Indrek Teder, "Juristid ei taha olla eeskäijad", Sirp

Õiguskantsleri intervjuu "Juristid ei taha olla eeskäijad", Sirp 3.06.2011, Valle-Sten Maiste 

Indrek Teder: „Üks vaikuse tsooni pandud teema on Eestis venekeelse elanikkonna positsioon. Ma olen seda teemat korduvalt torkinud, aga kahjuks eriliste tulemusteta.”

Õiguskantsler Indrek Teder, mõne nädala eest kohtunike foorumil peetud ettekandes sidusite juriidilised küsimused laiema filosoofilise kontekstiga (Foucault) ja osutasite, et juura pole täppisteadus ning et juura valdkonnas vastu võetud otsused on „toodetud” või konstrueeritud ja sisaldavad inimlikku, ilmavaatelist ja subjektiivset osist. Soovitasite riigikohtul püüda neid momente selgemalt lahti kirjutada. Mis viis teid just nüüd selliste mõteteni ja pani juura valdkonna läbipaistvuse suurendamise initsiatiiviga välja tulema, ajal kui mitmed juhid meditsiini- ja majandusasutustes (PERH, Eesti Pank) teotsevad just suurema suletuse lipu all? Õiguskantsleriks saades mõtlesin, millised on Eestis ühiskonnas niisugused turvalised vaikusetsoonid või kes on meil sellised monarhid, keda avalik kriitika kuigivõrd ei puuduta. Üks niisugune institutsioon on kindlasti riigikohus. Ebastabiilsuse perioodil, nagu üleminekuaeg, oli vajalik, et vaidlused said ühese ja selge lahendi. Avatud ühiskonnas ei saa aga olla sfääre, mille üle ei diskuteerita. Mõtlesin nende teemadega väljatulemise peale juba aastaid tagasi, ent siis algas majanduskriis, mille ajal selline teemapüstitus ei tundunud vastutustundlik. Kuid majanduskriis näitas, et Eesti ühiskond on jõudnud sinnamaani, et me saame hakkama, kuigi teinekord ränka hinda makstes. Eesti ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Selline ühiskond võib viisakalt ja konstruktiivselt kõike analüüsida ja kritiseerida, sealhulgas ka riigikohtu lahendeid. Kus on kaks juristi, on tihti kolm arvamust. Muidugi, otsused tuleb ära teha. Arutamine ei tähenda riigikohtu otsuste täitmata jätmist, täita tuleb ikka. Kuid otsusteni jõutakse sageli erinevate variantide hulgast valides. Mitte alati ei paista see valikupõhimõte aga riigikohtu otsusest välja. Valik tähendab alati kaalumist erinevate väärtuste vahel. Miks mitte aga kirjutada ka otsusele eelnenud arutluskäik otsusesse sisse? Lühidalt ja arusaadavalt kirjutamine on suur kunst, kuid kui Riigikohtu otsuste põhjendused on nii kirja pandud, siis on võimalik nende üle ka debateerida.

Nii et ka erialaspetsialistid ei saa riigikohtu otsustest alati lõpuni aru, küsimus ei ole ainult laiemas avalikus mõistetavuses? Loomulikult, sest juristidel on erinevad arvamused ja tõekspidamised. See ei ole ka sugugi ainult Eesti probleem. Olenevalt kultuuriruumist erinevad ka kohtuotsused. Briti otsused on pikad ja täis kohtunike subjektiivseid arvamusi à la „ma seda kohtualust tegelikult ei aktsepteeri, ta on vana õigusrikkuja, aga tõendid on sellised ja kohtualune tuleb õigeks mõista”. See on sügavalt subjektiivne, kuid minu arusaamist mööda meeldiv stiil. Prantsusmaal on jällegi välja kujunenud lakooniline stiil, mida juristid ise mõistavad. Saksa konstitutsioonikohtu otsused on meie omadega sarnased, kuid siiski väga hästi põhjendatud. Me võiksime sinnapoole liikuda. Juristid ja teised spetsiifilised institutsioonid, millele te ka viitasite, peaksid inimestega rohkem suhtlema.
Ma loen praegu näiteks raamatut elektrisüsteemi jaotusvõrkudest. Hea professor avab ka selle teema inimlikult ja üldmõistetavalt. Kuid elekter on suuresti, kuigi mitte täiesti ikkagi ühiskonnaväline nähtus ja baseerub loodusseadustel. Juura on aga inimühiskonna, meie enda tehtud kokkulepete süsteem, mis baseerub väga lihtsatel asjadel, mida tuleb pidevalt seletada. See on selline missioonitöö.

Teie olete nüüd diskussioonivajadusele osutanud, aga kuidas see mõte reaalselt edasi areneda saaks? Kohe ei muutu mitte midagi. Muutused võiksid ilmneda viie kuni kümne aasta jooksul. Olen veendunud, et noorte kohtunike pealetulekuga areng sinnapoole liigub. Osa lahendeid on ju väga ilusad. Ei saa öelda, et lahendite puhul valitseb vaid üks stiil. Võtan kõrgema kohtuastme teemaks just seetõttu, et neil pole midagi kaotada. Nende otsus kehtib nii või naa. Võiks ju ka lihtsalt nii olla, et tullakse kohtusse ja kohus ilma põhjenduseta ütleb, et nii on. Kuid alati on mitu võimalikku teed, mis eelnevad otsusele. Huvitav oleks ju lugeda, miks valiti just see tee.

Minu tajumuse kohaselt meie juristid valdavalt soosivad oma eriala kohal valitsevat keerulisuse oreooli ning tegutsevad erialaekspertide, mitte avalike intellektuaalidena. Avalikkuse esindajana sõna võtnud juristidest tulevad kohe meelde vaid Ülle Madise, Allar Jõks ja Hent Kalmo? Juristid ei kipu tõesti väga agaralt sõna võtma. 1988. aastal, kui eesti ühiskond hakkas kiirelt muutuma, oli üleval sama teema. Jurist tahab olla spetsialist, kes võtab kindla positsiooni. Ta ei taha olla eeskäija, sest eeskäija võib peksa saada. Kui ollakse tagalast nõustav spetsialist, siis ollakse sellevõrra ka vastutusest vabam. Sellisele positsioonile jäämine on juristidele igiomane. Need, kel on rohkem sotsiaalset närvi, lähevad poliitikasse või tegutsevad muul moel ühiskondlikult. Ma ei näe head retsepti, kuidas seda muuta. Advokaadibürood on ärilised ettevõtted. Ühelt poolt pole neil aega laiemate ühiskondlike teemadega tegeleda ja teiselt poolt on neile omane ka ettevaatlikkus, kartus, et avalik sõnavõtmine ahendab tegutsemisvõimalusi edasistes kaasustes. Tahtmata olla ajakirjanduse suhtes kriitiline, tuleb nentida, et oma osa on siin ka sellel, et ajakirjandus kipub kalduma meelelahutuslikkuse poole. Teatud mõttes on see paratamatu, sest ajakirjanduski on äriline ettevõtmine. On arusaadav, et tegeletakse sellega, mis sisse toob. See võib-olla peletab inimesi, kes oskaksid spetsialistidena diskussioonides häid mõtteid lisada. Samas võib see muutuda ja saabuda aeg, kui spetsialistid jälle võtavad sõna mingites küsimustes, kuigi mitte ehk iga päev, sest ka arvamusliidri mõiste devalveerub, kui kedagi pidevalt arvutiekraanil kohata võib. Muidugi on olemas ka Vikerkaar ja Akadeemia, mille veergudel küll tahaks näha, et ka juristid rohkem sõna võtaksid.

Mis lugupidamist saab niisuguste inimeste vastu olla, kes mitte tagasihoidlikult tõdedes, et igal kohtualusel peab olema ka kaitsja, vaid hääleka veendumusega võtavad sõna maadevahetusi jm küsitavaid tehinguid teinud ehitusettevõtjate kaitseks. Kui need samad ettevõtjad aga kümne aasta eest mõnitasid inimesi ümbrikupalgaga, palkasid inimesi teadlikult igasuguste sotsiaalsete tagatisteta vaid katseajaks jne, ei näinud need juristid midagi. Miks me kuuleme mingi advokaadi tugevat häält vaid siis, kui räägib kaasa raha või populaarsus, nagu Veerpalu puhul, kuid kelle hääl avalikus ruumis avalikes huvides iial ei kõla? Arhitektide seas on inimesi, kes võtavad sõna avaliku ruumi kaitseks. Teame aga juriste, kes on lausa ise merre ehitamise osas jõhkra nahaalsusega esirinnas? Tsiviilühiskonnas on olemas selline asi nagu raha ja selle mõjul paljud asjad toimivad. Demokraatlik ühiskond toimib muu hulgas tänu juristidele, kes inimesi teatud kriisisituatsioonides aitavad. Jah, see on tasuline. Paremat lahendust ei ole tsiviilühiskonnas välja mõeldud. Nõukogude ühiskonnas üritati, aga ebaõnnestunult. Juristide puhul on oluline ka see, et sõna võttes peab ta situatsiooni väga täpselt tundma ja see ei võimalda alati avalikult ja üldiselt sõna võtta. Juristidele on iseloomulik kaasusepõhine lähenemine. Kuid avalikku sõnavõtmist võiks muidugi enam olla. Juura on siiski sotsiaalteadus, ta on ühiskonnaga seotud. Juristid sageli teevad elu teadlikult lihtsaks, püüdes oma vastutusala kitsalt ära määratleda.

Mulle tundub see täpsuse nõude taha pugemine üldisematest ühiskondlikest aruteludest eemalehoidmisel mugav kaitsevall. Juristidel pole ju meie poliitikute ees mingit intellektuaalset aukartust. Olete ise öelnud, et meie poliitikat tehakse katse ja eksituse meetodil. Oluline on ka see, et ei saa rääkida juristidest kui sellistest. On juriste, kes ei saa maailma asjadest üldse aru, ja on neid, kelle puhul võib tähele panna tugevat filosoofilist võimekust. Ega katse ja eksituse meetodil tehtud otsused pole olnud tingimata halvad otsused. Me elasime kriisi üle ega kukkunud külili nagu lõunanaabrid. Juriste koolitatakse palju, konkurents on tihe, aga ega neid tippe liiga palju ole. Läbi lööb see, kel on peale juura veel mingeid teadmisi, olgu sotsiaalküsimuste, majanduse või elektrituru vallas.

Teie kohtunike foorumil peetud ettekandes ilmneb juura interdistsiplinaarsena, aga üldiselt näib teie eriala siiski üsna suletud ja instrumentaalne. Anneli Albi osundab ühes oma suurepärases artiklis, mida teiegi tsiteerite, et seaduste vastuvõtmisele ei eelne Eestis nende ühiskondlikku mõju hindavad arutelud. Töölepingu seaduse puhul ei räägita selle mõjust eluolule, vaid rehkendatakse pelgalt majanduslikku efektiivsust. Perekonnaseaduski tehakse kohtute töö efektiivsust silmas pidades ja protestima peavad feministid. Kui inimene on meeleheites kohtuteele sattunud, siis osutatakse õigusabi, kuid ennetavat tööd, kas või SMSlaenude hiigelintresside või ka vastutustundetute eluasemelaenude lepingute kriitilist analüüsi ei ole. Kas õiguskantsleri institutsioon ei võiks ka seaduste ettevalmistusfaasis kaasa rääkida? Mingites valdkondades kindlasti võiks ja me olemegi olnud seaduseelnõude ettevalmistamisse kaasatud. Alati me seda aga ei aktsepteeri. Nii ei saa ka olla, et õiguskantsler on seaduseloomesse kaasatud ja seadustel patulunastuskiri kohe käes. Siiski panustame teatud valdkondades, mis on omariikluse igikestvuse seisukohalt olulised. Riigikogus vastu võetud jälituspaketi vastuvõtmisele eelnenud ettevalmistusse olime kaasatud ja siiski on selle osas jäänud palju kriitilisi märkusi. Aga ette oma õnnistuse andmine teeb vastuvõtjatele asja liiga lihtsaks ja ei ole kõige parem alati.

Meil on olemas õiguskantsleri seadus ja institutsiooni pädevus on üksjagu reglementeeritud. Siiski, milline on olnud ja milline võiks olla õiguskantsleri roll ühiskonnas? Kui palju on siin vaieldamatut kindlaksmääratust ja kui palju on igal selle rolli täitjal ruumi loominguliselt vabaks lähenemiseks? Kas õiguskantslerite imagoloogiline erinevus on vaid avalikkusele silma torkav jäämäe veepealne osa ja institutsiooni igapäevategevus on tegelikult paljuski sarnane või sõltub üksikisiku rollist selles ametis siiski palju?
Euroopas Eesti õiguskantsleriga analoogset mudelit ei ole. Meie õiguskantsleri staatus on Euroopa riikide ombudsman’i omast, kes on isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsja, tunduvalt kõrgem, ka õigused on suuremad. Eesti õiguskantslerid on läbi aegade ka laiemaid teemasid tõstatanud, mida õigusvahemehed Euroopas ei tee. Palju on muidugi seadustega paika pandud. Ombudsman’ina on õiguskantsleril otsene kohustus seista kõige nõrgemate eest ja kontrollida suletud asutusi. Võib tekkida tunne, et miks õiguskantsler rabeleb seinast seina, tegeldes ühel päeval põhiseaduse ja teisel hooldekodudega. See on aga väikeriigi stiil panna ühte institutsiooni kokku erinevad funktsioonid, mis maailmas üldiselt on eraldi. Seega ei ole üksikisiku roll väga suur. Seadus, õigusruum ja inimeste õiguslikud arusaamad on üldiselt samad. Siiski Eerik-Juhan Truuväli rajas institutsiooni tühja koha peale ja tegi palju ära, et Eesti õiguskorraldus on niisugune, nagu ta täna on. Kuid eks omad isikupärased nüansid ikka ole igal kantsleril. Mulle on oluline edendada selliseid teemasid nagu kohtusüsteemi areng, mille raames sai peetud ka kohtunike foorumi ettekanne, aga samuti laste õiguste areng ja jälitustegevus. Prioriteete on veel.

Millised on need kohad ja teemad, mille puhul on õiguskantsleril oht poliitikaga kokku puutuda ja konflikti sattuda kõige tuntavam?
Üks vaikuse tsooni pandud teema on Eestis venekeelse elanikkonna positsioon. Ma olen seda teemat korduvalt torkinud, aga kahjuks eriliste tulemusteta. On üks asi, kuidas me vaatame ajalugu, ja teine asi, kuidas mõtleme tulevikule. Loomulikult me ei eita ajaloolist reaalsust, anneksiooni ja massiivset vägivalda Eesti elanikkonna vastu. Kuid minu arvates pole õige, kui me kanname selle minevikukogemuse üle automaatselt tulevikku, kuigi Euroopa riigid kipuvad sageli nii käituma. Eesti tulevik sõltub sellest, kuidas me venekeelset elanikkonda siin sisuliselt aktsepteerime. Ma ei pea silmas formaalseid õigusi, vaid seda, kas oleme valmis aktsepteerima riigiametites sisuliselt inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Teine suure sotsiaalse tähendusega küsimus on see, mis saab kohtusüsteemist tulevikus. Tahtmata öelda, et siin oleksid mingid kohutavad probleemid, tuleb siiski mõelda, kas oleme rahul oma võimalusega kohtusse pöörduda ja sellega, et menetlused venivad. Eks need mured on ka Euroopas, kuid kas me peame üle võtma malle Euroopast, kus süsteem on juba kinnistunud ja vana. Peaksime püüdlema selle poole, et inimesed oleksid kindlad, et nad saavad kohtus oma põhiõigustele väga selge ja kiire kaitse ja et vaidluste lahendamine ei tekitaks inimestele lisamuresid. See taandub väga paljudele konkreetsetele asjadele, alates riigilõivude suurusest kuni menetluse pikkuseni.

Juriidilise nõustamise hinnad on teadagi rängad. Kuivõrd juristi tunnitasu võrdub minu mitmete päevade töötasuga, olen vajadusel neid päevi ohverdanud ja Riigi Teataja toel ise õigusnõu saada püüdnud. Meil žurnaalides ilmub küll põgusaid õigusalaselt nõustavaid referaate, kuid järjekindlat tööd selle nimel, et juura ümbert müstilisuse loori maha võtta, ei ole tunda. Ettevõtjad justkui võiksid ja lausa peaksid meil kõik inimesed olema ja vastavat koolitust jagatakse töötuile ja nõutakse kooliprogrammi. Kuivõrd peaksid ja saaksid kõik inimesed olla juristid?
See küsimus on ikka üleval olnud. Mäletan ka neid aegu, kui riigi õigusabi oli olemas ju ainult kriminaalasjade puhul. On küsitav, kas menetlused ja menetlusseadustikud, mida pealegi veel kogu aeg muudetakse, peavad nii keerulised olema. See on ka kohtule koorem, kuna kohtunikudki peavad sageli oma asjade korraldamist ümber õppima. Liikuda tuleks kohtusüsteemi menetlusreeglite lihtsamaks ja loogilisemaks tegemise suunas. Mis puutub iseseisvalt juriidiliste küsimustega tegelemisse, siis tsiviilkohtu menetlused on kogu aeg keerulisemaks läinud. Kuna mina olen aastaid advokaaditööst kõrval olnud, siis kohe küll ei julgeks kohtusse minna. Vaja oleks enese täiendamist ja taas järje peale aitamist. Osa inimesi on tõesti väga nutikad ja algtõed saab inimene endale selgeks teha, aga probleem on nüanssides. Meie ajal on maailm siiski spetsialiseerunud. Et inimesed juriidilistes küsimustes end päris ise aidata võiksid, ei ole jah kahjuks reaalne. Siis tekib kohtunikul niisugune tunne, et tema peaks hakkama aitama, aga tema peab ju otsustama. Eesti õigusruum on mõnekümne aastaga läinud sama keerukaks kui vanas Euroopas. Võib küsida, kas see on kõige mõistlikum, kuid ega siin midagi ka teha eriti ei saa.

Osutasite kohtunike foorumil peetud ettekandes, et juriidilised otsused sõltuvad ka nende tegijate maailmavaatest. Kuulusin nende hulka, kellele oli väga südamelähedane Allar Jõksi tegevus õiguskantslerina, ja olin väga häiritud, et Jõks ei saanud jätkata. Alles hiljem, kui tulite välja venekeelse elanikkonna saatuse teemaga, olen hakanud harjuma, et seda rolli on võimalik ka teisiti täita. Jõksi käekiri jättis mulje, et sotsiaalliberaalina oli ta poliitilise elitarismi, korruptiivsuse ja sotsiaalse empaatiavõimetusega pidevas opositsioonis. Teie konservatiivina näite teotsevat pigem printsiibil, et tugevam hooldab ka väeteid. See, et oleks vähem väeteid ja enam võrdsust, ei paista teile nii oluline.
Ma sellega päris ei nõustuks. Kõigepealt, parteilist maailmavaadet mul ei ole. Kui aga rääkida Indrek Tederi maailmavaatest, siis, nagu ma varemgi öelnud olen, on mulle väga oluline lause põhiseaduse preambulast, kus on öeldud, et Eesti on vabaduse, õigluse ja õiguse maa, minu rõhuasetusega vabadusel. Ühiskond oma ülereguleerituses on täis kõiksugu keelde. Omades aga ka nõukogude aja kogemust, mõtlen alati, et mis oleks, kui ajaks läbi ilma selle või teise regulatsiooni või piiranguta, võimaldades ühiskonnal ka ise areneda. Loomulikult teatud juhtudel järele aidates, teatud juhtudel tagant tõugates. Kõigepealt peaks inimene olema vaba. Aga inimesed ei taha olla vabad. Vähesed võib-olla soovivad seda. Kui ühiskonnal on elujõudu, siis vajab ta vahest tasakaalustamist. Kui aga elujõudu ei ole, siis ei jõua ka administratiivse sundimisega kuhugi. Õnneks eesti ühiskond on elujõuline.

On muidugi ääretult tänuväärne, et jõuate läbi käia niivõrd paljud hoolekandeasutused ja et keegi üldse niisuguste asjade pärast järjekindlalt muret tunneb. Kuivõrd aga on võimalik nt riigikogule kodutute varjupaikade olukorrast ettekandeid tehes midagi muuta? Arstiabi reaalsusega kokku puutunule kõlavad soovitused kodutute psühhiaatria kohta kui idealistlik muinasjutt. ELi üks kesisemaid tervishoiu rahastusi seab omad piirid. Kas niimoodi juriidiliselt seadustele, põhiseadusele, ELi normidele, ÜRO hartadele ja üldistele inimõigustele jms viidates on võimalik seadusandja ja täitevvõimu tähelepanu kuidagi jõulisemalt pälvida kui Küllike Rooväli või Kadri Ibruse suure kaasaelamisega kirjutatud ajakirjanduslikes artiklites? Kas seadusloome abil läbi viidud näidispoomine suurte trahvide näol näiteks soo alusel tekitatud palgaerinevuse puhul ei annaks paremat tulemust kui hiljem kusagil naiste varjupaigas supiportsjoni normile vastavuse mõõtmas käimine?
Tähelepanu juhtimisest on muidugi kasu olnud ja selle tõttu on ikka palju asju muutunud. Õiguskantsler tegutseb vastavalt seadustele, mis näevad ette seismist nende eest, kes ise enda eest seista ei saa. Ja hooldekodudega ei tegele me mitte üksikjuhtumite-põhiselt, vaid kontrollime neid asutusi, kus on võimalik, et piiratakse inimeste põhiõigusi ja vabadusi ja kus inimesed ise enda eest seista ei saa. Me ei saa jätta kedagi absoluutselt abita. Alati on neid, kes vankrit maha kukkuvad. Muidugi on iga inimese kohustus enda eest hoolt kanda, aga kõik ei tee seda kunagi. Üksikjuhtumid on teinekord ehk arusaadavamad. Me oleme käsitlenud üksikjuhtumeid, aga teinud ka küllaldaselt üldistavaid märgukirju selle kohta, et õigusruumi tuleks muuta. Need märgukirjad ei ole küll alati olnud avalikkusele väga atraktiivsed. Üksikute kaasustega tegelemine annab samas selge ja kohese tagasiside ühiskonnast, seega on olulised mõlemad pooled.