lõpetuseks tunnustatud juristi Ilmar Tammelo mõttearendus tema „Õigluse filosoofiast“ 1982. aastast (vt Õiglus ja hool 2001, lk.30), mis kõlab väga modernselt. I. Tammelole ei meeldi inimõiguste ühekülgne rõhutamine. Inimõiguste nõudmine oleks moraalselt palju mõistetavam, kui samas rõhutataks ka inimese põhilisi kohustusi.
Põhiseaduse § 54 kohaselt on Eesti kodaniku kohus olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu,
Seega demokraatia säilimine ja jõuetuse vältimine tähendab ka õiguslikult igaühe jaoks inimkohustuste järgimist, mitte ühekülgselt üksikisiku õiguste rõhutamist ja nõudmist, eirates üldist huvi demokraatliku riigi säilimisel.