Indrek Tederi intervjuu, BNS 27.02.2011, Karin Kangro
- Riigikogu praegune koosseis lõpetab neil päevil oma nelja-aastase töö ja kahe nädala pärast on meil juba teada, milline on kohajaotus järgmises koosseisus. Kuidas olete enda jaoks paika pannud piiri poliitika ja õiguse vahel?
See piir on täiesti olemas, kuigi üldiselt sünnib iga seadus poliitilises võitluses. Minu jaoks ei ole oluline, milline on see poliitiline jõud, oluline on, et seadus, mis vastu võetakse, oleks kooskõlas põhiseadusega. Samas peab see tugevdama ka Eesti omariiklust. See on kõige laiem tasapind, kus ennast positsioneerida. Õigusesse sisenetakse alati teatud maailmavaate tasandilt ja poliitika mõju õigusele on alati väga suur. Põhiseadus annab raamid: on võimalik ühe poliitilise jõu lahendus ja on võimalik teise poliitilise jõu lahendus. Siis saab määravaks tavaliselt see, kellel on parlamendis rohkem hääli.
- Kus seisab õiguskantsler riigikoguga suheldes?
Ta seisab kõrval, eemal. Minu loosung on olnud, et ma olen õiguskantslerina konstruktiivne kriitik. Mõlemad sõnad on tähtsad. Ma olen konstruktiivne, ma tahan leida Eesti probleemidele kokkuvõttes lahendust, aga positsiooni mõttes olen ma kriitik, mitte väga sõbralik partner poliitikule, küll aga inimliku kontakti mõttes igasse inimesse lugupidavalt suhtuv. Samas kriitik jääb kriitikuks. Sõnumitoojat ei armastata, sest ta toob teinekord ka halba sõnumit. Sellepärast tuleb sõnumitooja mõnikord mättasse lüüa... see oli nüüd väike liialdus.
- Millise hinnangu annate koostööle praeguse riigikogu koosseisuga? Mõned olulised seadused, mille vajadusele olete tähelepanu juhtinud, on jäänud vastu võtmata: kohtute seadus, korruptsioonivastane seadus. Samuti pole riigikogu reageerinud kõigile teie kirjalikele ettekannetele.
Üks asi, mis jäi venima, oli sõltuvushäiretega lastega rehabilitatsiooniteenuse küsimus. 2009. aasta oktoobris tegin riigikogule ettekande, seda aktsepteeriti formaalselt, komisjon ütles, et sellega peab tegelema, ja nüüd sotsiaalministeerium muudkui tegeleb. Ma ei taha ka väga sotsiaalministeeriumi kritiseerida, nad teevad palju ja püüavad. Kas ma pean uude riigikogusse minema siis juba ettepanekuga - ma ei oska öelda, aga tulemust, mis pidi igal juhul selle riigikoguga sündima, ei ole.
Teine väga suur teema on kohtute seaduse eelnõu, millega ei olnud ka ühiskonnas laiemalt soovi edasi minna. Olen kaugel sellest, et öelda, et eelnõu, mis menetlusse anti, oleks ideaal. Minu seisukoht oli, et see ei peaks olema nii riigikohtu keskne, vaid kohtuvõimu keskne. Me ei saa tsentraliseerida kohtuvõimu kõiki kolme astet kokku. Küll aga olen nõus eelnõu põhiideega, et õigusemõistmise haldamine, esimese ja teise astme kohtute administreerimine peab lahutatud saama justiitsministeeriumist. Riigi üheks põhifunktsiooniks on õigusemõistmine ja mitte ainult karistusvõimuna kriminaalasjades, vaid ka tsiviilasjade lahendamisel. Me ei saa aktsepteerida seda, et Eestis oleks mingi omakohtusüsteem. Meil peab olema kohtuvõim, kes lahendab ära meie vaidlused ja õigusprobleemid, see peab toimuma mõistliku aja jooksul ja kohtusüsteemi sisenemine ei tohiks olla väga kõrge trepiaste. Praegu see trepiaste on väga kõrge - ligipääs õigusemõistmisele on takistatud. Kui riigilõivud on nii kõrged nagu praegu, siis saab ehk näiteks minister, õiguskantsler või riigikohtu esimees minna oma aastapalga eest ühe kohtuasjaga kohtulaua ette. See on ju absurdne. Olen andnud riigikohtule mitu arvamust konkreetsetes asjades, kus ma olen asunud seisukohale, et riigilõivud on liialt kõrged, ja meil on ka oma initsiatiivina üleval üks riigilõivude suuruse menetlus. Kohtusüsteemi reformimise eelnõuga jäi töö kahjuks pooleli. Ma loodan, et uus riigikogu tõstatab selle uuesti, sest see on suur ja oluline teema.
- Ka korrakaitse seaduse eelnõu on riigikogus väga pika ajalooga, eelnõu valmis juba 2006. aastal ja nüüd saab see riigikogu viimastel tööpäevadel viimaks vastu võetud. Kas eelnõusse tehtud muudatused, millega muuhulgas loobutakse riigi korrakaitseülesannete halduslepinguga delegeerimisest, on teie meelest piisavad?
Jah ja ei. Ühe kandi pealt on korrakaitse seadust tegelikult ju vaja. Problemaatiline oli kogu aeg see, et avaliku võimu korrakaitselisi volitusi sooviti delegeerida turvafirmadele. Nüüd on jõutud kompromiss-sõnastuseni, nii et seda võiks teatud juhtudel teha eriseaduses sätestatud alustel ja korras. Tegelikult ei sätesta selline deklaratsioon ise mitte midagi, samas ta avaks natuke nagu ust: see põhimõtteliselt oleks võimalik, juhul kui me kuskil eriseaduses midagi muudame. Ma ei saa öelda, et see oleks praegusel kujul põhiseadusevastane. Seadusandja võib alati igasuguseid deklaratsioone vastu võtta. Samas võib kerkida küsimus, kas meil on selliseid mõttetuid norme vaja.
Minu meelest võib riik kaasata oma ülesannete täitmiseks eraõiguslikke isikuid väga laialdaselt. Küll aga ei tohiks ta anda konkreetseid kitsaid valdkondi enda käest ära, üheks selliseks on vahetu sunni kasutamine, jõu kasutamine, samuti karistusvõimu kohaldamine. Need on asjad, mis võivad hakata elama iseseisvat elu. Seal peaks riik jääma selleks, kes ta on.
- Valimiste eel on ka seekord ilmsiks tulnud juhtumeid, kus tehakse maksumaksja raha eest propagandat või kasutatakse kahtlaseid skeeme erakondade rahastamisel. Kas erakonnaseaduse muudatused, mis parteide rahastamiskontrolli parandamise eesmärgil vastu võeti, teenivad oma eesmärki? Kas nende valimiste järel on kontroll tõhusam kui varem?
Loodan, et see on samm edasi. Ma olen sügavalt veendunud, et demokraatlikus ühiskonnas, tsiviilühiskonnas pole trikitamise vastu olemas sajaprotsendilist garantiid. Aga pilt peaks minema samm-sammult paremaks. Teisalt ei saa luua ka süsteemi, kus me juba ette eeldame, et kui keegi on poliitik, siis ta kindlasti on rikkuja ja tema taha tuleb panna suur ja kohmakas kontrollikehand. See ei ole õige, me oleme vabadusühiskond. Kontroll peab olema efektiivne. Samas poleks minu meelest mõistlik kehtestada kuludele ka piirmäärasid, sest siis läheb raha lihtsalt varjule. Raha ärakeelamine ei ole inimühiskonna ajaloos eriti häid tulemusi andnud. Valimiskulude piirmäärasid on eri riikides küll kehtestatud, aga ma kahtlen, kas see Eestis eriti head tulemust annaks. Nendel valimistel paistab, et kogu rahastamine on väiksem, ma ütlen seda tänavapildi ja meedias avaldatu järgi.
- Erakondadel ei ole lihtsalt raha.
Seda on vähem ja kampaania on seetõttu ka natuke tasakaalukam. Võib-olla selle kaudu ühiskond areneb sinnamaani, et me sellist silmade vahele lajatavat reklaami enam ei aktsepteeri või see ei tööta, see töötab vastu.
- Kas arvate, et kui järgmistel valimistel on erakondadel raha rohkem, siis nad ei kasuta seda kampaaniaks?
Millegipärast ma arvan, et Eesti ühiskond, võib-olla maailm tervikuna järgib rohkem kokkuhoidlikku joont. Laristamine on vist alatiseks möödas, mul on selline tunne, aga võib-olla ma eksin. Ma olen ka veendunud, et Eesti valija läheb targemaks ja hakkab tegema rohkem mõistuspäraseid otsuseid. Samas me jääme oma otsustes emotsionaalseks. Valides rahvaesindajat, peame väga tõsiselt kaaluma, keda me sinna tahame. Lihtsalt virisemine ja vingumine, et kõik on halvasti, ei vii ju edasi, sellest pole tolku. Tuleks ikka valida need, kellel on vastutustunne. Tsiviilühiskond tähendab seda, et kõik vastutavad oma tegude eest. See teinekord kipub hägustuma ja püütakse teha vennalikku jaotust: õigused mulle, kohustused sulle. See on väga inimlik, aga selle peale ühiskonda ei ehita ja see pole ka jätkusuutlik.
Ma loodan, et erakondade rahastamise kontrolli osas on samm edasi tehtud, aga kindlasti pole see ideaal. Seal, kus on inimesed, on alati ka probleemid ja mingi trikitamine jääb. Kui poliitilist jõudu rahastatakse ja on vastuteene, võib seda valdkonda käsitleda hoopis karistusõigus, kui tegemist on mõjuvõimuga kauplemise või pistisega. Ma muidugi ei taha öelda, et ainult karistusõigus peaks seda valdkonda reguleerima. Ma arvan, et inimesed mõtlevad selliste riskide peale kaasaegses ühiskonnas tunduvalt sügavamalt ja ei võeta enam nii suuri riske, et mingi eelnõu väga kergelt läbi läheks - see võib tähendada inimesele pikaajalist kohtumenetlust. Usun, et meie ühiskond läheb samm-sammult ratsionaalsemaks, eetilisemaks ja taseme poolest paremaks.
- Kas valimiseelne poliitiline reklaam, erakondade loosungid ja lubadused käsitlevad teie meelest neid probleeme, mis on praegu Eestis kõige teravamad?
Kui ma hakkaksin seda väga põhjalikult analüüsima, öeldakse kohe, et õiguskantsler tungib poliitilisse võitlusesse. Eks valija peab otsustama, milline loosung talle meelepärane on. Valija otsustusel on demokraatias absoluutne võim, just valija otsustusel. Tavaliselt armastatakse rääkida rahva tahtest, aga alati on mõistlikum defineerida seda täpsemalt, sest rahva hulgas on ikkagi üksikisikud oma põhiõigustega, nende alusel kujunevad huvigrupid ja selle alusel hakkavad inimesed realiseerima oma tahet. Näeme, mis valimised toovad.
- Ma ei mäleta, et eelmistel valimistel oleks erakondade valimisplatvormidesse jõudnud niivõrd palju lubadusi põhiseaduse muutmiseks. Kuidas seda suurt põhiseaduse muutmise soovi vaatate?
Ma olen väga ettevaatlik, kui soovitakse muuta süsteemi, mis töötab. Ja ma olen vägagi ettevaatlik just põhiseaduse muutmise osas. Kui me muudame mingit sätet, siis me ei tea, milline on selle mõju teistele sätetele. Iga muutus, kui seda teha, peaks olema väga-väga-väga põhjalikult kaalutud. Põhiseadust ei ole seni eriti palju muudetud, ta on kehtinud ja minu meelest võib täiesti rahulikult edasi kehtida. See ei ole pelgalt üks juriidiline dokument, põhiseadus on laiema tähendusega, kui me seda isegi tunnetame, ja mida aasta edasi, seda rohkem omandab ta ka ajaloolist kaalu. Muidugi on Euroopas ühiskondi, kes pidevalt põhiseadust muudavad ja kus nähakse seda pigem kui reeglite kogumit, mida täht-tähelt täita, aga meie saame praktiliselt kõikidest probleemidest üle mõistliku tõlgenduse kaudu. Nii et ma ei poolda põhiseaduse kiiret muutmist, ehkki arutada selle ümber loomulikult võib - selle tulemis kasvavad uued riigiõiguslased, nagu 1990. aastate keskel seda nägime.
- Seega ei näe te ka vajadust uue põhiseaduse järele, mida samuti ikka ja jälle arutatakse?
Pole praktilist vajadust hakata seda uuesti koostama. Põhiseadus peab olema dokument, mis rahuldab meid kõiki. Ta peab olema ühiskonda haarav kompromiss ja ma pole kindel, et uus oleks parem kui see, mis on praegu. Jätame mõningad ebatäpsused ja keeleküsimused kõrvale - põhimõtete tasandil on ta töötav dokument.
- Tööd lõpetaval riigikogul tuli 2009. aastal vastu võtta negatiivseid lisaeelarveid, vähendada ja kaotada toetusi ning langetada palku. Kas või millal tekib inimestel õigus oodata, et toonased otsused vaadatakse ümber?
Õigusel peab olema kate. See, et deklaratiivselt on inimestel õigus saada mingit ressurssi, automaatselt seda ressurssi ei taga. Õigus peab olema reaalsusele vastav. Kärped olid paratamatud, aga ma arvan, et kui meie ühiskond saab jõukamaks, kärbete negatiivne mõju väheneb. Samas olen natuke skeptiline, vaadates laiemalt kogu Euroopa arengut, et ega vist sama stiili, mis oli enne majanduslangust, lähiaastatel küll harrastada ei saa. Kokkuhoidlik stiil jätkub. Küsimus on selles, kuhu rohkem investeerida ja kuhu mitte. Need on rasked valikud, kohutavalt rasked valikud. Selles osas ma ei kujutanud õiguskantsleriks saades ette, et kärpeperiood nii karm ja valus on. Ma loodan, et sellist perioodi uuesti ei tule.
- Samade otsustega on riigikogu edasi lükanud kõrgemate riigiteenijate uue palgasüsteemi jõustumisaja ja vähendanud ka näiteks praeguse koosseisu liikmete kuluhüvitist. Kui kaua kulub aega, enne kui nemad võiksid oma sissetulekut suurendada?
See sõltub ikkagi Eesti üldisest majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast. Ei saa olla situatsiooni, mis tekitab äärmuslikku pöörast viha, et keegi teenib avalikus sektoris tunduvalt rohkem, samas kui väga palju inimesi saavad vaevalt ots otsaga kokku. Rahateema tekitab alati kohutavalt tugevat emotsiooni, nii et seal tuleks olla võimalikult kompromissialdis. Me võime võtta ka loosungi, et avalik teenistus on nii missioonitundeline koht, kus tööd tuleks teha tasuta. Kas me sel juhul leiaksime avalikku teenistusse inimesi? Ma väga kahtlen, sest inimesed tahavad süüa ja kuskil elada ja neil peab olema sissetulek. Ma ei räägi avaliku teenistuse tippudest, kõrgematest riigiametnikest, aga ma räägin avalikust teenistusest laiemalt. Kui palgavahed lähevad erasektoriga võrreldes väga suureks, peab ühiskond arvestama, et avalik teenistuja on tunduvalt tagasihoidlikum kui erasektori töötaja. See on valikute küsimus, mida ühiskond tahab. Alati on võimalik poliitikuid survestada ja palgatase alla ajada. Teisest küljest peab mingi tasu olema. Kompromiss peaks olema mõistlik, aga ma möönan, et seda on pööraselt raske saavutada, sest alati on inimesi, kes ütlevad, et tasu on liiga suur.
- Rohkem kui riigikogule olete viimasel ajal eri vormides märkuseid teinud Tallinna linnavalitsusele, ühe viimasena ühistranspordi piletihindade küsimuses. Kuna linnavõimud ei paista teie ettepanekute täitmisega kiirustavat, siis kas olete ka selles osas valmis võtma jalge alla tee riigikohtusse?
Ega ma spetsiaalselt Tallinna eraldi ei käsitle, aga kuna Tallinn on nii suur, tuleb sealt ka avaldusi rohkem. Sõidusoodustuse küsimus läks mul tõeliselt keeruliseks, sinna tuli sisse Euroopa Liidu õigus ja mis sellest lõpuks saab, on raske öelda. Küll aga oli seda ette arvata, et Tallinn mu ettepanekut ei aktsepteeri. Tegin neile märgukirja, nüüd järgmisena teen neile ettepaneku, mida nad tõenäoliselt samuti ei aktsepteeri, ja eks ma siis riigikohtusse lähen. Ma tahaksin saada sealt ka mitmetele vaieldavatele küsimustele vastuseid. Ma ei poolda mingi asja pooleli jätmist.
- Kas samalaadset menetlust on oodata ka praamisõidu uute soodustuste osas?
Ma vekslit välja ei anna, aga see küsimus on tõstatatud ja nii palju, kui meie nõunikel ressurssi on, me seda vaatame. Ma ei välista, et seda kontrollin, sest alati, kui antakse mingit soodustust, tekib küsimus, miks keegi saab soodustuse ja keegi ei saa.
- Järgmine teema on maamaks.
Maamaks on riiklik maks ja kui kohalik omavalitsus - ma nüüd spekuleerin natuke - ütleb, et ta kaotab selle ära, siis kas omavalitsus ikka saab riiklikku maksu ära kaotada? Reaalsuses see nii lihtne ei ole, aga mõningatest artiklitest on umbes nii välja tulnud, et omavalitsus ütleb, et tema enam maamaksu ei kogu ja talle see ei kehti. Riiklik maks on riigi poolt kehtestatud ja kui seadusandja tahab, siis ta seda ka muudab. Nii ei saa seda käsitleda, et mina, omavalitsus, hakkan määrama, mis riigi õigusloomes toimub. See ei lähe mitte.
- Seda on ometi tehtud: Harku vald ei ole vist mitte ainus.
See pilt on natuke keerulisem, nii lausa reaalsuses ei olnud. Aga miks ma nii ettevaatlik olen - me käsitleme seda.
- Õiguskantsleri kantselei on tänavusest riigieelarvest saanud omavalitsuste kontrollimiseks 206.900 eurot lisaraha. Kuidas ja millistes valdkondades plaanite seda kasutada?
Põhiseadus sätestab, et õiguskantsler peab peale seaduste kontrollima ka omavalitsuste üldakte, mida võetakse aastas vastu tuhandeid. 226 kohalikku omavalitsust Eestis on ja nad omaette toimetavad. Mida nad täpselt teevad, kas me ikka väga palju teame? Võib-olla teame 40-50 omavalitsusest. See, et seal on tublid ja toredad inimesed, on üks asi, teine asi on õiguslik tase. Loomulikult selle väikese summa eest ei saa teostada totaalset kontrolli, aga meil on plaanis võtta mõningad teemad läbivalt ette kogu Eestis ja omavalitsuste kontrolli natuke laiendada.
Kohalik võim on ju inimesele kõige lähemal asuv võim. Eestis jääb teinekord mulje, et riik on midagi anonüümset ja kauget ja omavalitsus on teine asi. Inimese jaoks on mõlemad avalik võim ja see avalik võim ei peaks meie tähelepanu alt väljas olema. Enamik küsimusi on kohaliku elu küsimused. Kuigi inimesed armastavad paljudel juhtudel öelda, et riik peab midagi tegema ja midagi tagama, siis tegelikult peavad tegema ja tagama nii riik kui omavalitsus ja seda ka põhiseaduse järgi. Ma ei aktsepteeri seda, et Eestis on domineerimas anonüümse riigi mudel. Väikeriigis see anonüümsus tegelikult puudub, on konkreetsed inimesed, konkreetne avalik teenistus, seadusandja, kohtuvõim, see kõik on küllalt personaalne. Anonüümse riigiga liialdamine väikeriigis ei ole eriti vastutustundlik.
- Avaldasite reedel seisukoha riigisaladuse lekitamises kahtlustatud kaitseväe ohvitseri Rene Toomse nime avalikustamise küsimuses, leides, et riigiprokuratuur ei kaalunud tema nime avaldamiseks loa andmisel kõiki asjaolusid. Kui suur probleem kohtuotsuse eelne avalik ristilöömine teie meelest üldse on?
Seda on juhtunud ju küll, kui kaamerate ees inimesi vahistatakse ja aastate pärast kriminaalasi kokku kukub. See ei ole kõige õigem. Minu sõnum oli tegelikult lihtne: alati, kui prokurör võtab vastu otsuse mingi informatsioon avalikustada, tuleb seda väga põhjalikult kaaluda. Kuidas sisustada "avalik huvi"? Loomulikult näiteks, kui on kurikamõrvar kinni võetud, on väga selge avalik huvi olemas. Me saame teada, et me saame õhtul rahulikult linnas käia, sest mõrvar on kinni võetud. Aga kui on mingi muu valdkond, peab selgelt defineerima, mis on see seadusest tulenev alus ja põhjus, miks informatsioon avalikustatakse ja kas selle sattumine avalikkuse ette tähendab teatud juhtudel inimese avalikku ristilöömist. Ega neid haavu pärast eriti ei paranda. Seal peaks olema lihtsalt ettevaatlik. Ma ei taha öelda, et prokuratuur ei võiks neid andmeid avaldada. Seadusandja on talle kriminaalmenetluse seadustikus sellise võimaluse andnud, aga tuleb saada aru, et on olemas sotsiaalne vastutus, ning seda otsust väga sügavalt kaaluda. Antud kaasuse puhul seda kaalutud ei olnud.
- Vahest peaks ka meedia olema vastutustundlikum.
Samas täidab meedia oma rolli, ta paiskab kogu informatsiooni avalikkuse ette. Meedia küll võib seda selekteerida, aga reaalsus on, et ükskõik milline on informatsiooni tõeväärsus, see avalikustatakse kõik. Minu arusaamist mööda on selline meedia olemus ja seda ei saa ette heita. Meedia töötab oma reeglite järgi ja meedia reeglid on erinevad juristi reeglitest. Ka selles, et meedia toimib ärilistel põhimõtetel, pole midagi halba. See on ettevõtlus. Ta peab saama vastava informatsiooni avaldatud, sellega ta saab omale reklaamirahasid ja see ongi vaba ajakirjandus. Aga vaba ajakirjandus ei tähenda seda, et ajakirjandus on alati probleemivaba või meeldiv. Seal on igasugu inimlikke nüansse ja kõik, mis on omane inimolendile, kajastub ka meedias. Olen kaugel sellest, et meediat ühe nimetaja alla panna. Paratamatult, kui saabub prokuratuurilt teave, et keegi on toime pannud kuriteo, võetakse seda absoluutse tõena, kuigi see ei ole absoluutne tõde. See on kohtueelse menetluse seisukoht ja mis kohtus saab, on alati teatud määral ettearvamatu. Mõningal juhul saab seda ennustada, arvestades, milline on süüdistuse põhistatus ja tõendatus ja kõik muu, aga kui süüdistus on väga tugev, siis suure tõenäosusega sõlmitakse kohtulik kokkulepe ja tavapärast vaidlevat kohtumenetlust ei toimu. Vaidlevas kohtumenetluses on tulemust väga raske öelda - pärast seda, kui kõik tõendid on ära uuritud, kohus otsustab tõendite alusel ja süütust eeldatakse. Avalikkus teinekord ei taha süütust eeldada, sest kui on kahtlustus mingi kuriteo toimepanekus, oleks vaja iga hinna eest süüdlast. Samas ei tohi ära unustada, et ka demokraatias võib juhtuda, et kohtu alla satub inimene, kes ei ole süüdi, selleks kohtupidamine on ja selleks on ka süütuse presumptsiooni põhimõte. Süüd tuleb tõendada. Sellel põhinevad väga suured väärtused.
- Meedia teemaga tuli teil põgusalt tegeleda ka eelmise aasta lõpus, kui teie poole pöördus allikakaitse seaduse küsimuses Eesti Ajalehtede Liit. Selle vastuvõtmise eel hirmutasid nii kodumaised kui rahvusvahelised meediaorganisatsioonid ohtudega, mida muudatused pidid kaasa tooma. Kuhu need jäid?
Minu meelest läks asi natuke liiga emotsionaalseks. Kui võtta võlaõigusseaduse üks säte, mida muudeti, siis kõige lihtsamate sõnadega anti kohtule natuke otsustuspädevust juurde. Millegipärast ma oletan, et Eesti kohtusüsteem ei hakka välja mõistma miljoneid ega sadu miljoneid. Võimalik, et see summa natuke muutub, aga mitte palju. Kui läheme tagasi asjade alguse juurde - tsiviilühiskond tähendab vastutusühiskonda ja kui tehakse viga, siis tuleb vastutada. Kõige mõistlikum vastutuse viis on raha. Eestis pole laimu ja solvamise eest kriminaalkaristust ja väga õigesti ei ole. Oleks küllaltki karm, kui me hakkaksime sellise asja eest isikuliselt kedagi karistama. See, et Eestis need sätted tühistati, on minu meelest täiesti kaasaegne põhimõte, kuigi Euroopas paljudes riikides on selline kriminaalõiguslik vastutus olemas. Väike erisus ka: kui Eestis eksisteeriks kriminaalõiguslik vastutus, siis tõenäoliselt oleks selle vastutuse kandjaks füüsiline isik, ajakirjanik. Kui aga on rahaline karistus, kahjuhüvitis, siis on selleks meediaettevõte. Huvitav oli vaadata, kuidas meediaettevõtete ajakirjanikud seisid selle eest, et omaniku rahakott oleks kaitstud. Ajakirjandus ajas oma asja ja kui oma asja aetakse, kerkib alati küsimus, kas see on kõige korrektsem.
Kui me vaatame sätte sõnastust, siis ei saa väita, et see oleks ilmselgelt põhiseadusega vastuolus. Samuti ma ei julgeks väita, et see on klassikaline Ameerika süsteemi ülevõtmine. Sõnastus on ikka suhteliselt leebe. Samas kaotasid mõned täiesti aktsepteeritavad ja huumorisoonega ajakirjanikud selle teema käsitlemisel teatud distantsitunnetuse. Mindi väga emotsionaalselt ja üheülbaliselt asja käsitlema ja minu meelest täiesti ebaõiglaselt hakati süüdistama ka presidenti, kes kuulutas seaduse välja. Siis oli tunda, et millegipärast president muutus ajakirjanike hulgas väga ebapopulaarseks. Kas see on kõige õigem? Saab asja võtta ka natuke rahulikumalt.
Ma jään huviga jälgima, kas suurema kahjuhüvitise hagi tuleb või ei tule. Ma millegipärast ei usu, et suuri kahjunõudeid tuleks ja et selle tõttu oleks Eesti ajakirjandus väga suukorvistatud. Ma ei usu. Peale selle on Eestis riigilõivud nii suured, et kõigepealt tuleb ära maksta see kohutav riigilõiv, siis käia kolm kuni viis aastat kohtus ja siis sa võib-olla ei saa mitte midagi. Nii et peale selle, et see säte on suhteliselt tasakaalukas, paneb ka reaalsus asjad paika.
- Veidi rohkem kui 10 aastat tagasi sai õiguskantsler Eestis ka ombudsmani ülesanded. Kas see kaht rolli ühendav mudel on ennast õigustanud?
Maailmas on ka teistsuguseid mudeleid, näiteks on riike, kus on ombudsmane väga palju: on territoriaalsed ombudsmanid, on erialaombudsmanid, aga see on esiteks ressursimahukas ja teiseks kipuvad pädevused kattuma - siis tekivad kompetentsivaidlused. Eesti on selles mõttes valinud mõistliku tee: ühendatakse asjad, mis paistavad sarnased, et saada võimalikult ratsionaalselt ühiskonnale optimaalne tulem. Ühe kandi pealt oleks vastuolu nagu olemas: kui normikontrollijana on õiguskantsler see, kes kritiseerib seadusandjat, siis ombudsmanina peaks ta olema seadusandja käepikendus, kes vaatab, kuidas riiki hallatakse ja kuidas elab hea halduse tava. Tegelikult toimivad need omavahel koos, sest näiteks normikontroll tõusetub mõnikord ombudsmani menetlustest ja annab jõulisemat joont juurde. Ainult ombudsmani mõnele märgukirjale või soovitusele vaadataks võib-olla lõdvemalt, aga kui on võimalus, et tuleb ka ettepanek normi kooskõlla viimiseks põhiseadusega ja äkki minnakse riigikohtusse, siis see natuke jäigem tulem annab asjale konkreetsema jume. Minu meelest on see täiesti mõistlikult toiminud, kord on rõhk natuke rohkem ombudsmani menetlustel, kord normikontrolli menetlustel. Enam-vähem nad pooleks jaotuvad. Ombudsmani menetluste väike domineerimine tuleb sellest, et avaldusi on nii palju. Aga olen üritanud ka normikontrolli analüüse hoida vastaval tasemel.
- Kuidas näete õiguskantsleri rolli viie, 10 või 20 aasta pärast ning millised ülesanded võiksid peale hiljuti saadud laste õiguste järelevalvekohustuse veel lisanduda?
Ülesannete lisandumise kohalt oleksin väga ettevaatlik, käivitame kõigepealt laste õiguste ombudsmani rolli. Ei saa lihtsalt kokku kuhjata erinevaid funktsioone ilma täpsemalt selle üle mõtlemata. Teiseks peab arvestama õiguskantsleri mudeli olemust: õiguskantsler ei tohi kunagi muutuda institutsiooniks, kes kedagi millekski siduvalt kohustab. Ta annab soovitusi ja ta annab arvamusi ja tal on ainus õigus pöörduda riigikohtusse, ehkki ka see ei ole lõplik otsustus. Õiguskantsler teeb ära vastava analüüsi, kasutab oma nõunike teadmisi, aga ta ei muutu selleks, kes lõplikult otsustab.
Küll aga ma arvan, et viie, 10, 15, 20 aasta perspektiivis peaks õiguskantsler normikontrollijana säilima. Miks? Varem arvati, et algperioodil tehakse riigi ülesehituses väga palju vigu ja on hea, kui keegi osundab nendele abstraktse normikontrolli raames, selles nähti algselt õiguskantsleri rolli. Praegu, arvestades kogu maailma väga kiiret tehnoloogilist arengut, peab paratamatult ka õigus seda tehnoloogilist arengut ühiskonna jaoks reguleerima, võtame ükskõik millised eriseadused: elektrituru seadus või muud säärased spetsiifilised seadused. Nendeni ei ole ratsionaalne põhiseaduspärasuse kontroll eriti palju jõudnud muuhulgas seetõttu, et juristid ei jaga majandust ega neid spetsiifilisi eridistsipliine. Aga just tehnoloogilise arenguga seoses muutub nende seaduste kontrolli vajadus üha suuremaks. See tähendab seda, et juristid peavad omandama peale klassikalise juuraarusaamise ka veel midagi muud, midagi majandusest, midagi kõvematest teadustest ja mitte ainult pehmet õigust ja sotsioloogiat. Nad peavad aru saama, kuidas mingi asi reaalsuses toimib ja kuidas see peab olema õiguslikult reguleeritud. Õiguskantsler olekski siis see kontrollija, kes tulevikus vaatab, kas see regulatsioon on Eesti põhiseadusele vastav. Selles osas ma abstraktse normikontrolli osa ei vähendaks. Nii et ma arvan, et analüütiline keskus, õiguskantsler, säilib ka viie, 10, 15 aasta pärast, ehkki nüansse võib muutuda kas ülesannete juurdepanekul või ärajagamisel. Ta tasakaalustab eri võimuharusid nagu ka riigikontroll ja nagu ka president seaduste väljakuulutamata jätmisel ning tal on mitte ainult nüansse kujundav, vaid süsteemi toimimist tagav olemus.
- Kas õiguskantsleri ametis võib teid näha ka järgmisel ametiajal?
Ei, seitse aastat on pikk aeg. Mul saab kolm aastat 10. märtsil täis, siis jääb neli aastat veel. Kaks ametiaega tähendaks täielikku ettemääratust. Elus on alati alternatiivid, teine küsimus, kas need alternatiivid on samaväärsed või mitte. Inimesed kardavad muutusi, aga alati on muutused huvitavad. Inimestel on soov stabiilsusele ja hirm, et kui muutub, läheb halvemaks. Jaa, on võimalus, et läheb halvemaks, aga on ka võimalus, et ei lähe. Eestis on praegu juba küllaldaselt andekaid noori juriste, kes sellele kohale sobiks.