Indrek Tederi ettekanne "Kas korrakaitse on vormis?" Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna korraldatud konverentsil „Korrakatse vormis – millises vormis? Vaade minevikku, olevikku ja tulevikku. Ühiskonna hinnang ja ootused korrakaitsepolitseile“
9. 09.2010 Paide Kultuurikeskuses
Austatud kohalolijad, lugupeetud politseinikud!
Rääkides korrast alustan ma vabadusest. Vabadus ja kord ei ole omavahel vastuolus vaid minu arvates kord sünnib vabadusest.
Eesti põhiseaduse preambula kohaselt on eesti omariiklus rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Minu hinnangul ei ole juhus, et esikohal on vabadus enne õiglust ja õigust. See võimaldab mul väita, et Eesti on või peaks olema vabadusühiskond ning kogu kehtiv reeglite süsteem on käsitletav ja tõlgendatav just vabaduse kaudu – olgu selleks siis sõnavabadus öelda, mida mõtled; meelsuse väljendamise vabadus avalikul koosolekul; usuvabaduse põhimõtet järgides rätiku kandmine; füüsiline vabadus ja isikupuutumatus vägivaldse naabri sekkumise vastu vms. Kõigi nende vabadustega puutub politsei ilmselt igapäev kokku.
Ma pean vajalikuks rõhutada vabadust kui demokraatliku ühiskonna väärtust, kuna meie reeglite- ja kohustusterohkes ning võimalik et ülereguleeritud ühiskonnas kipub ära ununema lihtne põhimõte – inimene on vaba ja reeglid, reeglite süsteem kui meie õigusruum on vabaduse teenistuses. Seega vabadusest sünnivad reeglid, sünnib ühiskonna korrastatus.
Piltlikult öeldes on selline riigipoolne korrastatud ühiskond vajalik igaühele - nii Põrgupõhja Jürkale kui ka Kaval-Antsule. Põrgupõhja Jürkale selleks, et Kaval-Ants tal igas olukorras nahka üle kõrvade ei tõmbaks ja Kaval-Antsule selleks, et Jürka Kaval-Antsu omakohtu korras maha ei lööks. Samas muidugi ei saa politsei olla Põrgupõhja Jürka õndsakssaamise tagaja. Lihtsamalt öeldes politsei ei asenda muu ühiskonna tasakaalustavaid asjaolusid – politsei peab klaarima asju nii, et Jürka oleks mittepetetud ja Ants elus.
Seega igaühe huvides on esiplaanil ühiskonna korrastatus ja inimeste soov elada sellises ühiskonnas, mis on turvaline ning kus toimivad selged reeglid tagavad nii igapäevase tegevuse kui ka kindlustunde turvalise tuleviku suhtes. Turvatunne demokraatlikus ühiskonnas, kus võib kindel olla nii demokraatia jätkusuutlikkuses kui ka selles, et võid öösel kesklinnas vägivallavabalt liikuda, on suur väärtus. Siin on oluline roll politseil – just politseil vormis - korrakaitsepolitseil. Samas ei saa ühiskond arvata, et turvalise ühiskonna loomine on vaid politsei ülesanne. Politsei kätes on vaid osa korra ja turvalisuse kaitsest kehtivas õiguslikus raamistikus ning see saab toimida ainult koostoimes kogu ühiskonnaga. Ühiskonnas peaks toimima leping – me teame politsei rolli ja usaldame politseid.
Veidi lihtsustatult lähenedes tähendaks selline kokkulepe ühiskonna võimekust kehtestada ennast omal maal, kas siis rahumeelselt või teatud juhtudel ka sunniga. Demokraatlik riigivõim peab olema suuteline toimima ja toimima nähtavalt. Demokraatia ei tähenda ega saagi tähendada ühiskonna abitust reeglite eirajate suhtes. Demokraatia ei ole ega saagi olla jõuetu, abitu. Seega reeglite rikkujate suhtes on riigivõim õigustatud kasutama sundi, jõudu. Loomulikult selline intensiivne põhiõiguste piirang on ja peab olema piisavalt seadustega reguleeritud. Samuti on just õiguspärase sunni – jõu kasutus riigi monopoolne õigus. Seda rakendatakse spetsiaalsete institutsioonide kaudu, mille koolitatud liikmed oskavad hinnata sunni kasutamise piire ja oskavad käituda vastavalt olukorrale. Tänapäeval on oluline ka ennetus sunni kasutamisele. Seega just korrakaitse vormis – Eesti Politsei nähtavus ja toimimine on omaette väärtus. Samas saaks välja tuua paradoksi ühiskonna ootustes politseile. Ühelt poolt soovitakse vormis politseid näha igal pool ja pahandatakse, kui politsei ei reageeri igale väljakutsele kiirelt. Teisalt - kui politseid on n-ö liiga palju, siis võidakse tõstatada küsimus, kas järelevalve ja kontroll iga ühiskonnaliikme üle suunab Eestit politseiriigi poole. Korrektsuse huvides ütlen kohe välja, et minu arusaamise järgi puudub Eestil reaalne oht muutuda politseiriigiks. Eesti on demokraatlik, õigusriiklik ühiskond, kus on piisavalt ühiskonna tasakaalustamise instrumente - üks neist on teatavasti õiguskantsler nii ombudsmani kui ka põhiseadusliku järelevalve ülesannetes. Samas ei kuulu ma isikute hulka, kes ülimalt armastaks järelvalvet ja sellega liialdamist. Ühiskonnas toimiv järelevalve ja kontroll peaks olema piiritletud, mitte liialdatud. Iga inimese taga ei peaks seisma neli järelevaatajat, kes suunaks, kontrolliks, hindaks isiku iga sammu. See ei ole mitte ainult finantsiliselt võimatu, vaid ka vabadusühiskonnale kohatu.
Minule saadetud esinemise kutses püstitati mitmed küsimusi, millele ma proovin vastata.
Kas poliitiline tahe võrdub rahva tahtega?
Otsekohene vastus on, et loomulikult ei võrdu ega saagi võrduda. Ma kasutaksin küllaltki ettevaatlikult määratlemata õigusmõistet „rahvas“ just oluliste järelduste tegemisel. Sellise üldmõistega nagu rahva tahe, rahva soov on võimalik inimestega manipuleerida ja mitmed re¾iimid on seda ju teinud. Näiteks natsi Saksa kohtud mõistsid õigust vastavalt „rahva õiglustundele“. Seega ärgem unustagem üksikisikut, kes on põhiõiguste kandja. Rahvas koosneb üksikisikutest, kelle huvid ja tõekspidamised võivad olla väga erinevad. Teatud osa on ühine, kuid paljudes valdkondades on inimesed väga erineva tahtega. Ühise tahtena saab näiteks välja tuua soovi igikestvale omariiklusele ning soovi turvalisele ja korrastatud ühiskonnale. Konkreetselt lähevad aga seisukohad vägagi erinevaks ning vastuoluliseks.
Kui üksikisikutel on ühised huvid, siis nende huvide kandjatest formeeruvad huvigrupid. Kui nad läbi ausate valimiste enim hääli saavad, kehtestavad nad ennast ka poliitiliselt nii seaduste vastuvõtmisega kui ka reaalse valitsemisega. See on demokraatlikule ühiskonnale iseloomulik. Demokraatia ei tähenda utoopiat, kus puuduvad probleemid. Kuid utoopiaid ei ole olemas ja kui neid utoopiaid püütakse reaalses elus luua, siis kipub see ikka vägivaldseks ning elamiskõlbmatuks. Seega ei tähenda demokraatia probleemivaba ühiskonda. Demokraatia tähendab nii probleemide nähtavust kui ka võimalust probleeme lahendada. Demokraatia tähendab ka ühiskonna poliitilist juhtimist. Poliitiline juhtimine ei tähenda seda, et otsustajatel oleks privilegeeritud seisund. Seda mitte! Eestis on kõik seaduse ees võrdsed, kuigi osadel isikutel kipub see mõnikord ära ununema. (Näiteks kui tuntud poliitik ärkab hommikul kainestusmajas või avastab ennast baaris lõhkumise järel arestimajast.) Selline mälunõrkus võib lõppeda vägagi ootamatult ja kõrgelt kukkumine on vist valusam. Miks muidu hakatakse eneseõigustuseks kohe politseid poliitikasse sekkumises süüdistama, kui politsei toob avalikkuse ette avaliku raha väärkasutusi näiteks tuntud omavalitsuses. Poliitiline juhtimine ei tähenda loomulikult poliitiliste suvaotsuste tegemist. Otsustuste piirid seab õigusruum, eelkõige põhiseadus ja sellest tulenevad nõuded, millele peavad kõik seadused vastama. Poliitilise tahte osas seoses korrakaitsega on mulle jäänud mulje, et erinevatel poliitilistel tahetel ei ole suuri erimeelsusi selles, et korrakaitse peab suutma täita oma ülesandeid. Poliitilistele otsustustele seavad piirid ka ühiskonna käsutuses olev varaline ja inimressurss.
Siit jõuame järgmise püstitatud küsimuse juurde.
Kuidas leida konsensus poliitilise tahte ja tegelike probleemide lahendamise vahel, seda eriti ressursside jagamise tingimustes?
Kui ma küsimuse püstitusest õigesti aru saan, siis teemaks on rohkem tööd vähema raha eest?
Nagu ikka, taanduvad kõik arutelud raha vähesusele ja raha on tõepoolest alati vähe. Seda tunnetab eriti avalikus sektoris, kus kohustuste ja ülesannete hulk, samuti ootused avaliku teenuse kvaliteedile tunduvad kasvavat lõputuna, kuid raha hulk ei suurene, vaid väheneb.
Väikeriigis on ka väga heas majandussituatsioonis piiratud koguses avalikku raha ja paraku ka inimesi. Tõenäoliselt on avaliku halduse üks oluline küsimus, kuidas jaotada õiglaselt avalikku ressurssi? Siin tulevad mängu ressursi jaotajate maailmavaade, väärtushinnangud jms, mille alusel kujuneb poliitiline tahe. Viimane väljendub lõppkokkuvõttes ühes kuivas õigusaktis, mille kujunemise ümber möllavad kired. Ma mõtlen riigi igaaastast eelarvet. Eelarve kujuneb läbi kompromisside vastavalt otsustajate tõekspidamistele. Saab väita - läbi poliitilise tahte.
Ma saan asuda seisukohale, et eelarve kujundamisel on põhiseaduslik mõõde. Omariiklusel on omad prioriteedid, mis sisuliselt on riigi klassikalised ülesanded. Riik peab olema võimeline ennast kehtestama omal territooriumil. Seega minu jaoks on Eesti omariikluse prioriteetsus sise- ja välisjulgeoleku, õigusemõistmise, hariduse ja rahvuskultuuriga seonduvate tegevuste piisav finantseerimine. Lihtsustatuna saab väita, et ilma nende valdkondadeta ei saaks rääkida omariiklusest. Sellest tulenevalt olen ma jätkuvalt selle vastu, kui näiteks korrakaitseseaduse eelnõus on antud võimalus osa avaliku korra tagamist delegeerida eraturvafirmadele. Olen jätkuvalt selle vastu, kuna see seondub otseselt riigivõimu teostamisega – ka otsese sunni teostamisega. Omariiklust ei saa delegeerida. Ma ei vastusta koostööd erafirmadega, kuid on teatud valdkonnad, mida riik ei anna käest. Üks selline on võimekus rakendada vajadusel otsest sundi. See on riigi ainuõigus.
Väikeriigil ei ole ka kõige paremal ajal sellist raha, mida sooviksime. Rahapuudus on eriti tunnetatav majanduskriisi ajal. Seega tuleb igal institutsioonil teha raskeid otsuseid ja määratleda need prioriteetsed tegevused, mida igal juhul tuleb täita. Fakt on see, et kõike, mida ühiskond soovib, ei jõuta täita. Tekib vastuolu, paradoks: läbi valijate soovide on kujunenud poliitiline tahe, mis nõuab politseilt väga palju vähese ressursi eest, aga tegelikkus oma probleemidega seda ei võimalda. Ega sellel paradoksaalsel olukorral head lahendust ei ole, kuid politsei on hoolimata alafinantseerimisest hästi hakkama saanud. Minu arusaamist mööda on selle edukuse taga ka ratsionaalsed otsustused, lähtumine n-ö tervest mõistusest, mitte formalistlikust elukäsitlusest. Seda näitab ju Eesti politsei kõrge maine. Tegelikkuses ei ole väga nähtaval loosung „vähem raha, vähem politseid“, aga kahjuks see nii on. 6. septembri Eesti Päevalehest saime äsja lugeda, et väidetavalt läks lennujaama ümbruses taksojuhtide hulgas kord käest pärast seda, kui juuli alguses likvideeriti terminalis töötanud politseipunkt.
Väike näide Tallinna kesklinnast, mis suvel on turistide vallutatud ning kohe ka terve Euroopa kultuuripealinn. Kui politsei abi on vaja Tallinna kesklinnas, näiteks Vabaduse Väljakul, siis lähim politseijaoskond on Pelgulinnas. Veidi liialdades tekib küsimus, kas selline olukord on loodud selleks, et näiliselt vähendada registreeritud kuritegevust, kuna paljud, eelkõige linnas lühiajaliselt viibivad turistid, ei võta ette nii pikka rännakut? Või on põhjus hoopis see, et politseivõim on kesklinnas üle antud Tallinna korrakaitsele – on toimunud politsei munitsipaliseerimine. Kas seda pidada normaalseks?
Samuti kas saab pidada normaalseks, et politsei arestimajas on öösel julgeolekut tagamas ainult üks inimene? Põhjus – pole raha.
Rahateema kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et paratamatult peame me oma riiki pidama selle reaalse raha eest, mis meie ühiskonnal on. Samas ma leian, et klassikalised riigi funktsioonid, mis seonduvad otseselt võimu teostamisega ja sunni kohaldamisega, ei tohiks olla ka kitsastel aegadel alarahastatud. Muidu võib juhtuda, et kärpimishoos kärbime ära oma võimekuse omariiklusele. Samuti tuleb tõdeda, et riigi rahakott on tervik ja sellest tervikust on suurim osa Sotsiaalministeeriumi eelarves, milles muudatuste tegemine (ma ei mõtle vähendamist vaid korrastamist) on poliitiliselt vägagi keerukas ja seda eriti valimiseelsel ajal.
Kuidas vältida politseitöö muutumist poliitiliseks tööriistaks?
Lihtne vastus oleks – säilitades Eestis demokraatia ja õigusriikluse, mille üks põhimõte on riigivõimu seaduslik teostamine. Muidugi saab öelda, et see soovitus on liialt üldsõnaline, kuid samas on see soovitus ju asjakohane. Eesti demokraatlikus ühiskonnas on üks demokraatliku kontrolli teostaja ka õiguskantsler, kes ei oma küll mingit täitevvõimu, kuid kellel on oma pädevuse piires hoovad välistamaks n-ö poliitiliste tellimuste juhtumid politseile. Annan välja veksli – juhul kui teate, kus esinevad poliitilise surve momendid, andke mulle teada ja ma menetlen seda täie kohusetundega.
Muidugi on üks mõjutusvahend eelarve ja selle kujundamine. Kuid ma eristaksin selle igasugustest otsestest poliitilistest mõjutustest.
Politsei kujundamine täielikult sõltumatuks institutsiooniks ei ole samuti õige ega ka võimalik. See võib kaasa tuua muid probleeme ja pealegi ei oleks see tõenäoliselt kooskõlas põhiseadusega. Täitevvõim on oma olemuselt ikkagi üks võimuharu meie parlamentaarses riigis.
Kokkuvõtlikult saab väita, et see on ka Eesti poliitilise kultuuri küsimus. Minu jaoks on absoluutselt ja üheselt selge, et politsei on apoliitiline ja juhindub seadustest ning muudest õigusaktidest. See, et seadused kujunevad poliitilise võitluse ja poliitilise arutelu käigus, on teine küsimus, mis ei ole käesoleval juhul relevantne.
Ootused
Minu ootus korrakaitsepolitseile on praegu politseis tunnetatava ratsionaalse ja inimliku käitumistendentsi jätkumine. Eesti õigusruum on keerukas ja mõningatel juhtudel paradokse sisaldav. Selles orienteerumine ei ole lihtne ja alati ei saa me seaduste ja reeglite puhul õigusselgusest rääkida. Mulle on meelepärane see, et politsei on võtnud ratsionaalse ja mitte formalistliku suhtumise: inimesel on mure, mis vajab lahendust. Selline püüd asju sisuliselt käsitleda on igati õige, mitte uppumine formalismi. Ma olen oma praktikas täheldanud, et selline aeganõudev mõttemaailma muutus suundumusega ratsionaalsuse ja inimkesksuse poole on politseis toimumas. Näiteks mootorsõidukite turvavarustuse kasutamise ja olemasolu kontrollimise kampaaniad, kus on eesmärk juhtida inimeste tähelepanu nende enda turvalisuse suurendamisele. Rikkumise eest karistamine on teisejärguline. Taolised aktsioonid annavad ühiskonnale märku, et politsei hoolib inimestest ja ei ole pelgalt riigikassat täitev trahvimasin. Oluline on, et selline areng jõuaks iga politsei- ja piirivalvesüsteemi ametnikuni.
Paljudel juhtudel ei ole kokkupuude politseiga inimese jaoks enam ebameeldiv sündmus ning politseist rääkides ei kangastu automaatselt politsei kui repressiivorgan. Paraku on praktikas ka neid juhtumeid, kus politsei õigustatud sekkumine viib mingil põhjusel konflikti eskaleerumiseni ja toob kaasa võimu kuritarvitamise süüdistused. Näiteks vales kohas üle tee minek lõpeb käeraudades politseiosakonnas või pannakse liiklusrikkumise eest politseiautosse palutud ärritunud vanaproual käed raudu. Paljuski taanduvad kirjeldatud juhused ka puudustele üksteise mõistmisel, oskamatule suhtlusele politsei ja kodaniku vahel. Olukorras, kus politseile on pandud kohustus reageerida hulgale erinevatele ohtudele ning uus politsei- ja piirivalveseadus (korrakaitse seaduse eelnõu vaimu kandjana) annab suure kaalutlusruumi erinevate meetmete rakendamisel ja ohu hindamisel, on politsei otsuse arusaadavus äärmiselt oluline – otsus peab olema vähemalt põhjenduste kaudu tavainimesele mõistetav.
Lõpetuseks soovitan filosoof John Rawlsi teostest tuletatud põhimõtet, mille eelduseks on toimiv demokraatlik ühiskond – nn vastastikuse tasakaalu põhimõtet. Lihtsustatuna tuleks ennast panna teise isiku olukorda ja hinnata, kas selline käitumine, mida rakendate on õiglane? Seega püüdke korrakaitsepolitseinikuna panna ennast võimaliku rikkuja olukorda ja hinnake, kas kohaldatav meede on õiglane, proportsionaalne? Ning samuti – Kaval-Antsule tuleb mõõta tema mõõduga ja Põrgupõhja Jürkale tema mõõduga.
Unustada ei tohi, et korrakaitsja on alati tugevam – ta tegutseb Eesti riigi nimel ja tema tegevuse kaudu räägib riik. Politseivorm ei ole lihtsalt vorm – see on omariikluse väljendus.
Olles pealkirjastanud teile peetud ettekande küsimusega „Kas politsei on vormis?“, saan sellele vastata – on, ja piisavalt heas vormis!