Õiguskantsleri nõunik-osakonnajuhataja Eve Libliku ettekanne "Inimõigused hoolekandeasutuses, sh elanike õigus privaatsusele ja konfidentsiaalsusele" konverentsil "Hoolekandeasutuse hea nimi ja praktika" 18.11.2008
1. Üldiselt põhi- ja inimõigustest
2. Õiguskantsleri pädevusest põhiõiguste kaitsjana
3. Tähelepanekuid õiguskantsleri kontrollkäikudelt hoolekandeasutustesse, eelkõige seoses elanike õigusega privaatsusele ja konfidentsiaalsusele
Sissejuhatuseks veidi üldisemalt inimõigustest ja põhiõigustest.
Teadupärast mõistetakse põhiõiguste all neid õigusi, mis on kirjas meie riigi põhiseaduses ja inimõiguste all siis neid õigusi, mis tulenevad rahvusvahelise õiguse allikatest ning on tunnustatud ühtsetena kogu maailmas.
Eesti Vabariigi põhiseaduses paiknevad põhiõigused, vabadused ja kohustused II peatükis, mis on ka ühtlasi PS suurim peatükk. Kui põhiõigused kui individuaalsed õigused annavad isikule õiguse nõuda riigilt nende õiguste realiseerimise võimalust, siis põhivabaduste puhul on tegemist sisuliselt valikuvabadusega ehk siis õigusega midagi teha või mitte teha.
Siin tahan rõhutada paari aspekti. Esiteks, nagu märkasite, on põhiõigused ja vabadused põhiseadusesse sätestatud koos kohustustega.
Teiseks - nii põhiõiguste kui vabaduste teostamisel tuleb arvestada ka teiste isikutega ehk siis vältida teiste isikute põhiõiguste ja vabaduste riivet. Seetõttu ongi riigil teatud juhtudel õigus põhiõiguste ja vabaduste teostamist piirata, arvestades üldiseid huve. Kuid selleks peavad olema tõsiseltvõetavad põhjused, piirangud ei või olla diskrimineerivad ja sätestada saab neid piiranguid ainult seadusega.
Kolmandaks tahan rõhutada, et põhiõigused, vabadused ja kohustused on suurel määral kõigil Eestis viibivatel isikutel, olgu nad siis Eesti kodanikud, välisriigi kodanikud või kodakondsuseta isikud ja sõltumata sellest, kas nad elavad oma kodus või hooldekodus.
Põhiõiguste tagamist kontrollib Eestis õiguskantsler, täites nn ombudsmani funktsiooni.
Lisaks on Eesti ühinenud nii Euroopa kui ka ÜRO piinamise ja inimväärikust alandava kohtlemise vastaste konventsioonidega ( ÜRO konventsiooni lühend on OPCAT)
2007. aastast täidab Õiguskantsler seaduse alusel OPCAT-i ennetusasutuse funktsiooni, st ka kohustust kontrollida ( teha etteteatatud ja etteteatamata kontrollkäike, intervjueerida inimesi jne) kõiki asutusi, kus peetakse isikuid nende tahte vastaselt või kus võidakse pidada isikuid nende tahte vastaselt ehk võidakse põhiõigusi piirata. Alates eelmisest aastast ongi õiguskantsler pööranud suuremat tähelepanu kontrollkäikude läbiviimisele. Kui vanglad ja psühhiaatriaosakonnad saavad lähiaastal nn esimest ringi kontrollitud, siis hoolekandeasutuste puhul võttis juba kaardistamine teatud aja, et selgitada välja, kui palju on vastavaid asutusi ja kui paljude inimeste põhiõigusi tuleb kontrollida. Maakondadest saadud info põhjal selgus, et üld- ja erihoolekandeasutusi on Eestis ligi 150 ja seal elab ligi 8000 hoolealust.
Nagu märgitud, peaksid inimõigused kõigile, sh siis ka hoolekandeasutuste elanikele tagatud olema ja inimesed peaksid oma õigusi ka teadma ehk siis inimestel on õigus informatsioonile ja ka selgitustele oma õigustest ja kohustustest hoolekandeasutuses. CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) on oma raportis Eesti kohta öelnud, et „igale hoolealusele ja tema perekonnale tuleks asutusse vastuvõtmisel anda tutvustav infoleht/brošüür, kus on kirjas asutuse kodukord ja hoolealuste õigused. Iga hoolealune, kellel on raskusi antud informatsiooni mõistmisega, peab saama asjakohaseid selgitusi.“ Selle soovituse täitmist jälgib ka õiguskantsler külastades hoolekandeasutusi ning teeb omakorda soovitusi hooldekodu juhtkonnale, kuna kontrollimisel on selgunud, et paljudes hooldekodudes ei ole see soovitus täidetud.
Kõigepealt ühest põhilisemast õigusest - õigusest elule.
Ilma selleta ei saaks ka teisi põhiõigusi realiseerida. Siin tahan rõhutada, et seda õigust tuleb käsitleda nii põhiseadusest kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist tulenevalt laiemalt ehk siis seda õigust tagades tuleb jälgida, et elu oleks ka inimväärne.
Edasi – põhiseadus ütleb sõnaselgelt, et on keelatud piinamine, julm või väärikust alandav kohtlemine.
Sama põhimõte on siin, et kui me räägime piinamisest ja muust alandavast kohtlemisest, siis ei mõelda selle all kitsalt kellegi füüsilist piinamist, vaid ka näiteks seda, kui inimene ei saa süstemaatiliselt realiseerida temale kuuluvaid põhi- ja inimõigusi ning sellega alandatakse isiku inimväärikust. Alandavaks kohtlemiseks saab näiteks pidada personalipoolset pidevat solvavat või ebaviisakat sõnakasutust või inimese soovide pidevat eiramist.
Seetõttu on üks väga oluline aspekt, mida õiguskantsler kontrollkäikudel kontrollib, kas töötajad on läbinud kohase koolituse ja täiendõppe ehk siis võime öelda, et hooldekodude elanikel on õigus inimväärikale kohtlemisele selleks väljaõppinud personali poolt. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus 2004. aastast sätestab, et hoolekandeasutuste töötajad, kes puutuvad hoolealustega kokku, peavad läbima kohase koolituse hoolealuste inimväärikuse, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse kohta. Selle soovituse täitmist jälgib ka õiguskantsler, külastades hoolekandeasutusi ning teeb omakorda soovitusi hooldekodu juhtkonnale, kuna kontrollimisel on selgunud, et paljudes hooldekodudes ei ole personal vastavaid koolitusi läbinud. Mõnes hooldekodus ei ole näiteks ükski töötaja vastavat koolitust saanud.
Teine oluline meetod väärkohtlemise vähendamiseks on piisava arvu personali olemasolu tagamine. Piisav personali arv aitab vältida elanike omavahelist vägivalda ning ka meditsiiniliselt mittenäidustatud ohjeldamisi. Väärkohtlemise oht võibki tõusetuda eelkõige ohjeldusmeetmete kasutamisel. Ohjeldusmeetmete kasutamisel ma pikemalt ei peatuks. Lihtsalt rõhutan, et põhiline koht, kus ohjeldamist võib läbi viia, on siiski psühhiaatriahaigla. Hooldekodudes peab ohjeldamine olema väga erandlik ja ainus ohjeldusmeede, mida sellisel juhul hoolekandeasutuses rakendada võib, on eraldamine. Igal juhul tohib eraldamist läbi viia tegelikult vaid väga lühiajaliselt (seadus lubab seda teha kuni 24 tunniks ja kuni kiirabi või politsei saabumiseni). Eraldamise kohta peab olema pädeva isiku poolt antud motiveeritud otsus. Lisaks tuleks pidada üldist ohjeldamiste registrit, mis aitaks saada ülevaate ohjeldusmeetmete rakendamise asjaoludest hoolekandeasutustes. Register on ka seetõttu oluline, et isikul on õigus lisada registrisse selgitavaid märkusi enda ohjeldamise kohta ning sellisest õigusest on isikut vaja teavitada. Siinkohal tuleb veel märkida, et ka eraldamise koht - ruum - peab vastama teatud tingimustele. Neist rõhutan eelkõige mõlemapoolset nähtavust, st personal peab nägema ohjeldatud isikut ja ohjeldatud isikul olema silmside ka personaliga.
Põhiseadus sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele ning õiguse üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Ka Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni järgi on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumivahetuse saladust.
Ka CPT on oma üldaruandes rõhutanud mitmeid aspekte, mida peab eraelu ja perekonnasuhete tagamisel arvestama. Esiteks tuuakse välja vajadus tagada igale asutuses viibivale isikule piisava suurusega elamispind – tuleks suunduda suurte ühis- ja magamisruumide sulgemise poole. Samuti peaksid asutuses viibivad isikud saama siseneda oma eluruumi ja seal viibida igal ajal, keelatud on näiteks päeval eluruume sulgeda ning isikuid ühisruumides koos hoida. Ka sanitaarruumid peaksid tagama asutuses viibivatele isikutele privaatsuse ehk sanitaarruumid peavad olema sisustatud viisil, mis võimaldab asutuses viibivatel isikutel võimalikult suurel määral ise, so ilma kõrvalise abita läbi viia isikliku hügieeni protseduure. Lubamatu on majutustingimuste loomine, kus läbi akna või klaasist ukse või videovalve teel on võimalik kõiki asutuses viibivaid isikuid pidevalt jälgida. Kokkuvõtvalt - eraelu puutumatus peab olema tagatud võimalikult suuremal määral ning isiku pidev jälgimine saab olla lubatud vaid erijuhtudel konkreetse vajaduse ja põhjenduste olemasolul.
Sõnumite saladus peab olema tagatud nii kirjade, pakkide kui ka näiteks telefonikõnede puhul. Sotsiaalhoolekande seadus lubab juhul, kui on alust arvata, et hoolekandeasutuses viibiva isiku valduses on või temale adresseeritud posti- või muu saadetis sisaldab keelatud aineid või vahendeid, läbi vaadata isikule adresseeritud posti- või muu saadetis. Samas puudub regulatsioon, st kord, kuidas asjade läbivaatamine käib ning mida tehakse leitud keelatud esemetega, mis hävitamisele ei kuulu (hävitatakse näiteks narkootilised ained). Uues sotsiaalhoolekande seaduse muutmise eelnõus on küll täpsustatud keelatud ainete äravõtmise korda, nähes ette kas nende üleandmise politseile või tagastamise saatjale. Siin rõhutan, et heaks praktikaks tuleb pidada seda, kui inimese asjad ja korrespondents vaadatakse läbi tema enda juuresolekul. Põhjendamatu kirjade ja pakkide avamine on aga lubamatu ning ka põhiseadusega otseselt vastuolus.
Telefoni kasutamise puhul tuleb jälgida, et hoolekandeasutuste elanikele üldiseks kasutamiseks ette nähtud telefon asuks kohas, kus oleks võimalik segamatult vestelda. Asutuse töötajad võivad küll visuaalselt jälgida helistaja tegevust, kuid ei või kuulata, mida isik räägib. Vastasel korral võime jällegi öelda, et on riivatud sõnumite saladus.
Praktikas, st kohapeal hoolekandeasutusi külastades uurib õiguskantsler muuhulgas ka seda, kuidas tagatakse hoolealuste õigus privaatsusele, konkreetselt kontrollib õiguskantsler:
• mitu hoolealust elavad ühes toas;
• kas hooldekodusse saabuvaid isikuid otsitakse läbi eesmärgiga eemaldada keelatud ained või esemed (relvad, narkootilised ained jne); millised on läbiotsimise piirid ning millised isikud viibivad läbiotsimise juures;
• kas hooldekodus on olemas üldine nimekiri esemetest, mille omamine või valdamine on hoolealustele keelatud; kuidas toimitakse juhul, kui isikult leitakse hooldekodus mittelubatud esemeid ning kuidas tagatakse selliste asjade säilimine;
• kuidas on hoolealustele tagatud võimalus kohtuda pereliikmete või muude külastajatega; kas külaskäigud hoolealuste juurde tuleb eelnevalt registreerida ning kas hooldekodul on õigus valida külastajate ringi;
• kas kohtumised hoolealustega on privaatsed või toimuvad hooldekodu töötaja juuresolekul;
• kas hoolealuste kohtumiseks külastajatega on olemas eraldi ruum;
• kas hoolealused saavad käia külas oma lähedastel;
• kas hooldekodus on hoolealused, kes on omavahel abiellunud; kas on neil võimalus elada ühiselt toas;
• kuidas tagatakse hooldekodus hoolealuste isiklike asjade säilimine (lukustatavad toad, lukustatavad kapid).
Näited 2008. aasta kontrollkäikudelt:
Ühe hooldekodu ruumide külastamisel selgus, et dušširuumis puuduvad aknakardinad või rulood, seega oli peseja aknast nähtav. Õiguskantsler soovitas hooldekodul tagada hooldekodu hügieeniruumides hoolealuste õigus privaatsusele.
Ühes hooldekodus kaebasid hoolealused selle üle, et seoses eelseisvate ümberkorraldustega ei soovi nad ümberpaigutamist halvematesse elamistingimustesse, täpsemalt ühest majast teise ja 2-kohalisest toast 3-kohalisse. Siin rõhutab õiguskantsler, et ei tohi halvendada hoolealuste elamistingimusi. Positiivseks näiteks võiks tuua hooldekodusid, kus hoolealuste elamistingimused on sätestatud lepingus (nt mitu inimest on ühes toas, milline on mööbel, kas tuba on remonditud jms).
Ühes Hooldekodus pöördusid õiguskantsleri poole 6 hoolealust, kes soovisid elada oma elukaaslasega ühes toas; siiani oli see hooldekodu poolt võimaldatud ajutiselt kuid neil puudus kindlustunne ja rahu, et selline õigus oleks neile kindlalt tagatud. Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Perekonnaelu kaitseala hõlmab perekonnaliikmete suhete eri tahud, eelkõige õiguse elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi. Sotsiaalhoolekande seaduse alusel arvestatakse sotsiaalteenuste andmisel isiku tahet. Siin leidis õiguskantsler, et hooldekodu peab arvestama hoolealuste paigutamisel tubadesse kõigepealt hoolealuste tahet ning seejärel hooldekodu võimalusi. Õiguskantsler rõhutas, et kui hoolealused on omavahel abielus ja soovivad koos elada, siis hooldekodu on kohustatud seda võimaldama.
Hoolekandeasutusi külastades uurib õiguskantsler muuhulgas ka seda, kuidas tagatakse hoolealuste õigus konfidentsiaalsusele, konkreetselt kontrollib õiguskantsler:
• kuidas on tagatud hoolealuste isikuandmete (toimikute) kaitse;
• kuidas on tagatud hoolealustele võimalus kontakteeruda oma lähedaste või esindajaga telefoni teel või muul viisil, kas kõnesid jälgitakse;
• kas kirjavahetus on piiratud, kas kirjavahetust kontrollitakse;
• kuidas on tagatud kaebevõimalused hooldekodu siseselt ja väliselt, kas kaebusi pädevatele asutustele (maavanem, õiguskantsler, kohus) saab edastada konfidentsiaalselt;
• liikumise erivajadustega isikute juurdepääs sh ka telefoniautomaadile, et tagada telefonivestluste konfidentsiaalsus.
CPT on oma raportis Eesti kohta muuhulgas märkinud, et „on vaja kehtestada täpne kord, mis võimaldab hoolealustel pöörduda ametliku kaebusega kindlaksmääratud instantsi poole ning suhelda konfidentsiaalselt pädeva ametkonnaga väljaspool asutust.“ Selle soovituse täitmist jälgib ka õiguskantsler, külastades hoolekandeasutusi ning teeb omakorda soovitusi hooldekodu juhtkonnale, kuna kontrollimisel on selgunud, et paljudes hooldekodudes ei ole vastav kord kehtestatud.
Õiguskantsler korraldab hoolekandeasutuste külastamisel alati ka isikute vastuvõtu. Pean ütlema, et Õiguskantsleri Kantseleisse saabunud kirjalikest avaldustest moodustavad hoolekandeasutuste elanike avaldused suhtelisel väikese osa. Seetõttu on kontrollkäigu läbiviimise eesmärgiks ka võimaldada õiguskantsleri poole pöördumist neile inimestele, kelle õigused (sh õigus pöörduda ) suuremal või vähemal määral on piiratud.
Õiguskantslerile võimaldatakse alati eraldi ruum usalduslikuks ja konfidentsiaalseks vestluseks. Meie praktika pinnalt võin öelda, et minu ettekandes käsitletud õigused on inimestele olulised ja et õiguskantsleri poole ei pöörduta mitte enam selliste küsimustega, nagu mõned aastad tagasi, et tuba oli külm või toit oli ebapiisav - usun, et sellised esmavajadused on kindlasti kõikjal rahuldatud, küll on aga inimestel probleeme just laiemalt öeldes inimväärika kohtlemisega.
Pöördumised neis küsimustes näitavad, et need õigused on inimestele olulised ja inimestele on vajalik kindlustunne, et nende õiguste realiseerimisele ei tehta takistusi ega seata põhjendamatuid piiranguid ei täna ega ka tulevikus.
Lisaks ei saa ka jätta märkimata, et inimlikku suhtumist vajavad ka hoolekandeasutuste töötajad, seda nii hoolealuste kuid ka just tööandjate poolt. Õiguskantsleri vastuvõtul hooldekodus käivad pea alati ka asutuse töötajad ja mõnigi kord on pöördumise sisuks olnud tööandja väidetavalt ebakorrektne käitumine.
Lõpetuseks tahaksingi soovida kõigile saalisviibijaile, kes oma igapäevatöös suuremal või vähemal määral puutuvad kokku hoolekandega eelkõige inimlikkust ning sooja südant!
Aitäh kuulamast!