Allar Jõksi intervjuu "Õiguskantsler ehituspolitseiniku rollis", Postimees 12.05.2006, Toomas Sildam
Mitte buldooserit ja punast kraanat pole vaja valede ehitiste vastu, vaid linnavõim peab end võimuna näitama, ütleb õiguskantsler Allar Jõks, kes peab täna Tallinnas aastakonverentsi «Miljonid ja miljöö».
Miks tegeleb õiguskantsler ehitusprobleemidega?
Olen saanud väga palju kaebusi, et ühe või teise ehitise pärast on kellegi õigusi rikutud, omandi väärtus vähenenud või elamistingimused halvenenud.
Saadate kohale buldooseri?
Ei buldooserit ega punast kraanat. Saan kontrollida, kas naabrite õigusi ei ole rikutud.
Planeeringud näitavad ju täpselt, et minu väikse maja kõrvale kerkib 24-korrusega elamu ja päikest ei näe ma kodus enam kunagi. Milleks hiljem protsessida?
Jah, tiheasustusega piirkonna inimesed ei või eeldada, et neile jääb elu lõpuni just selline vaade nagu 1975. aastal, kui nad maja valmis said. Teisalt on inimestel õigused, et ei takistataks nende majale juurdepääsu, ka valguse pääsu.
Loomulikult, kõik toimub seaduslikult: tehakse üld-, siis detailplaneering, aga siin jõuamegi olulise probleemi juurde.
Seaduse järgi ei pea mitte alati naabritele saatma teadet detailplaneeringu koostamisest ja võimalusest see vaidlustada. Tavaliselt pannakse ajalehte lühiteade.
Seega peaksite iga päev lugema kõiki lehes ilmunud pisiteateid, et kas teie naabruses hakatakse midagi ehitama. Kui selle maha magate, öeldakse: kahjuks on detailplaneering kinnitatud, vaidlustada pole seda enam võimalik, antud on juba ehitusluba... Ja rong ongi läinud.
Kuidas peaks teavitama?
Neile, kelle õigusi võib ehitus kõige otsesemalt puudutada, ehk naabritele, tuleks saata teade tähitud postiga. «Austatud Toomas Sildam, teie naabrusesse koostatakse detailplaneeringut, mille järgi kavatsetakse ehitada n hoone, teil on võimalik sellega tutvuda ja esitada vastuväiteid...»
Ent kui tegemist on linnaruumiga, kus naabriteks on paarkümmend lillemüüjat ja mõned kauplused?
Siin on küsimus, kuidas saaks avalikkus kaasa rääkida. Mulle tundub, et huvigrupid – arhitektide, linnaplaneerijate, keskkonnakaitsjate ühendused, kes iganes – on seni liialt kõrvale jäänud. Viru poja (Tallinna Viru keskuse juurdeehitis – toim) puhul me ju näeme, kuidas kõik on alles nüüd ärganud, sest enne oli linnavõim andnud neile oma otsusest väga nappi infot.
Järelikult: kohalik võim peab olema läbipaistev, aus oma elanike vastu ja siiralt ettenägelik?
Läbipaistvus ja avatus ongi võtmesõnad. Suurem osa hädasid algab sellest, et ehituskavadest saadakse teada siis, kui need on juba kinnitatud. Ehitajad ja arendajadki võiksid siin olla huvitatud läbipaistvusest, et mitte seista hiljem silmitsi probleemidega, kui näiliselt juba otsustatud küsimus pööratakse tagasi.
Aga kui üks linnapea ütleb «Ei kõrghoonetele!» ja järgmine annab selleks loa?
Täpselt. Iga linnavalitsus võib muidugi öelda, et neil on oma valijate mandaat. Aga ma kahtlen, kas Keskerakonna või Res Publica või Reformierakonna valijate eelistused linnaplaneerimises on niivõrd erinevad? Aga ehk tuleks otsida seost kinnisvaraarendajatega? Siis jõuame järgmise küsimuseni. Kui kinnisvaraarendajad rahastavad erakondi, kes siis tegelikult linna planeerib?
Mida aga teha, kui üks linnavalitsus ütleb, et ehitame linnasüdamesse suure hoone, aga järgmine ütleb, et seda me ei tee, ja juba kopagi kohale toonud ehitaja laiutab käsi – mehed, mul ju lubati?
Sarnaneb Viru poja juhtumiga... Aga kui rääkida üldiselt, siis teoreetiliselt on linnavalitsusel võimalik tunnistada detailplaneering kehtetuks. Kui tal seda soovi pole, ei takista ehitamist ükski jõud.
Kui linnavalitsus leiab, et 1999. aastal eirati detailplaneeringuga avalikke huve, ja tunnistab detailplaneeringu kehtetuks, on kinnisvaraarendajal muidugi õigus nõuda hüvitist varalise kahju eest.
Eestis on juhtumeid, kui keegi saab loa näiteks kahekorruselise eramu ehitamiseks, tegelikult ehitab neli korrust. Mida siis teha?
Kus on ehitusjärelevalve silmad? Või teisiti öeldes – milline on kohaliku omavalitsuse haldussuutlikkus? Kui meil on üle 220 linna-valla, näib ebatõenäoline, et nad kõik suudavad enda palgal hoida professionaalset, võimekat, ausat ehitusjärelevalvajat.
Teiseks puuduvad ka mõjusad sanktsioonid vale-ehitusele piiri panemiseks. On küll trahvid, kuid isegi ruutmeetri hind võib olla kallim kui see trahv.
Nii hooned kerkivadki ning kusagil käib kuuendat aastat lõputu vaidlus lubatust kõrgemaks ehitatud maja üle.
Kas peaks sinna saatma demineerijad trotüülilaengutega? Või tagantjärele siiski asjaga leppima?
Kui räägime õiguskuulekusest, oleks tagantjärele leppimine halvim signaal. Lammutamise suhtes on ehitusseadus väga napp ja Eesti kohtud ütlevad, et see peab olema tõesti erakorraline juhtum, kui lammutatakse.
Ent kui minu kõrvalkrundile andis linnavõim loa ehitada sanatooriumi, aga arendaja ehitab sinna hoopis suure korterelamu?
Inimene võib pöörduda omavalitsuse poole, et see teostaks ehitusjärelevalvet. Selles näites on riivatud naabrite subjektiivsed õigused. Avalikule huvile toetudes ei ole isikul võimalik kohtus nõuda hoone lammutamist. Kohus kontrollib subjektiivsete õiguste rikkumist.
Kui näiteks keegi ehitab maja kaldatsooni, siis avalik huvi on häiritud ja seaduskuulekus kahtluse alla pandud. Aga see ei riku otseselt teie ega minu õigusi ning selle lammutamist kohtus nõuda meie ei saa. Küll aga saaks avalikust huvist lähtuvalt lammutamist nõuda kohalik omavalitsus.
Peaks kohalik võim võtma rohkem palgale asjalikke, korralikke, ausaid ehitusjärelevaatajaid?
Seda kindlasti. Teiseks peaksid neil olema kasutada ka sanktsioonid, millega ehitajat või omanikku korrale kutsuda. Siinkohal on huvitav kuulata Saksa eksperte, sest Saksamaal on ehituspolitsei.
Äkki peaks Eestiski ehituspolitsei looma?
Üks arutlusteema võiks see ju olla... Saksa ehituspolitsei tähendab meie mõistes ehitusjärelevalvet. Sealgi peetakse lammutamist väga äärmuslikuks abinõuks, sest eelnev sõel ehk ennetav järelevalve on nii tugev. Seal ei saa kergesti juhtuda, et välikäimlale ehitatakse seitse elukorrust peale.
Nii taandub kõik ikkagi kohaliku võimu tugevusele?
Kui läbipaistev, avalik ja aus ta on ning kui võimekas juhtima ise kohalikku elu, et mitte anda linnaruumi kujundamist kinnisvaraarendajatele.