Allar Jõksi avakõne Eesti Vabariiigi 90. aastapäevale ja õiguskantsleri institutsiooni 70. aastapäevale pühendatud õiguskantsleri rahvusvahelisel teaduskonverentsil "Õiguskantsler Eestis ja Euroopas: järjepidevus ja tulevik" 7. 03.2008 Tallinnas
Austatud Vabariigi President, head külalised!
Nädalapäevad tagasi sai Eesti Vabariik 90-aastaseks.
Täna oleme siin, et õiguskantsleri institutsiooni 70. aastapäeva tähistada.
Õiguskantsleri amet loodi 1938.aastal, kaks aastat enne seda, kui Eesti Vabariik kaotas oma iseseisvuse.
Tähelepanelik kuulaja võiks küsida, miks õiguskantsler saab alles 70. aastapäeva tähistada, kui ülejäänud põhiseaduslikud institutsioonid, nagu näiteks Riigikohus ja Riigikontroll, on Vabariigi eakaaslased?
Viskan õhku spekulatiivse küsimuse, kas „vaikiv ajastu“ ja sellele järgnenu oleks aset leidnud, kui õiguskantsler oleks loodud kakskümmend aastat varem?
Jätame selle ajaloolaste hinnata.
Täna heidame pilgu tagasi, et ammutada kogemust tuleviku kujundamiseks. Kogemustega on muidugi nii, et neid leiab ainult minevikust.
Siinkohal tahan tänada taasiseseisvunud Eesti esimest õiguskantslerit ja oma eelkäijat Eerik Juhan Truuvälja. Olen temalt õppinud palju. Ilma tema panuseta ei oleks meil praegu sellist õiguskantsleri ametkonda.
Ei saa olla juhus, et täna tähistame ka Eerik Juhan Truuvälja 70. sünnipäeva.
Minu siirad õnnesoovid!
Head kuulajad!
Nii õiguse kiire areng kui ka demokraatia ohud sunnivad küsima, kas meie juristid ja õigusteadlased suudavad pakkuda 21. sajandi väljakutsetele 21. sajandi lahendusi?
Mida teha, et õiguskantsler suudaks kaasas käia oluliste muutustega? Maailmastumine, tehnoloogia ülikiire areng ja terrorism on vaid mõned märksõnad, mis muudavad põhiõiguste tähendust ja piire.
Niivõrd olulised põhiõigused nagu sõnavabadus, eraelu puutumatus, õigus inimväärsele kohtlemisele on järjest tihedamas piiramisrõngas.
Küsimus on vaid selles, mis piirini neid õigusi piirata saab, nii et nende õiguste olemus olematuks ei muutu.
Siit jõuamegi küsimusteni, mis on otseselt seotud õiguskantsleri ametkonna ees seisvate väljakutsetega.
1) Kas õiguskantsleri mudel olemasoleval kujul on Eestile sobilik?
Viimase poole aasta jooksul on mitmed tipppoliitikud avaldanud kahtlust, et kas meil ei peaks ühe ametimehe, see tähendab õiguskantsleri asemel olema kaks ametimeest. Silmas on peetud põhiseaduslikkuse järelevalve ja põhiõiguste kaitse lahutamist.
Praegu on võimalik õiguskantsleril kontrollida nii hooldekodus valitsevaid elamistingimusi kui teha Riigikogule ettepanekuid seaduste muutmiseks, mis aitavad paremini tagada hooldekodus viibivate isikute õigusi. Peale selle on õiguskantsleril läbi põhiseaduslikkuse järelevalve võimalus kaitsta demokraatia olulisemaid põhimõtteid. On selleks siis ausad valimised või poliitilise otsustusprotsessi läbipaistvuse ja avatuse suurendamiseks suurendamine.
Inimesele, kelle põhimureks on selles heitlikus ja ettearvamatus maailmas ellujäämine ja hakkamasaamine, võib demokraatiaga tegelemine tunduda muidugi elukauge ettevõtmisena.
Tegelikult puudutab see kõige otsesemalt meid kõiki.
Kui demokraatiat ei jätku kõigile, kuidas saab siis sotsiaalset kindlustunnet võrdselt jaguda?
Erinevatele rahvusvaheliste uuringutele tuginedes julgen väita, et on olemas selge seos demokraatia taseme ja inimõiguste taseme vahel. Piisab, kui võrrelda näiteks ajakirjas Economist avaldatud riikide demokraatia tabelit inimarengu või kihistumise (Gini) indeksiga.
Riik, kus toimuvad ausad valimised, milles kodanikuühenduste roll on suur ja sõnavabadus kaitstud, suudab ka paremini kaitsta inimõigusi.
Nüüd oleme jõudnud eelnevaga vahetult seotud küsimuseni.
2) Õiguse ja poliitika vaheline piir.
Kui õiguskantsler teeb ettepanekuid demokraatia jätkusuutlikkuse tagamiseks või riigi osaluse suurendamiseks põhiõiguste tagamise osas, kas ta siis on ebaseaduslikult ületanud poliitika ja õiguse vahelist piiri? Kas need, kes muretsevad Eesti käekäigu pärast, on automaatselt sekkunud poliitikasse?
Kellel on õigus defineerida see piir?
Kas see on üldse võimalik?
3) Põhiõiguste kaitse ja põhiseaduslikkuse järelevalve osakaal õiguskantsleri tegevuses.
Vägagi autoriteetsetest allikatest pärinevad ettepanekud, et õiguskantsler peaks põhiõiguste tagamise asemel rohkem pöörama tähelepanu põhiseaduslikkuse järelevalvele või rahvapäraselt öelduna - normikontrollile.
Sellele küsimusele vastamisel ei tohi unustada sotsiaalset tegelikkust.
Oleme üles ehitamas ühiskonda, kus majanduskasvu eelistatakse sotsiaalsele turvalisusele ja sotsiaalse kihistumise soos uppuja päästmist peetakse uppuja enda mureks. Aga kas vaikiv enamus, kes ei suuda end ise aidata, ei omagi põhiõigusi?
Erinevates Eesti kohta koostatud rahvusvahelistes raportites juhitakse tähelepanu, et veelgi enam tuleb õiguskantsleril kontrollida erinevaid hooldekodusid ja lastekodusid.
Selleks kohustab Eesti Vabariigi põhiseaduses sisalduv sotsiaalriigi aluspõhimõte.
Ja sõna ÕIGUS õiguskantsleri nime ees.
Kui aktiivne peaks õiguskantsler olema ühiskonna valupunktide sõnastamisel ja ennetamisel?
4) Õiguskantsleri ja avalikkuse suhtlemise piirid.
Õiguskantsleri roll riigi ja inimese vahelise kahekõne elavdamisel on suur. Õigus on keeruline ja seeläbi on õiguskantsler tänu oma seisundile tihti väga oluline vahelüli inimese õiguse realiseerimisel.
Õiguskantsleri üheks ülesandeks on läbi erinevate esinemiste tekitada ja elus hoida avalikku debatti. Kuidas teisiti oleks võimalik julgustada kodanikke oma õigusi nõutama ja riigi vastu nõudlikum olema.
Kas poliitiline eliit on valmis selleks, et õiguskantsler suhtleb avalikkusega? Kuidas leida õige tasakaal meediaga suhtlemisel?
5) Õiguskantsler ja võimude lahususe põhimõte.
Teatavasti on õiguskantsleri põhiseaduslik asend unikaalne. Ta ei kuulu ei seadusandliku, täidesaatva ega ka kohtuvõimu juurde. Siit tõusetubki küsimus, milline peaks olema õiguskantsleri roll kolme erineva võimuharu tasakaalustamisel. Millistes vormides ja kuidas peaks toimuma koostöö Vabariigi Presidendi, Riigikogu ja valitsusega.
6) Õiguskantsler ja õigusemõistmine.
Põhiseaduse § 15-s sisalduv õigus kohtulikule kaitsele on üks olulisemaid põhiõigusi. Kuidas õiguskantsler saaks koostöös kohtunikega kaasa aidata õigusemõistmise kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamisele?
Just kohtunikust oleneb, kuidas mõistetakse õigust ja kuidas õigust mõistetakse.
Esitasin oma avakõnes mõned küsimused, mis tunduvad tuleviku suhtes olulised.
Loodan, et mul õnnestus neile ise mitte juba ära vastata.
Tänased ettekanded ja sellele järgnevad arutelud on loodetavasti viljakad. Selleks annab lootust asjaolu, et tänased esinejad kaunistaksid ükskõik millist rahvusvahelist konverentsi.
Nagu ka tänane kuulajaskond oleks auks ükskõik millisele mõttevahetusele.
Lubage mul sünnipäeva puhul tänada ja õnnitleda kõiki, kes on nende seitsmekümne aasta jooksul ehitanud, arendanud ja tugevdanud õiguskantsleri institutsiooni. Ja põhiseadusriigi toimimise pärast tundnud endas tuikavat lõpuni põlemise püha piina.
Head kuulajad!
Esmaspäeval, 10. märtsil astub õiguskantslerina ametisse Indrek Teder.
Soovin talle niivõrd autoriteetse auditooriumi ees olla oma ametis otsustavalt otsekohene, rahuldavaga rahulolematu, tundetust tauniv ja valimatult vastutustundlik.
Edukat konverentsipäeva kõigile!