Allar Jõksi ettekanne noortefoorumil "101 last Toompeale" 19.11.2004 Riigikogus
Austatud noorteparlamendi juhatus ja liikmed
Mul on heameel esineda taas kord siin Riigikogu kõnepuldis, seekord aga hoopis teistsuguse kuulajaskonna ees kui tavaliselt. Loodan, et tänase väärika kogu otsused on ühele parlamendile kohaselt eelnevalt põhjalikult läbi kaalutud ning esindavad võimalikult paljude siinviibijate (ja ka nende, keda esindate) ühiseid ja mis veelgi olulisem – üksteist arvestavaid seisukohti. Samuti loodan, et üks parlament austab teist ning, et noortefoorumi otsused kujunevad võrreldavalt kaalukateks Riigikogu liikmete omadega, millega tõelised poliitilised otsustajad ka arvestavad.
2004. aasta jaanuaris arutleti siinsamas Riigikogu saalis olulise tähtsusega riikliku küsimusena laste olukorra ja laste õiguste tagamise üle Eestis. Ministrite ja Riigikogu liikmete kõrval osalesin antud arutelul pikema sõnavõtuga ka mina. Järgmisel taolisel arutelul on loodetavasti osalejate ja sõnavõtjate hulgas ka teid, noori ja lapsi, kellest tegelikult ju jutt käib.
Kõige lapsesõbralikuma ühiskonnategelase tiitel on tunnustus, mille üle mul on väga hea meel. Sooviksin tänada kõiki, kes mind selle suure au vääriliseks pidasid. Samas on sügava kummarduse ära teeninud kõik toredad inimesed, kes laste ja noorte õiguste nimel tegutsevad. Minu töö ei oleks võimalik ilma laste ning lastega kokkupuutuvate inimeste ja institutsioonide avatud ja usaldusliku koostööta, kes osutavad probleemidele, mis on akuutsed tegelikkuses, sest õiguskantslerina ei saa ma probleeme mütsist välja tõmmata. Omalt poolt olen üritanud anda parima, et hoida tiitliga kaasas käivat usaldust ja õigustada teie möödunudaastast otsust. Isiklikus plaanis tõi lastesõbra tiitel kaasa selle, et seni kehtinud koduste tööde jaotus pojaga kaldus selgelt minu kahjuks. Põhjenduseks oli, et laste sõber peab aitama last ka kodustel töödel.
Ka käesoleval tegevusaastal olen pööranud oma töös olulist tähelepanu just laste õiguste tagamisele, keskendudes eelkõige õigusele tervise kaitsele ja haridusele. Koolitervishoiu koha pealt on need kaks valdkonda tugevalt põimunud ning seetõttu pidasin vajalikuks kutsuda kokku ümarlaud, kus Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, kohalike omavalitsuste, arstide ja õdede esindajad saaksid ühiselt antud teemal arutada.
Sel aastal esimest korda võtsin oma teravdatud tähelepanu alla erivajadustega laste õiguse haridusele ning külastasin mitmeid koole, kus õpivad muuhulgas lapsed lihtsustatud, toimetulekukooli ja hoolduskooli õppekava alusel. Neid koole külastades oli mul ühelt poolt väga hea meel näha, et erivajadustega laste koolides töötavad oma töösse väga tõsiselt suhtuvad pedagoogid, kes ka kitsastes tingimustes üritavad anda lastele parimat haridust ja tagada neile võimetekohane areng. Teiselt poolt olin ma ¹okeeritud, kui napid on erivajadustega lastele kohandatud õppevahendid. Kujutage ette, et ka teie kõige parema tahtmise juures õppida, ei ole lihtsalt olemas vajalikke õpikuid. Näiteks lihtsustatud õppekava 5. klassis on olemas vaid eesti keele õpik, 5.-st kuni 9. klassini puuduvad täielikult matemaatika õpikud ning töövihikuid ei ole pea-aegu üldse.
Samuti külastasin taas lastekodusid Eestimaa eripaigus. Juba korduma kippuvalt pidin juhtima lastekodu juhtide tähelepanu näiteks sellele, et laste arv ühes lastekoduperes on liiga suur või osutama, kui oluline on iseseisvaks eluks ettevalmistamisel taskurahasüsteem, osalemine toiduvalmistamises, sisseostude tegemises, jne. Lastekodu peaks suutma lastele tagada võimalikult samasugused tingimused nagu on tavalistes peredes. Nõuete kohaselt võib ühes lastekoduperes olla 8 kuni 10 erivanuses poissi ja tüdrukut. Mitmes lastekodus, mida külastasin, ulatub aga laste arv peres 15-ni, mis jätab pigem ühiselamu kui kodu mulje. Mõnes lastekodus ei ole ühtset taskurahasüsteemi. Kas te oskate ette kujutada, et saaksite esimest korda iseseisvalt raha kasutada alles 18-aastaseks saamisel?
Täiesti üllatavalt olen viimasel ajal pidanud tegelema ka õpilaste liikumisvabaduse küsimustega. Kooli sisekorra eeskirjas kehtestatud piirangut, et õpilased ei tohi väljuda koolihoonest, ei pea ma esiteks seaduslikuks ega ka mõistlikuks, kuigi samas ei tohi kannatada koolikeskkonna turvalisus. Selles küsimuses pöördusin ka haridus- ja teadusministri poole. Ajakirjanduse viitel võib järeldada, et taolised koolimajast lahkumise piirangud on levinud mitmetes koolides ning minister peaks probleemiga ulatuslikumalt tegelema. Seetõttu oli mul heameel noortefoorumi töögrupi ettepaneku üle, et kooli sisekorraeeskirjad peavad olema kooskõlastatud põhiseadusega.
Kahjuks aga õiguskantsler kõikidesse Eestimaa koolidesse, lastekodudesse ja muudesse lasteasutustesse ei jõua, et kontrollida neis põhiõiguste ja –vabaduste tagamist. Seetõttu pean ma väga oluliseks, et teised riiklikud institutsioonid, kes teostavad järelevalvet lasteasutuste tegevuse üle, teeksid seda korralikult ja kõikehõlmavalt. Kahjuks on aga selles osas veel palju parandamisruumi. Enamustel juhtudel ei oleks õiguskantsleri sekkumine üldse vajalik, kui lastele lähemal asuvatel tasanditel kontroll paremini toimiks ja sellest ollakse ka teadlikud. Kas teie näiteks teate, kelle poole on õpilastel õigus kaebustega pöörduda.
Seekordse noortefoorumi põhiteemaks on noored ja sõnavabadus. Sõnavabadus on üks olulisi alustalasid põhiseaduslike õiguste ja –vabaduste hulgas ja üks demokraatia nurgakivisid. Seega on väga tore, et ka tänane kõrge kogu antud teemal arutleb. Sõnavabaduse kaitse on olulisel kohal ka õiguskantsleri töös.
Olulise osa sõnavabadusest moodustab õigus avaldada oma arvamust. Selles valguses on noortefoorum "101 last Toompeale" tänuväärseks väljundiks, mille abil noortele kõige enam muret tekitavaid küsimusi avalikkuse ette tuua. Seeläbi saate tõestada, et suudate ühiskonnaelu korraldamises kaasa rääkida, kui teile selleks vaid võimalus antakse. Kahjuks ei ole aga neid võimalusi piisavalt. Üks õpilane sõnastas hästi tänase tendentsi: "Laste arvamuste ja õigustega arvestatakse seda rohkem, mida väiksem on arvestajate ring. See tähendab, et kodus arvestatakse nendega kõige rohkem ja ühiskondlikul tasandil kõige vähem."
Lapsed on õiguste kandjad ja lapse õigused on sama tähtsad nagu inimõigused üldiselt. ÜRO lapse õiguse konventsiooni art 3 p 1 ütleb, et igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid. Art 12 p 1 lisab eelnevale, et osavõtvad riigid tagavad lapsele, kes on võimeline iseseisvaks seisukohavõtuks, õiguse väljendada oma vaateid vabalt kõikides teda puudutavates küsimustes, hinnates lapse vaateid vastavalt tema vanusele ja küpsusele.
Seetõttu on tähtis anda lastele võimalus iseenda eest rääkida, kompenseerimaks nende endi vähest otsustusõigust ja –kaalu. Enne lapsi puudutava otsuse tegemist on vaja analüüsida, milline oleks selle tulemusena lapsele osaks saav mõju ning kas see on üldse lapse huvides. Riigikogu ja lasteparlamendi tegevus ei tohiks toimuda vaid paralleelsete protsessidena, kus lastele ja noortele jääb üksnes võimalus reageerida juba paika pandud regulatsiooni suhtes. Loomulik ja vajalik oleks kuulata laste ja noorte arvamust juba õigusaktide väljatöötamise faasis.
Ühe võimaliku laste ja täiskasvanute vahelise arutelu teemana seadusemuudatuse vajalikkusest tõstatan esimest korda täna siin teie ees laste füüsilise karistamise keelustamise. Perevägivald on oluline sfäär, kus lapse õigused võivad olla tõsiselt ohustatud ning kus last kaitsta on kõige raskem. Erinevatel hinnangutel võib 3% Eesti lastest olla väärkoheldud, mis teeb kokku 10 000 last. Laste füüsilise karistamise keelamine selgesõnaliselt ja seaduse tasandil on juba mitmete riikide (näiteks Rootsi, Läti, Saksamaa jt) poolt valitud viis, kuidas laste vastu suunatud vägivalda peatada. Kas taolise keelu kehtestamine ka Eesti lastekaitse seaduses oleks variandiks, kuidas muuta üldist suhtumist laste karistamisse, võiks samuti olla teie foorumi üheks teemaks. Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse alusel on küll lubamatu lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist. Ent seadusest ei või selgesõnaliselt välja lugeda, et igasugune füüsiline karistamine on keelatud.
Olen siin õhku visanud mitmeid küsimusi ja ideid, mis puudutavad teie õigusi. Loodan, et püüate nende hulgast kinni valupunkte, millele tähelepanu juhtimist ka teie oluliseks peate ning mis võiksid leida kajastamist ja arutamist järgmistel noortefoorumitel.
Aitäh!