Allar Jõksi ettekanne "Alkohol ja lapse õigused" konverentsil "Laps ohutsoonis" 11.11.2006
Alkoholist tingitud tervisekahjustused: surmad, perevägivald, lagunenud perekonnad, on meie tänapäev. Räägime siin täna lastest ja noortest, kuid mida noored ja lapsed ise enda alkoholi joomisest arvavad? Sattusin noorteportaalis lugema vestlust, kus 15-aastane tüdruk kirjutas: „Ma joon (peaaegu) iga nädalavahetus. Ja mitte ainult lahjat alkoholi, vaid viina. Ma oskan piiri pidada, ma tunnen, kui ma ei või rohkem juua, sest muidu hakkab paha. /…/” Lõpetuseks küsib ta: „Kas see on tõesti väga hull, kui ma tahan nädalavahetusel natukenegi lõõgastuda ja seepärast joon?” Diskussioonis avaldati arvamust ja vaieldi selle üle, kui palju keegi joob ja kas ainult nädalavahetusel joomine on normaalne, aga mitte millegi enama üle.
Seadused on inimeste käitumise mõjutamise vahendiks, kuid ka siin on oma reeglid: piirangute kehtestamisel tuleb kaaluda erinevaid õigusi ja erinevaid huve. Õigusele alkoholi mitte tarbida on vastukaaluks õigus alkoholi tarbida. Millise garantii annab põhiseadus aga lastele olla puutumatu alkoholi tarbimise negatiivsete tagajärgede eest?
Lapsel on õigus tervisele, millele vastandub riigi kohustus võtta tarvitusele meetmeid, et lapsed ei tarbiks alkoholi. Lapsel on õigus heaolule, näiteks mitte sattuda väärkohtlemise või vägivalla ohvriks, õigus täisväärtuslikule perekonnaelule, õigus mitte olla hooletusse jäetud. Laste õigusele vastandub riigi kohustus heaolu tagada. Statistika näitab, et paljud liiklusõnnetused toimuvad alkoholijoobes. Sellele vastandub lapse õigus elule. Nimetatud õigused ei ole ainult laste õigused, need on igaühe õigused. Seega saab tegelikult rääkida ka igaühe õigusest olla puutumatu alkoholi tarbimise negatiivsete tagajärgede eest.
Seega, ühelt poolt on mitmed põhiõigused, mis kaitsevad meid negatiivse eest, teisalt annab põhiseadus aga rea õigusi, mis lubavad ka alkoholi tarbida – õigus eraelu puutumatusele, üldine eneseteostuse vabadus. Viimati nimetatu lubab inimesel muuhulgas ka enesehävituslikult käituda. Põhiseaduses on toodud oluline põhimõte kõikide õiguste piiramiseks – igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
Alkohol tingib mitte ainult tarbija tervise halvenemise, vaid avaldab mõju ka väljapoole, teistele inimestele – liiklusõnnetused, vägivaldsus, perekonna emotsionaalse ja materiaalse heaolu langus. Ilmne on, et alkoholi tarbija avaldab ümbruskonnale otsest ja kaudset mõju. Siit tulenebki kollisioon eraelu puutumatuse, eneseteostuse vabaduse, ettevõtlusvabaduse ning nimetatud negatiivsete tagajärgede eest kaitsvate põhiõiguste vahel. Kui seadustes muudetakse piirangutega seonduvat, laekub praktikas peaaegu alati õiguskantslerile avaldus muudatuse põhiseadusele vastavusele hindamiseks. Õiguskantsleri poole pöördutaksegi siis, kui ristuvad erinevad huvid ning tekib konflikt. Näen seda oma praktikas päevast päeva.
Eesti seadusandja ei ole nii kaugele regulatsioonide kehtestamisel läinud, et oleks keelanud baaris kanget alkoholi müüa, kuid alkoholi tarbimist on ju ka meil seadustega reguleeritud. Kehtestatud on alkoholi jaemüügi ja tarbimise koha piirang, tarbimise, omamise, võõrandamise, üle andmise vanuseline piirang. Samuti on keelatud alaealist rakendada töödel, mis on seotud alkoholi käitlemisega. Ka avalikus kohas alkohoolse joogi tarbimist on piiratud. Seaduses toodud piirangutele lisaks on kohalikule omavalitsusele antud täiendavate piirangute kehtestamise õigus: õigus kehtestada alkohoolse joogi jaemüügil sortimenti, müügikohti ja müügivormi puudutavaid kitsendusi ning õigus piirata alkohoolse joogiga kauplemise aega. Seega on jäetud alkoholi kättesaadavuse piiramisel oluline sõna öelda ka kohalikele omavalitsustele. Sellest sättest on otseselt nähtav seaduste mõju inimeste käitumisele - regulatsioon on tekitanud nn alkoholiturismi lähematesse teistesse omavalitsustesse, kes piirangut kehtestanud ei ole. Loodud on olukord, kus alkoholitarbimisest tingitud liikluskahju tagajärg võib olla veelgi suurem.
Reklaamiseadusega on keelatud alkohoolse joogi reklaam, mis propageerib alkohoolse joogi kasutamise alustamist või mis sisaldab otsest üleskutset selliste toodete ostmiseks või tarbimiseks või on suunatud peamiselt alla 21-aasta vanustele isikutele. Eraldi on toodud välja piirangud kange ning lahja alkohoolse joogi reklaamimiseks. Kange alkohoolse joogi reklaami piiramise alused on võrreldes lahja alkohoolse joogi reklaamimisega laiemad. Näiteks kange alkohoolse joogi reklaam on keelatud televisioonis või raadios ajavahemikul 7-21, lahja alkohoolse joogi reklaam aga kella 7-st kuni kella 20-ni. Lahja alkohoolse joogi reklaam ei ole võrreldes kange alkohoolse joogi reklaamiga keelatud videokassseti, videomängu, laserplaadi või mõne muu tehnilise vahendi vahendusel, ajalehe või ajakirja esi- või tagaküljel, välireklaamina ning ühistranspordivahendi või takso sees ja väliskülgedel. Enamus lapsi ei joo end purju mitte kangest alkoholist, vaid lahjadest alkohoolsetest jookidest (õlu, siider, long drink), mida uuringute põhjal lapsed ise alkoholiks ei pea.
Näiteks Saku õllereklaam ühistranspordis, kus on toodud Saku Õlletehase tähistus ning kutsutud üles kujutlema, mida võib saada 50 miljoni sendi eest. Ühistranspordis sõidab väga palju lapsi hommikul kooli, õhtul koju jm. Üldlevinud kaubamärk on kõigile tuntud, s.h ka lastele ja noortele. Tarbijamängu tõttu tekib neil huvi toote vastu – ometigi võib ju toodet tarbides olla võimalus võita raha! Kas taoline reklaam saab olla õigustatud olukorras, kus noorte seas levib alkoholism ja just lahja alkoholi tarbimist peetakse populaarseks ja kahjutuks ning noorte, meie tuleviku, tervis on ohus? Eesti Õlletootjate Liidu eetikakoodeksiga on tootjad ise seadnud endile nõudeks, et tootjad ei kasuta jaekaubanduse tarbijakampaaniates auhinnana tasuta alkohoolseid jooke. Kuid kas ei tee kirjeldatud juhtum tagurpidi pöörates sama välja – alkoholi tarbides on võimalik võita! Olukord, kus lahja alkohol teeb ära sama kahjuliku töö kui kange alkohol, peaks olema juba ammu esile kutsunud diskussiooni lahja alkoholi suuremas ulatuses reklaamimise õigustusest võrreldes kange alkoholi reklaamiga.
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Euroopa Alkoholi Hartas on sõnastatud eesmärgid inimeste tervise kaitseks. Siinjuures on Harta printsiip 3 pühendatud otseselt lastele ja noorukitele: Kõigil lastel ja noorukitel on õigus kasvada keskkonnas, mis on kaitstud alkoholi tarbimise negatiivsete tagajärgede eest ja nii palju kui võimalik, alkohoolsete jookide propageerimise eest. Printsiip on olemuselt väga lai, sest negatiivsed tagajärjed võivad olla ja on väga laiad. Alkoholi tarbimise ja reklaamimise piiramine on üks osa nö parema keskkonna loomiseks. Alkoholi tarbimise käitumise mõjutamise ja negatiivsete tagajärgede vähendamisel on suur osa ka ju näiteks vaesuse vähendamise, hariduse ja rehabilitatsiooni reguleerimisel.
Maailma Tervisehoiuorganisatsiooni 2001. aasta deklaratsioon noorte ja alkoholi kohta annab täpsemad juhised ning aitab mõista ka alkoholi harta sisu ja ulatust. Alkoholi tarbimise mõjutamise osas peetakse õigusliku regulatsiooni tasandil tulemuslikuks alkoholi kättesaadavuse, reklaami ja alkoholijoobes sõidukijuhtimise piiranguid ning alkoholi maksustamist. Maailma Tervisehoiuorganisatsiooni Euroopa regionaalse büroo programmi “Euroopa tervis 21” eesmärk nr 12 ütleb, et Euroopas tuleb 2015. aastaks oluliselt vähendada alkoholi tarbimist ühe täiskasvanud inimese kohta ning alla 15-aastased ei peaks üldse alkoholi pruukima. Kuidas seda saavutada? Kas karmistada alkoholiga seotud piiranguid? Kas tõhustada järelevalvet? Kas kutsuda inimesi üles kainusele?
Alkoholiseadusega on ühtede ja samade sätete alusel järelevalve teostamiseks antud õigus mitmele ametiasutusele – Tarbijakaitseametile, Maksu- ja Tolliametile, Piirivalveametile, Keskkriminaalpolitseile, Julgestuspolitseile, politseiprefektuurile, Tervisekaitseinspektsioonile, Veterinaar- ja Toiduametile ning valla- või linnavalitsusele. Neile kõigile on antud järelevalve pädevus ühe ja sama üheksateistkümne paragrahvi järgi. Tegelikkuses puudub selgus ja kindlapiiriline vastutus järelevalve teostamise eest. Kõik peavad kõiki väärtegusid menetlema, mis viib selleni, et suures osas jääb sisuline ja järjepidev töö tegemata.
Olen ühel meelel riigikontrolöriga, kes ütles oma 8. novembri 2006 kõnes Riigikogu ees, et ta näeb „ülimalt olulist riigi tööpõldu just selles, et propageerida tervislikke eluviise, tervislikku ihulist ja vaimset toitumist. See toob tagasi ja aitab lõppkokkuvõttes säästa nii maksumaksjate raha kui ka kõige kallimat ressurssi – inimesi” ning et „riik peaks tunduvalt karmimalt ja süsteemsemalt kasutama hoobasid, et suunata kodanikke mõistliku käitumise rajale.”
Ilmselgelt on igal eelpool nimetatud komponentidest – järelevalve, piirangud, väärtushinnangute ja hoiakute muutmine - oma osa. Tsiteerides Soome Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi nõunikku Ismo Tuomineni: “Mis tahes piirangu ajutine või osaline leevendamine annab sama tulemuse mis ¹ampusepudeli avamine: korki ei saa enam tagasi panna.”
Olukorras, kus alkohol on noorte ja laste seas popp, on äärmiselt kaheldav alkoholipoliitika liberaliseerimise teed minemine. Aastas mõne päeva alkoholivabaks kuulutamine on populistlik ning äärmiselt kaheldav on taolise tegevuse pikemaajalisem mõju ja kandepind. Äärmine vajadus on riigi poolt elluviidava ühtse, selge ja jõulise alkoholitarbimist vähendava poliitika järele. Siinjuures on oluline ka koostöö kolmanda sektoriga, ühiskonna liikmete kaasamine ning väärtushinnangute ja hoiakute kujundamine. Miks mitte seada riigi üheks eesmärgiks viia Eesti Euroopa viie kainema riigi hulka! Põhjust, nagu näitavad statistika kohutavad numbrid, on enam kui küll.