Indrek Teder, avasõnad konverentsil "Veebikäitumise piiramatu vabadus vs vastutus" 29.01.2009

Indrek Tederi avasõnad rahvusvahelisele andmekaitsepäevale pühendatud Andmekaitse Inspektsiooni konverentsil "Veebikäitumise piiramatu vabadus vs vastutus" 29.01.2009


Austatud kuulajad!

Saksamaa kõrgeim konstitutsioonikohus tähistas kuu aega tagasi 25 aasta möödumist nn rahvaloendusotsusest . Kohus kirjeldas 1983. aastal ehk ajal, mil nii Eestis kui ka mujal ei olnud tavainimesed midagi kuulnud ei internetist ega arvutivõrkudest, internetist tulenevaid ohte eraelule. Seda olukorras, kus tema kohta käivad andmed on igaühest paari kliki kaugusel ja inimene ise ei saa nende andmete olemasolu ja õigsust kontrollida.

Kartes avastada end ühel päeval totaalsest orwellikust jälgimisühiskonnast, kirjeldas kohus ohte järgnevalt: kui inimesel ei ole enam ülevaadet, kes ja mida tema kohta teab, muutub ta ebakindlaks ega julge enam tegutseda, näiteks avaldada seaduseelnõu vastu meelt või osaleda allkirjade kogumise kampaanias. Kui tekib kahtlus, et võimud jäädvustavad inimese eluviisi, mis erineb valitsevast arvamusest või üldisest käitumisnormist ja kasutavad seda teavet tulevikus tema vastu ära, siis muutub inimese ülimaks eesmärgiks normist mitte hälbida, mitte silma torgata. Automatiseeritud andmetöötluse ajastul, kus igaüks võib paari hiireklikiga saada tervikpildi inimesest, on oht eraelule midagi muud kui siis, kui isikuandmed olid kapisahtlis kartoteegis. Selline olukord ei tähenda mitte üksnes ühe indiviidi pärsitud eneseteostust, vaid see võib kaasa tuua ka ohu demokraatlikule ühiskonnakorrale. Kohus sõnastas juba 1983. aastal põhimõtted, mis mõjutasid arusaama kogu Euroopa andmekaitseõigusest.

Milline on olukord Eestis 25 aastat hiljem, 2009. aasta alguses?

Trükivärvi järgi lõhnavate ajalehtede asemel, mida hommikukohvi kõrval läbi lehitseda, on meil täna uudisteportaalid, mida külastatakse aktuaalsete uudistega kursis olemiseks päevas korduvalt. Passiivsest lehelappajast, kellest ehk mõni üksik pastaka haaras ja lugejakirja kirjutas, on täna iga veebikülastaja ise ajalehe potentsiaalne kaastöötaja. Lugedes uudist, mis puudutab raskete tagajärgedega kuriteo toimepanemist, neelavad lugejad ahnelt kommentaare, sest kindlasti on seal niisama targutajate kõrval ka muljeid jagamas mõni sündmuskohal olnud inimene. Kohal on ka tuttavad, kes ohvrit või õnnetuse põhjustajat tunnevad ning üksikuid infokilde poetama hakkavad. Loed ja saad hea ülevaate peategelase eraelust ja kõikvõimalikest halbadest harjumustest. Eriti heal juhul on tal facebookis, orkutis või mõnes muus sotsiaalvõrgustikus konto, mille linki saab lugejatega jagada.

Omamoodi uudisteportaaliks on kujunenud mõned ajaveebid. Igaüks võib kerge vaevaga luua endale blogi ning esitada seal mõtteid päevapoliitilistel teemadel, avaldada luuletusi, looduspilte. Blogis võib lahata ka teiste inimeste eraelu selliselt, nagu seda pole seni isegi kõige kollasemas ajakirjanduses nähtud, väites seejuures, et tegu on belletristikaga.

Kas tõesti on tegu üksnes väljendusvabaduse põhiõigusega, nagu on blogindust ja netikommentaare käsitlevates teadusartiklites ja kohtupraktikas põhjendatud? Kas tõesti tohib väljendusvabadus sõita teerullina üle kõigist teistest põhiseaduse väärtustest? Kuhu jääb aastal 2009 inimese eraelu ja inimväärikus?

Euroopa Inimõiguste Kohus märkis 2004. aastal eraelu puutumatuse ja ajakirjandusliku väljendusvabaduse põhiõigusi kaaludes, et Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artiklist 8 tuleneb liikmesriigile kohustus luua õiguskord, mis võimaldaks isikul efektiivselt oma privaatsust kaitsta.

2008.a rõhutas Euroopa Inimõiguste Kohus lahendis K.U. v. FINLAND riigi positiivset kohustust luua võimalus õiguste kaitseks eraisikute vahelise kokkupõrke korral seoses Interneti vahendusel isikuandmete levitamise ja kuritarvitamisega..

Meie oma põhiseadus rõhutab, et inimväärikus on üks Eesti riigi aluspõhimõte. Kahtlemata on väljendusvabadus üks demokraatliku õigusriigi alustalasid, kuid kas see saab õigustada kasvõi ühe inimese väärikuse alandamist. Olen nõus, et lihtsaid lahendusi tasakaalu leidmisel ei ole.

Kuidas tundub, kas Eesti õiguskord ja veebipraktika tagavad täna Eestis inimese privaatsuse? Milline on seaduste ja Andmekaitse Inspektsiooni roll inimeste eraelu kaitsel seoses uute elektrooniliste kommunikatsioonivormide vohamisega? Loodan, et tänane aktuaalseid küsimusi tõstatav konverents toob nendele küsimustele vastused.

Sisukat ja väärikat päeva!