Indrek Tederi tervituskõne õppeaasta alguse puhul Tallinna Ülikoolis 01.09.2010
Austatud kohalolijad!
Eesti põhiseaduse preambula kohaselt on Eesti omariiklus rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Ei ole juhus, et esikohal on vabadus enne õiglust ja õigust. See annab mulle alust väita, et Eesti on (või peaks olema) vabadusühiskond ning kogu kehtiv reeglite süsteem on käsitletav ja tõlgendatav just vabaduse kaudu. Ma pean vajalikuks rõhutada vabadust, kuna meie reeglite- ja kohustusterohkes ning võib-olla ülereguleeritud ühiskonnas kipub ära ununema lihtne põhimõte: inimene on vaba ja reeglid, reeglite süsteem on selle teenistuses. Ääremärkusena saab muidugi öelda, et võrreldes paljude Euroopa ühiskondadega ei ole Eesti väga üle reguleeritud, kuid mul on õigus oma subjektiivsele arvamusele – ega neid reegleid vähe ole.
Rakendades oma vabadust, olete te valinud tee - olla haritud. Aga milleks haridus? Kas selleks, et olla parem tööturul? Saada parem ja tasuvam koht? Kindlasti ka seda. Või uudishimust saada haritumaks, teadlikumaks? Teada, kuidas maailm toimib, et teha ise paremaid valikuid?
Vabadus
Muidugi saab väita, et vabadus tähendab ka õigust olla nii tark kui ka rumal, sest oma vabadust realiseerib igaüks nii, nagu ta soovib. Valides vabaduse olla tark - ma eeldan, et te olete selle tee endale valinud -, tähendab see küllap vabadust oma peaga mõelda ning teha ise teadlikult valikuid ja järeldusi hoolimata sellest, mida teised arvavad. Muidugi ei tähenda see alati vastuvoolu ujumist ja isepäist mõtlemist. Tavapärane ja inimühiskonnas vägagi soositud on kriitikavabalt omaks võtta ühiskonnas levinud reeglid ja ka tavad-kombed. Ega see ju põhimõtteliselt vale ole. Oleme ju ühiskond, sotsiaalne võrgustik, kus ei saa arvestamata jätta üldisi tõekspidamisi ja kombeid. Kuid samas, tulles tagasi eelduse juurde, et te olete valinud tarkuse tee, olete te tõenäoliselt valinud ka oma peaga mõtlemise tee. Oma peaga mõtlemine tähendab tõenäoliselt ka oskust asju ratsionaalselt analüüsida ja püüda näha olulist. Näha seda, mis on tegelikult, mitte mis on näiline.
Näivus ja vagatsemine
Näivust on ju inimühiskonnas piisavalt, võimalik et ülearugi. Näivus, mulje, imid¾ on ju meile kõigile oluline. Sellest hoolib tõepoolest igaüks ja selle heaks toimetavad ka professionaalsed suhtekorraldajad. Samas aga ei tohiks ära unustada näivuse taga olevat reaalsust. Maja ei koosne ainult fassaadist. Mõnikord kipub näivus aga vägagi silmakirjalikuks ja vagatsevaks, mille puhul võib oletada ühiskondlikku mängu – keegi ei usu seda, aga kõik mängivad. Kõik teevad vaga näo, aga tegelikkuses ei veeda praktiliselt keegi aega paastus ja palves vagatsedes. Kui ühiskonnas on domineerivad vagatsevad silmakirjalikkuse mallid, siis nende abil on ka lihtne ühiskonnaliikmetega manipuleerida. Hiljutine meedias kajastatud eduka diplomaadi tagasiastumine väidetavate inimlike peopiltide ja sellega seonduva pärast oli vist ka vagatsemine, kuna unustati ära, et igaüks, ka diplomaat on inimene, kellel on eraelu. Ning eraelu õiges koguses ja kujul serveerimine tõi tõenäoliselt soovitud eesmärgi - diplomaadi diskrediteerimise. Eeldades ühiskonna silmakirjalikkust ja vagatsemisdogmat, vajutati õigetele nuppudele. Aga kas need nupud oleksid toiminud, kui Eesti ühiskond oleks sisuliselt vabameelsem? Probleemiks ei ole mitte selle juhtumi kajastamine (kõike võib kajastada), vaid selle kajastamise ettemääratud tonaalsus. See on ainult üks näide. Minu tagasihoidlik ettekujutus on, et Eesti võiks tulevikus muutuda vabamaks - ka vabameelsemaks. Ärgem eeldagem, et meie kaasinimesed on must-valgetes toonides plakatinimesed. Me oleme kõik väga värvilisel pildil ja see ongi tore. Kuid ärgem ainult tolereerigem ühiskonnas toimuvat, vaid võtkem toimuvat rõõmsal meelel, vajadusel irooniaga, vajadusel kriitiliselt ja ratsionaalselt, kuid palun mitte vaimuvaese ja nürimeelse vagatsemisega.
Teadmiste tee
Tulles ülikooli, olete te valinud teadmiste tee.
Teadmisi võib omandada ja kasutada mitmeti. Toon välja kaks võimalust. Kas reaalselt ühiskonna muutmiseks ja enda plaanide ning eesmärkide elluviimiseks tegelikkuses või lihtsalt teadmiste omandamise rõõmust ilma neid teadmisi otseselt rakendamata. Mõlemad võimalused on ju tunnustatavad. Tunnustades teoreetiliste teadmiste olulisust, pean ma ka oluliseks, et teoreetiline teadmine oleks nö maandatav praktikasse. Aga see on ka ainult minu subjektiivne arvamus. Puhta teoreetilise teadmise olemusse suhtun ma soojalt, killukese eneseirooniaga. Seega ei suuda ma vastu panna kiusatusele tsiteerida nö puhta, või õigupoolest tolmunud teadmise kohta käivat üht Michel Foucault’ ütlust, seda natuke parafraseerides[1]: „See võis olla miski, mida ma nimetaksin „palavikuliseks loiduseks“ – miski, mis tabab tüüpiliselt neid, kes on kiindunud raamatukogudesse, dokumentidesse, teatmeteostesse, tolmunud kirjutistesse, tekstidesse, mis vaevalt trükituna suletakse kohe taas uinuma riiulitele, kus neid ei puudutata enne kui paari sajandi pärast. Kõik see sobiks hästi nende inimeste rabeleva inertsusega, kes kuulutavad tühja teadmist, teatud liiki luksuslikku õpetatust, tõusiklikku rikkust, mille välised märgid ilmutavad ennast teatavasti joonealustes viidetes. See sobiks kõigile neile, kes tunnevad ühtekuuluvust läänemaailma kahtlemata ühe vanima ja iseloomulikuma, kummaliselt purustamatu salaühinguga, mida minu meelest antiikajal ei tuntud ning mis tekkis varases kristluses, ilmselt esimeste kloostrite aegu invasioonide tulekahjude ja metsade ääremail – ma pean silmas suurt , sooja ja sõbralikku kasutu eruditsiooni vabamüürlust“.
Austatud kohalolijad! Lõpetuseks võib öelda, et haritus on see, mis jääb järele peale ülikoolis õpitu unustamist!
Aitäh!
[1] Michel Foucault, Kaks loengut, Kaasaegne poliitiline filosoofia, Valik esseid, koostanud ja toimetanud Jüri Lipping, Tartu 2002, lk. 284