Indrek Tederi avakõne Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Ühingu IV foorumil 27.05. 2011 Tallinn
Austatud kohalolijad! Lugupeetavad kõrged külalised!
Mul on heameel ja suur au tervitada teid Eestis, Tallinnas, Toompeal. Toompea on olnud aastasadu koht, kuhu Eestis on kontsentreerunud nii võim kui ka õigus ning kus on arutatud ja otsustatud olulisi küsimusi. Mul on heameel tõdeda, et Suure Organisaatori köhatus Islandi vulkaanipurske näol (vulkaani nime ma ei suuda hääldada) ei ole takistanud teid siia kogunemast ja oluliste rahvusvahelise õiguse küsimuste üle arutamast. Ju siis ta (Suur Organisaator) peab seda üritust oluliseks ja meelepäraseks.
Nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt on väga intrigeeriv diskuteerida õiguse ja võimu vahekordadest ning erinevate võimukeskuste omavahelisest tasakaalust. Me vist ei saa alati deklareerida, et võim ja tema rajajooned, mõjupiirid oleksid rangelt õigusest tulenevad ja sellele allutatud.
Mulle tundub, et võim on enesekehtestamine, kasutades kõiki vahendeid, sealhulgas õigust. Michel Foucault on ringi pööranud [1]. Clausewitzi tuntud väljendi „sõda on poliitika jätk“ ning järeldab, et võimusuhted on teiste, st mittesõjaliste vahenditega jätkatud sõda. Sõda selle nimel, et ennast kehtestada, allutada –valitseda. Samuti sisaldub selle käsitluse järgi võimus repressioon, allutamine, sh allutamine vajadusel ka sunniga.
Mis ikka on õiguse, rahvusvahelise õiguse roll selles kõiges? Kas võim ja võimusuhted domineerivad ja haaravad õiguse vaid vahendi ja kattevarjuna? Või suudab õigus domineerida võimu üle, suunata seda?
Arvan, et nendele küsimustele ei ole ühest vastust. Juristina ma unistaksin sellest, et õigus ja õiguslikud lahendid domineeriksid ja suunaksid võimu tegevust. Soovin, et õigust ei taandataks pelgalt kattevarjuks, mille taga siis realiseeritakse lihtsalt ja brutaalselt võimusuhteid ning pannakse maha võimupiire. Näiteks ei ole mulle sümpaatne mõte, et inimõiguste ettekäändel alustatud võimuaktsiooni (nt sõja) tegelikuks eesmärgiks on tugevdada riigi või riikide grupi majandusvõimu oluliste naftamaardlate enda kontrolli alla allutamisega. Kuigi mulle ei meeldi mõte, et võim domineerib õiguse üle, tuleb siiski tõdeda, et nii mõnigi kord see nii on. Võim sirutab sagedasti käe õiguse poole vaid selleks, et tunneb end ilma õiguseta alasti olevat ja soovib, et kasvõi õiguse viigileht kataks alasti võimu (nö inimõiguste ettekääne).
Samas ega kõik alati nii trööstitu ka ei ole ning ma üldse ei soovi väita, et õigusel ei ole võimu suunamisel mingit rolli ja et üleüldse rahvusvahelise õiguse teemade üle arutamine on mõttetu. Meie enda riik on saanud iseseisvaks õiguse abil. Julgen öelda, et võimu ja õiguse vahekorras on Eestil unikaalne kogemus just õiguse võidus võõrvõimu üle. Nimelt ligikaudu kakskümmend aastat tagasi taastati Eestis seaduslik riigivõim just tuginedes 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi õiguslikule järjepidevusele. Lähtuti eeldusest, et Nõukogude Liidu okupatsioon ja Eesti annekteerimine ei lõpetanud juriidiliselt Eesti omariiklust. Kuigi õiguslikult selle üle diskuteeriti, leidis õigusliku järjepidevuse idee tugeva koha rahva südames ning sajad tuhanded inimesed (mälu järgi alla miljoni) registreerisid ennast Eesti Vabariigi kodanikena, kes soovisid Eesti iseseisvuse taastamist hoolimata võõrvõimu suurusest ning võimekusest. Nii ka läks, inimesed tahtsid õigust ning seda ka saadi – Eesti Vabariik ei ole pelgalt utoopia vaid reaalsus, mis kuulub lääne demokraatia mõjusfääri. Piltlikult - siin Tallinnas Toompeal me näeme lausa demonstratiivset ja armsat mõjusfääride sümbolit - Saksa rüütelkonna hoone vastas (kus paikneb Eesti Vabariigi Parlament) seisab Vene õigeusu kirik. Aga tänapäeval on see kõik Eesti Vabariigi oma, mis on osa NATO-st ja Euroopa Liidust.
Lõpetuseks – tagasi tulles vulkaanipurske kui Suure Organisaatori poolt korraldatu juurde, mille suhtes ei ole võimalik protestida, kaevata või diskuteerida (sind ei kuulata isegi ära), siis inimühiskonnas toimuvat saavad inimesed vähemalt arutada, diskuteerida. Soovin teile edukat ja sisukat arutelu!
Lugupidamisega
Teie
Indrek Teder
[1] Michel Foucault. Kaks loengut. Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid, Koostanud ja toimetanud Jüri Lipping. Tartu 2002, lk 283