Indrek Teder, "Kas laps on asi?", Õpetajate Leht

Indrek Tederi arvamuslugu "Kas laps on asi?", Õpetajate Leht 31.10.2008

Põhiseadusest ja õiguskantsleri seadusest tulenevalt ei ole õiguskantsleri roll eri valdkondade arengu kujundamine või õigus¬aktide eelnõude ettevalmistamine, kuid minu kohus on kontrollida, et kavandatavad arengud oleksid kooskõlas üldtunnustatud inimõiguste kaitse põhimõtete ning Eesti riigi põhiseadusega.

Viimasel ajal on meedias spekuleeritud ja polemiseeritud abordi riikliku rahastamise üle. Selle kohta on ennatlik midagi väita, kuna õiguskantsleri menetlus on käimas ning mõne teabe¬killu alusel spekulatsioonid poolelioleva menetluse olemuse ja tulemuse suhtes ei ole õiged. Samas on märksa vähem tähelepanu pälvinud sündinud laste inimõigused.

Arvamused lähevad lahku
Eesti avalikkuse tähelepanu all on viimastel kuudel olnud mitu laste õigu¬si otseselt või kaudselt puudutavat teemat. Ühest küljest on mõjunud šokina mahajäetud väikelapse leidmine tühermaalt ning teisest küljest räägitakse järjest keerulisemaks muutunud olukorrast Eesti koolides. Mõlema temaatika raames on esitatud vastakaid arvamusi, sh räägitud vajadusest kehtestada koolides taas kord ning karistada oma kohustusi mittetäitvaid vanemaid. Haridus- ja teadusministeerium kavandab muudatusi, mis annaksid koolidirektori¬tele senisest laiemad volitused laste ja lapsevanemate karistamisel ning teisalt peaksid tagama senisest tõhusamalt koolikohustuse täitmise. Meedias ning Interneti-foorumites rää¬gitakse järjest enam vajadusest kutsuda ülekäte läinud lapsi korrale karmimate karistustega ning panna nende vanemaid vastutama oma tegude või tegevusetuse eest.
Analüüsinud toimunud diskussioone, olen sunnitud tõdema: ikka käsitatakse last piltlikult öeldes asjana, kellel pole eneseväärikust ega inimõigusi. Selline suhtumine mitte ainult et kahjustab meie tulevikku, vaid on ka õigusvastane.

Lapse õigused esikohale
ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 3 kohaselt tuleb igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklikel või eraõiguslikel asutustel, kohtutel, täidesaatvatel või seadusandlikel organitel seada esikohale lapse huvid. Sama põhimõtet kordab Eesti lastekaitseseaduse § 3. Kuigi iga indiviid areneb erinevalt, on üheselt selge, et alla 18-aastast ei saa lugeda küpseks ega täielikult vastutusvõimeliseks. Iga alla 18-aastane sõltub enamal või vähemal määral täiskasvanutest. Samas ei saa lapse õiguste konventsioonist või teistest õigusaktidest järeldada, et lastel on nende vanuse tõttu vähem õigusi kui täiskasvanutel. Iga täiskasvanu peab suhetes lastega suutma oma seisukohti väljendada või konfliktolukordi lahendada samasugusel inimväärikal moel, nagu ta seda eeldatavasti peaks suutma täiskasvanute omavahelistes suhetes. Mis tahes igapäevakonflikte või arusaamatusi täiskasvanute vahel on ammu sobimatu lahendada kehalise jõu abil. Täpselt sama sobimatu on kasutada sellist meetodi laste suhtes.
Haridus- ja teadusministeeriumi ka¬vatsus anda koolijuhtidele võimalus kasutada turvalisuse tagamisel jõudu ning tõhusaid karistusi tekitab minus küsimusi, mis on seni jäänud kahjuks vastuseta.

Autoriteet 21. sajandi koolis
Avalikes aruteludes räägitakse järjest sagedamini ühiskondlikest muutustest, millega koolid ei ole enam võimelised toime tulema. Perekonnad elavad 2008. aastal teiste arusaamade järgi kui näiteks 1970-ndatel või 1980-ndatel; palju on lapsevanematele ette heidetud nii hoolimatust kui ka oskamatust oma lapsi kasvatada või nende eest vastutada. Eesti olukord ei ole selles suhtes unikaalne. Sarnased mured kummitavad tänapäeval kõiki Euroopa arenenud riike. Demokraatlikes riikides ei peeta siiski sobivaks üritada ühiskondlikest muutustest tingitud probleeme lahendada survemeetodite abil.
Kui võimalike survemeetodite ka¬sutamine tagab kellegi arvates koolidirektoritele ja õpetajatele taas autoriteedi, siis kas ei tuleks pigem analüüsida, kuidas defineerida mõistet „autoriteet” 21. sajandi koolis? Kas autoriteedi mõiste on samastatav mõistega „hirm”? Kes on tänapäeva ühiskonnas autoriteet – kas totalitaarse riigi sõjaväeline juht või demokraatlikult valitud president?
Koolikohustuse mittetäitmine või õigusrikkumine on tagajärg, mitte põhjus. Ühiskondlikke piire rikkuv laps on peaaegu alati teatavate olukordade ohver, kuid sageli ei märgata tema probleeme enne, kui lapsest endast on saanud lahendamist vajav probleem. Lapsevanemate karistamine või nende avalik halvustamine on samuti väheefektiivne meetod, mis ei aita abi vajavat last ega tema olukorda lapse enda huvides parandada.
Mis tahes lastele suunatud meetme kasutusele võtmisele peab eelnema tõsine analüüs: millist eesmärki soovitakse saavutada ning kas kavandatav meede üldse viib soovitud eesmärgini, rääkimata vajadusest tagada meetme kohaldamisel proportsionaalsus. Senisest rangema¬te karistuste kohaldamine koolides kuni õpetajate kehalise sekkumise õigustamiseni ei ole mitte ainult otseses vastuolus õigusaktidega, vaid ka täiesti sobimatu soovitava eesmärgini jõudmiseks.
Euroopa Nõukogu ministrite komitee on andnud välja soovitusi, mida saaks ja tuleks kasutada laste suhtes kohaldatavate meetmete valimisel. Ministrite komitee 17.09.1987. a soovituses nr R(87)20 on muu hulgas rõhutatud, et lapsed on arenevad indiviidid ning kõik nende suhtes kohaldatavad meetmed peavad olema eeskätt haridusliku iseloomuga. Riigil on kohustus teha analüüse ja uuringuid, selgitamaks välja laste ning noorte toimepandud rikkumisi ja leida nende ennetamiseks preventiivseid meetodeid. 24.09.2003. a vastuvõetud soovituses nr Rec(2003)20 on rõhutatud, et mis tahes riiklike survemeetmete kohaldamine laste suhtes peab põhinema teaduslikult tõendatud analüüsidel, mis näitavad selgelt, millised meetmed ning kelle suhtes ja millistel tingimustel soovitud edu kaasa toovad. Samuti tuleb alati anda lapsevanematele võimalus ja õigus saada abi, toetust ja nõustamist.

Mitte karistada, vaid aidata
Lähiajal kavandab Euroopa Nõu¬kogu võtta vastu veel ühe soovituse, mis puudutab otseselt sanktsioonide ja muude meetmete kohaldamist noorte rikkujate suhtes ning mille oluline võtmesõna on multidistsip¬linaarne lähenemine ja võimalikult paljude sotsiaalsete meetmete kohaldamine. Probleemsete laste ja nende vanemate karistamise asemel võiks senisest enam teha jõupingutusi nende suunamiseks spetsialistide poole abi saamiseks. Seejuures on endiselt kõige olulisem edu tagav tegur kooli, omavalitsuse ja pere koostöö.
Analüüsides eeltoodust lähtuvalt Eesti olukorda, jääb kahjuks selgusetuks, milliseid eesmärke soovitakse saavutada täiendavate karistusmeetmete kohaldamisega ning kas või milliste teadusanalüüside põhjal on jõutud järeldusele, et karistusmeetmed on soovitud tulemuse saavutamisel tõhusaimad ja parimad.

Riigi meetodid ei tohi luua uut ülekohut
Igal aastal langeb põhikoolist välja palju õpilasi. Kas riigil on analüüs väljalanguse põhjuste kohta? Kui see on olemas, siis kas laste ja nende vanemate suhtes täiendavate seadusandlike survemeetodite kasutamine on kõige kiirem ja parim viis lapsed kooli tagasi tuua? Seda ka olukorras, kus sotsiaalsetest oludest tulenevalt perekond ei saa või ei oska last kooli tagasi viia või teda piisavalt toetada?
Kui õpetajad ei tunne ennast koolis turvaliselt ega oska konflikte lahendada viisil, nagu seda peaksid suutma lahendada täiskasvanud omavahelistes tavaolukordades, kas siis koolitus või täienduskoolitus annab õpetajale piisavalt oskusi ja tuge muutunud ühiskondlikes oludes toimetulekuks?
Pean vajalikuks tõstatada toodud küsimused edasiseks diskussiooniks. Loodan, et aruteludes koolide turvalisemaks muutmise teemal oskab riik senisest enam arvestada laste õiguste ja inimõiguste kaitse põhimõtetega. Riik ei saa oma tegevust õigustada teadmatuse või oskamatusega.
ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 19 kohaselt on riigi kohus rakendada kõiki seadusandlikke, administratiivseid, sotsiaalseid ja haridusabinõusid, et kaitsta last igasuguse kehalise ja vaimse vägivalla, ülekohtu või kuritarvituse eest. Seejuures peab riik tagama, et tema kohaldatavad meetmed ei tooks kaasa uut ülekohut või kuritarvitamist.
Eesti tulevik kehastub meie lastes. Kui tahame, et uus põlvkond kasvaks sotsiaalselt vastutustundlikuks, mõistvaks ning saaks pidevalt muutuvates ühiskondlikes oludes hakkama, tuleb meil kõigepealt neile head eeskuju näidata. Muu hulgas lastest hoolides ning neist lugu pidades.