Allar Jõksi arvamuslugu "Ausad valimised ja usaldusväärne võim", Pärnu Postimees 27.09.2005
Ausatest valimistest rääkida on tõsine väljakutse. Vaatamata alljärgnevalt esitatud kriitilistele märkustele, loodan, et Eestis pole välja kujunenud immuunsust ausate valimiste vastu.
Ausate valimiste tähendus
Küsides oma 15aastaselt pojalt, mis temal seostub sõnapaariga “ausad valimised”, sain järgmise vastuse: ”Ausad valimised on need, kui Tallinna tänavaid remonditaks ka muul ajal kui valimisaastal.“
Eesti põhiseadus loetleb Euroopa konstitutsioonilise valimisõiguse pärandi põhiprintsiibid, mis on demokraatliku ühiskonnakorralduse alus: valimised on vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed, hääletamine salajane ning valimistulemuse selgitamisel rakendatakse proportsionaalset valimissüsteemi.
Ausatest valimistest põhiseadus ega valimisseadused ei räägi ja kas saavadki? On ju ausus pigem moraali ja eetika kategooria.
Samal ajal on mõiste „ausad valimised“ meie arusaamades kindlasti sisustatud. Meile eeskujuks olevad läänemaailma standardid näevad ette, et valimised peavad kategooria „free“ (vabad) kõrval vastama kategooriale „fair“ (ausad).
Paraku tuleb möönda, et Eesti poliitiline eliit näeb valimisperioodil valimisprintsiipide taga eeskätt juriidikat. Valimiste võidujooksus püütakse küll kinni pidada seaduslikkusest (balansseerides tihti küll selle piiril), kuid sageli unustatakse aus mäng ja hea tava.
Leitakse, et demokraatlikuks riigiks olemiseks piisab valimisseadusest, mis näeb nimetatud põhimõtted ette. Teisisõnu, seaduslikud valimised võrdsustatakse ausatega.
Ilmselt nõustute minuga, et kui Eesti Vabariigis toimunud valimistele mõelda, on tegemist olnud õiguspäraste valimistega. Kuid kas ausatega?
Valimiste ausus ja võimu kvaliteet
Eestis napib võimu usaldusväärsust. Miks pidevalt suureneb isikute hulk, kes ei toeta ühtegi erakonda? Viimastel europarlamendi valimistel osales vaid 27 protsenti valijatest, kohalikel valimistel maadleme järjekindlalt 50protsendise osaluspiiriga. Valimiste ausus on esmane võimu kvaliteedi märk.
Olles nelja ja poole aasta jooksul koos töötanud nelja valitsuse ja kahe Riigikoguga, ei panegi mind enam väga imestama võimule tulnud erakondade katsed oluliselt muuta Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste seadust või erakonna rahastamise põhimõtteid või muul sobival või ebasobival viisil valimisteks oma positsioone kindlustada.
Mida lähemale valimised jõuavad, seda enam kuuleme ja loeme lugusid sellest, kuidas vales erakonnas kandideerimine võib tähendada töökoha kaotust ja kuidas õiges nimekirjas kandideerimine võib materiaalseski mõttes kasuks tulla.
Kui kõik eelloetletu ei ole poliitiline kepikõnd, siis mis see on?
Valimiste ausus tähendab eelkõige seda, et valitavad usaldavad ja austavad valijaid ega püüa valija eest asju ära otsustada ega neid hullutada.
Valimiskampaania ajupesu
Ausate valimiste kontekstis ei saa mööda minna meil viljeldud praktikast valimiskampaania korraldamisel. Kahtlemata on kampaania ja agitatsioon valimisvõitluse lahutamatu osa.
Paraku tuleb möönda, et valijale oma seisukohtade selgitamise asemel on kandunud kampaania raskuskese puhtakujulisele ajupesule klantspiltide ja sisutu postkastipropaganda kaudu. Selleks kulub kahjuks suur osa kõigist valimiskuludest.
Et valimislubadused on need, mille põhjal valija otsustab, kellele oma hääle annab, ei ole aus ära kasutada valija väheteadlikkust juriidiliste, halduslike ja organisatsiooniliste nüansside suhtes ega lubada valimistel seda, mis tegelikult ei ole konkreetsete valimiste temaatika.
Teisisõnu ei sobi kohalikel valimistel lubada kohalikele omavalitsustele suuremaid toetusi riigieelarvest või presidendivalimistel omavalitsustele suuremat pädevust, sest nende küsimuste üle otsustamine ei kuulu kohaliku omavalitsuse kompetentsi.
Ausate valimiste ja usalduse kategooriatesse mahuvad ka valimiste-eelsed ja -järgsed poliitikute ”paadivahetused“ ja muud erakondlikud sagimised - liitumised, jagunemised ja segunemised. Mõiste Riigikogu ”aknaalused“ on saavutanud kindla koha Eesti poliitilises slängis.
Ei tohi unustada, et proportsionaalse valimissüsteemi puhul annab valija peale konkreetse kandidaadi hääle ka erakonnale, valimisliidule ning nimekirjale antud häälel on valimistulemuste selgitamisel hoopis suurem kaal. Seega on lisaks poliitilisele kultuuritusele sellisel juhul tegemist sisuliselt valija petmisega, mis kindlasti usaldust ei suurenda.
Ausate valimiste kontekstis tuleb esile e-hääletamise temaatika.
Põhiseaduslik vaidlus e-hääletamise üle on peetud. Kuid kas ei ole iseloomulik, et poliitilist debatti selles küsimuses saatis erakondadevaheline poriloopimine, mille ühisosa oli just võimalikud ebaausad võtted e-hääletamise korraldamisel?
Ausate valimiste võimalikkusest
Siiani on levinud ekslik arusaam, et õigusnorm on see võluvits, mis parandab kõik vead ja ravib kõik ühiskonnahaavad, seda valimistegi puhul.
Probleemi tekkimisel pöördutakse automaatselt juura poole: luuakse vajalik keelav või käskiv õigusnorm.
On ilmselge, et sellises situatsioonis on oht üle pingutada suur. Head kavatsused võivad kergesti muutuda põhiseadusvastasteks käskudeks ja keeldudeks ning loodetud positiivse asemel on tulemus hoopis vastupidine.
Olgu siinkohal ära toodud kas või värske näide aktiivse agitatsiooni perioodil valimisreklaami keelustamisega seoses.
Valimissreklaami piiramisega taotletud eesmärgid olid igati tunnustust ja toetamist väärivad: vähendada raha osakaalu võimu saavutamisel, tagada paremini kandidaatide võrdsus, suurendada valimiskampaaniates sisulise argumentatsiooni ja seisukohtade tutvustamise osakaalu ning parandada linna välist ilmet, vabastades avaliku ruumi kiretult kirevatest plakatitest.
Kuid õigusloome protsessi tulemusel saavutatu ei olnud ilmselgelt see, mida sooviti.
Nagu ajakirjandus on valimisreklaam valdkond, mida on raske õiguslikult reguleerida.
Praegu ei sätesta poliitilise reklaami sisu ega võtteid õigupoolest miski.
Valimisreklaam on reklaamiseaduse reguleerimisalast väljas. Seega peaks siin toimima eelkõige hea tava. Ometi oleme pidanud iga valimiskampaania ajal nägema hea maitse piiril balansseerivaid ja teiste erakondade aadressil üha räigemaid lööke sisaldavaid valimisklippe.
Kas tõesti uskuda eelmiste valimiste eel antud lubadust, et poliitika, see ongi löögid allapoole vööd?
Kui poliitiline kultuur ei arvesta head tava või kui poliitiline kultuur puudub, siis kuidas reguleerida valimisreklaamides sisalduvat?
Pakun mõtlemiseks välja võib-olla esmapilgul mõeldamatu, kuid intrigeeriva šansi ajakirjandusele – taandada hetkeks oma huvi reklaamide kaudu väljaande kukrut täita ning pakkuda poliitikutele hea tava, mis kehtestab eetilised ja sündsusele tuginevad avaldatavate valimisreklaamide reeglid.
Vastastikune usaldus
Seadusesätted pole alati parim abinõu lahendada ühiskonna probleeme, sealhulgas suurendada võimu legitiimsust ja usaldusväärust.
Vahest kasvaks rahva usaldus võimu vastu, kui võimul olijad teineteistki enam usaldaksid.
Teisisõnu, riikliku sunniga tagatud õigusnormide asemel, mis ühe või teise tegevuse puhul käsivad või keelavad, toimiksid ühiskonnas hea tahte või d¾entelmenide kokkulepped, kus vabatahtlikult allutataks end „fair play“ reeglitele ja lepitaks kokku, et “meie nii ei tee”. Ja seda kõike valimistegi kontekstis.
See olekski peale seadusenormide järgimise ausate valimiste eeldus ja sisu. Et valimiste järel saaks üle anda auhinna ausa mängu reeglite järgimise eest.
Allar Jõks, õiguskantsler