Õiguskantsleri nõuniku Mari Amose arvamuslugu "Abordi keelustamine ei kaitse elu", Postimees 13.01.2009
Õiguskantsleri nõunik Mari Amos kirjutab, et abortide rahastamine haigekassast pole põhiseadusega vastuolus.
Õiguskantslerile laekunud avaldus, mis seab küsimärgi alla naise enda soovil tehtava abordi riikliku rahastamise põhiseaduspärasuse, tõi meediasse kirgliku ja põhimõtteliselt vajaliku diskussiooni.
Paraku puhus see üles ka vääraid vastandamisi ja segadust, asjata hirme ja ennatlikke järeldusi: Indrek Teder soovib abordi kui põhiseadusvastase tegevuse keelustada! Uus õiguskantsler paneb naised abordi eest ise maksma!
Need on vaid mõned meedias kajastatud etteruttavad arvamused. Diskussioonis keskenduti vähe reaalselt töötavatele ja isikute põhiõigusi arvesse võtvatele meetmetele, mis tegelikult abortide hulka vähendaksid.
Peamine konflikt aborditemaatika käsitlemisel on vastuolu kahe olulise põhiõiguse vahel: loote õigus elule ja naise õigus enesemääramisele.
Siiani on abordivastased, rääkides viljastatud munaraku õigusest elule, kasutanud vaid moraalseid argumente. Pikemalt lahkamata on jäänud küsimus, kas viljastatud munarakku võib igas aspektis pidada reaalselt eksisteeriva inimesega sarnaseks põhiõiguste kandjaks.
Võib näida valusa võrdlusena, kuid kui lähtuda teesist, et inimtekkelist ja arenevat organismi tappa on vale, siis võiks kahtluse alla seada ka vähiravi – vähirakudki on inimtekkelised ja arenevad.
Samuti muutuks küsitavaks rasestumisvastaste vahendite kasutamise lubatavus, sest teatud vahendite tööpõhimõtteks ongi inimtekkeliste ja arenevate seemnerakkude hävitamine. Säärases käsitluses kvalifitseeruks seegi ilmselt tapmisena. Selline dogmaatika ei ole aga omane Eestile kui arenenud ilmalikule riigile.
Õiguskantsleri seisukoht
Õiguskantsler asus juba 2002. aastal seisukohale, et põhiseadus välistab vaid elu meelevaldse võtmise. Elu võtmine võib olla õiguspärane, kui tegemist on muu olulise õigushüve kaitsega ja elu võtmine on selle õigushüve kaitsega kaasnev kahetsusväärne tagajärg.
Õiguskantsler on ka praegu, 2009. aastal avaldajatele vastates seisukohal, et abort ja selle rahastamine haigekassa eelarvest ei ole põhiseadusega vastuolus.
Põhiseadus ei nõua, et alles areneva elu kaitse peab olema võrdne juba sündinud elu kaitsega. Eriti oluline on siin raseda õigus vabale eneseteostusele, mis samuti tuleneb põhiseadusest. Naise enesemääramisõigus vastandub sellises olukorras vältimatult loote eluõigusele.
Ühelt poolt on loode inimelu kandja, teisalt on loode tihedalt seotud ema organismiga. Igal inimesel on õigus kasutada oma keha ning riik ei saa naist kohustada sünnitama. Olukorras, kus raseduse jätkamine ja sünnitus on naisele peale surutud, on naine psüühiliselt väga negatiivselt koormatud. Ja selline seisund võib mõjuda negatiivselt ka lapsele.
Seadusandja on abortide legaliseerimisel kõiki asjaolusid piisavalt põhjalikult kaalunud, nii ühiskonnas eksisteerivaid tõekspidamisi kui ka sotsiaalseid võimalusi, samuti lähtunud loote eluõiguse kaitsest, arvestades ka raseda naise õigusi ja vajadusi.
Abordivastaste arvates ei peaks aborte rahastama avalikest vahenditest, nagu seda on haigekassa eelarve. Valitsuse määruse «Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu» kohaselt katab haigekassa naise enda soovil koos anesteesia kasutamisega tehisabordi kulud 70 protsendi ulatuses ning medikamentoosse abordi korral 50 protsendi ulatuses.
Hoolimata seda teenust mitte kasutavate ravikindlustatute subjektiivsest moraalsest dilemmast tuleb tõdeda, et abordi osalise hüvitamise lõpetamine tooks kaasa teenuse hinna tõusu ning see omakorda võib takistada raseduse katkestamist soovival naisel ligipääsu kvaliteetsele teenusele.
Raseduse katkestamine haiglavälistes tingimustes ebapädevate isikute poolt või naise enese esile kutsutuna võib kaasa tuua naiste suremuse kasvu rasedusega seotud põhjustel ning pöördumatud terviserikked, sealhulgas ka viljatuse.
Samuti võib ebakvaliteetselt teostatud ja kontrollimatu abordi korral toimuda embrüo või loote väljutamise asemel hoopis tema kahjustamine, mille tagajärjel sünnib naise jaoks soovimatu laps, kellel on ka tervisekahjustused või väärarengud.
Senises diskussioonis on puudutamata jäetud küsimus, kas riik on võtnud tarvitusele piisavad meetmed, et vähendada abortide arvu reproduktiivtervisealase teadlikkuse tõstmise kaudu.
Asjakohase hariduse andmine kõigile noortele on kindel abinõu, mis võimaldab soovimatuid rasedusi vältida. Reproduktiivtervise teave on mingil määral lülitatud kõigi üldhariduskoolide õppeprogrammidesse. Spetsialistid on aga avaldanud muret pakutava õppe piisavuse ja kvaliteedi pärast.
Vastutavad ametkonnad peaksid reproduktiivterviseõppe eesmärgid üle vaatama ning kaasama õppeprotsessi ka eksperte väljastpoolt haridussüsteemi, näiteks tervishoiust või kolmandast sektorist.
Abortide arvu vähendamisel on äärmiselt oluline roll abordieelsel ja -järgsel nõustamisel. 16–44-aastaste naiste seas aastatel 2004 ja 2005 läbi viidud uuringu «Eesti naise tervis» hindajad järeldasid samuti, et parandada tuleb nõustamist abordi eel ja järel. See võimaldaks naisele tuge ja infot ning aitaks mõista valikuvõimalusi. Nõustamisega tuleksid peale naistearstide edukalt toime ka ämmaemandad.
Abistamaks naist otsuse tegemisel, peab nõustajal endal olema täpne ja tänapäevane teave legaalse abordi, adopteerimise ja lapse kasvatamise kohta. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on 2008. aasta suvel vastu võtnud resolutsiooni ligipääsust turvalisele ja legaalsele raseduse katkestamisele Euroopas.
Resolutsioonis tehakse riikidele ettepanek võimaldada naistele valikuvabadus ja pakkuda raseduse katkestamisel tingimusi vabaks valikuks, tagades tervise- ja tervishoiuteenuse ning psühholoogilise abi, samuti tagada sellistele teenustele ka piisav rahastus.
Parlamentaarse assamblee arvates toob ligipääs nõustamisele ning teenustele kaasa nii planeerimata raseduste kui ka raseduste katkestamise arvu vähenemise.
Seega peaks ka Eesti kasutama euroopalikke abinõusid kriisis naiste aitamiseks, et nad teeksid mõtestatud, läbikaalutud ja sobivaid valikuid. Kõigile rasedust katkestada soovijatele peab olema kättesaadav abordile eelnev laiapõhjaline (sotsiaalne, meditsiiniline, juriidiline jne) nõustamine.
Naiste nõustamine
Eelkõige just see aitab vähendada raseduste katkestamisi üldiselt ning kaitseb veel sündimata lapse õigust elule. Siin on vajalik ka tervishoiu- ja sotsiaalsektori tunduvalt parem koostöö raseduse katkestamise eel ja järel.
Väärib tunnustust, et Tallinna Tervishoiu Kõrgkool on asunud koolitama abordile eelnevaks sotsiaalseks nõustamiseks pädevaid raseduskriisi nõustajaid. Kolmanda sektori kaasatusel korraldatakse raseduse katkestamisele eelnevat nõustamist juba neljas Eesti maakonnas.
Paraku ei ole säärane nõustamine kõigile rasedust katkestada soovivatele naistele veel kättesaadav. On teadmata, kas Eestis on vajalikul määral kohase koolituse saanud nõustajaid ja kas teenuse osutamisele on antud piisavalt raha. Siin peaks valdkonda kureeriv sotsiaalminister näitama üles aktiivset korralduslikku initsiatiivi.
Kategoorilise abortide vastu võitlemise asemel on vaja konstruktiivselt vaadata, milliste meetmete rakendamine aitaks tegelikult Eestis abortide arvu oluliselt vähendada. Reproduktiivtervisealase hariduse andmine peab olema ühtlaselt ja kvaliteetselt kättesaadav kõigile noortele.
Raseduskriisis olevatel naistel peab olema võimalus, võimekus ja vabadus teha läbitunnetatud ja teadlikke otsuseid. Tegelikuks loote elu katkestamiste vähendamiseks on vaja demagoogiast tunduvalt rohkemat – on vaja mõtestatud laiahaardelist tegevust Eesti naiste ja laste elu ning tervise säilitamiseks.