Indrek Tederi tervituskõne Tartu Ülikooli õigusteaduse ja majandusteaduse magistrandide lõpuaktusel 17.06.2011.
Kõrgeaulised saalisviibijad!
Esmalt soovin teile õnne kraadi omandamise puhul. Loodan, et kraadi omandamise protsess oli nauditav, et õppisite ja arenesite palju.
Olles saanud magistriteks, tuleb järeldada, et te peaksite oskama vastata eksperditasemel küsimusele „miks“, „mis põhjusel“ teie erialas toimunud või toimuva kohta, mitte pelgalt tehnikuna kirjeldama protsessi selle olemusest ning põhjuslikest seostest aru saamata.
Nii oma tänases töös õiguskantslerina kui ka eelmises töös advokaadina hindan eelkõige loomingulisi tippspetsialiste – neid, kel on suutlikkus, oskus ja julgus oma peaga mõelda ja kes oskavad nutikalt kasutada koolis õpitut. Kui bakalaureuse tase peaks jääma vastavate õppedistsipliinide läbitöötamisele ja erialakeele omandamisele, siis magistri ja doktori tasemel on või peaks olema (heauskse inimesena ma eeldaksin, et on) isikul võime oma peaga mõelda ja näha nö puude taga metsa. Piltlikult väljendades peaks magister olema suuteline tõusma oma eriala kohale, nähes oma eriala seoseid muu maailmaga ja aru saama, millist lennukurssi valida, eiramata lennureegleid.
Kahjuks pean ma tõdema, et paljud juristid on altid tsiteerima täpselt kohtute lahendeid ja välisriikide teadlaste teoreetilisi käsitlusi, kuid ei ole eriti julged või võimelised leidma iseseisvaid ja uudseid lahendusi ega ka arendama edasi loetud teadmist. Kartus olla loominguline muudab paljud õiguslikud arutelud kammitsetuks ja krampunuks. Vahel on mul tunne, et see on lihtsalt harjumusest - nii peab, nii on ette nähtud!
Suundumus on normide teadmisele ja nende täpsele järgimisele. Loomulikult on see ju tähtis… Aga teinekord on vajalik ka vabam ja laiahaardelisem mõtlemisvõime, et olla edukas, et olla see, kes elus on liider, mitte pelgalt tehnilise olukorra kirjeldaja laadis „nii on, sest seal ja seal on nii kirjas“. Loomulikult selline oma peaga loominguline mõtlemine on raskem, keerukam ning teinekord ka väga valus. Isepäine ja loominguline isiksus on nähtav ja kes on loomingulisusega nähtav, võib ka alusetult saada karistada, sest isemõtlemine ei ole alati meie ühiskonnas hinnatud, küll aga on see elu edasiviiv.
Miks ma seda Teile räägin? Lihtsalt sügavalt minu subjektiivse arvamuse järgi on meil suundumus toota keskpärasust, anda nö kõigile nähtustele keskmine tähendus - keskmine tarbija, õppija, spetsialist jne, jne (nõnda-öelda jedermann). Siin saalisviibijad ei ole keskpärased (ma seda loodan), sest te viibite siin saalis.
Möönan, et ühiskonna süsteemseks toimimiseks on vaja väga palju keskmisi asju-inimesi ning ma ei kavatse keskpärasust halvustada, kuid just väikeriik nagu Eesti vajab loomingulisi isikuid, kes tõusevad keskpärasusest kõrgemale. Me ei soovi ju, et Eesti oleks keskmine, keskmistele asjadele keskendunud ning neid tähtsaks pidav väikeriik? Või on see meie soov? Aga selleks ju ei saada magistriks, et olla keskpärane?
Seega minu tagasihoidlik soovitus Teile – olge julgelt ja loominguliselt mõtlevad! Kõikides esmapilgul suurtes tõdedes tasub analüütiliselt kas kahelda või vähemalt julgeda nende üle arutada. Ärge ehmuge sellest, kui teil loomingulise ja julge idee eest preemiaks nö „nina veriseks lüüakse“ keskpärasuste koondise poolt.
Soovin Teile kavalust ja visadust olemaks haritud ja loomingulised - olemaks eliit.