Allar Jõksi kõne Eesti advokatuuri üldkogul 21.02.2008
Austatud advokatuuri juhatus, liikmed, auväärt külalised
Sain eile kirja ühelt inimeselt, kes palus mul täna ja siin Advokatuuri üldkogul
„kord majja lüüa“.
Loomulikult ma seda tegema ei hakka. Mitte seetõttu, et advokatuuril kui advokaatide kutseühingul ei oleks muresid.
Õiguskantsleri lauale jõudnud avalduste või meedia vahendusel võimendatud uudiste tagant vaatavad vastu vajadus pideva kutseoskuste täiendamise järele ja advokaadieetika mõiste sisustamiseks.
Selleks, et avalikkus ei samastaks advokaati oma kliendiga, on väga palju ära teha teil endil.
Ma usun advokatuuri sisemisse puhastusvõimesse. Selleks, et tarkus ei tuleks põgenevate päevad kannul kui karm karjane, peavad teie arutlused olema otsustavalt otsekohesed ja valimatult vastutustundlikud.
Ka sellel aastal ei saa ma mööda ega üle ja advokaadi vastutusest ja sotsiaalsest rollist.
Usaldust sõltumatu ja asjatundliku õigusemõistmise kui õigusriigi ühe alustala vastu ei kujunda mitte ainult kohtunikud või prokurörid. Kuidas suurendada usaldust advokaadi ja avalikkuse vahel ja sedakaudu ka advokaadi ja kliendi vahel?
Usaldussuhe on paraku habras kui veebruarikuine jää.
Viimase aastaga on süvenenud trend, kus õiguslikke vaidlusi ei peeta enam kohtusaalis või kabinetis, vaid avalikkuse silma all. Kohtualuse, süüdistatava või kahtlustatava asemel on laval peategelaseks advokaat. Võitjaks osutub see, kelle PR-masin on võimsam.
Kes sellest võidab? Kindlasti ajakirjandus.
Aga kas ka advokaat või prokurör???
Õigusemõistmise kandumine kohtusaali seinte vahelt ajalehe esikaantele murendab lõppastmes usku õigusriiki.
Siinkohal pole oluline, kas avalikkust on kohtumõistjaks kaasanud süüdistaja või kaitsja.
Advokaadi sotsiaalne roll tähendab, et advokaadid võtaksid sõna ühiskonna jaoks olulistel teemadel. Vahet pole, kas selleks on mure riigi karistusvõimu delegeerimise või õiguskeele arengu pärast Või hoopis kartus suletumaks muutuva ühiskonna ees.
Demokraatliku riigikorralduse alustalasid tuleb kaitsta sõltumata sellest, kummal pool kohtulauda istutakse.
Ei tohi unustada, et advokaatidel on põhiseadusliku järelevalve vaidluste algatamisel suuremad võimalused kui Riigikohtul või õiguskantsleril. Mul on hea meel, et üks vana vaidlus selle üle, kui õhukeseks riik võib minna selleks, et mitte minetada riigiks olemise tunnuseid, saab lähiajal Riigikohtus lahenduse.
Eesti seisab lähiajal silmitsi mitme olulise õigusharu reformimisega –olgu mainitud vaid perekonnaseadus, töölepinguseadus, korrakaitseseadus.
Advokaat kui õiguse vahendaja on just see, kelle teadmised ja kogemused tooksid värskendust ja täiendust poliitilistele ja majanduslikele argumentidele.
Miks ma kutsun mõtlema ühiskonna asjade üle? Sest me kõik oleme ühel või teisel määral demokraatia arhitektid. Ja kaasvastutajad Eesti ühiskonna arengu eest.
Lõpetuseks midagi rõõmustavat. Oli hea aasta, sest avalik sektor saab tugevat täiendust advokaatide hulgast.
Kasutan siinkohal võimalust, et õnnitleda veelkord Indrek Tederit õiguskantsleriks nimetamise puhul.
Riigikogu üksmeelne ja tugev toetus Inderk Tederile on kindlasti tunnustus ka Eest Advokatuurile. Aga iga tunnustusega kaasneb ka vastutus.
See tähendab, et avalikkus on ablas iga advokaadi või advokatuuri eksimust üle kandma õiguskantslerile.
Lugupeetud üldkogul osalejad!
Kutsun teid üles oma tänastes arutlustes tõstma südametunnistuse kõrgemale kohanemisvõimest ja ideaalid pragmaatilistest kaalutlustest.
Aitäh!