Õiguskantsleri intervjuu "Allar Jõks: ükski seadus ei tee ausaks ega viisakaks", Lääne Elu 09.02.2008, Tarmo Õuemaa
Mida vähem riik piirab, keelab ja karistab, seda rohkem tekib usaldust.
Õiguskantsler Allar Jõksi seits¬meaastasest ametiajast on alles jäänud üks kuu. Selle ajaga on endine Haapsalu kohtunik tee¬ninud aj akirj anduse j a avalik¬kuse poolehoiu, kuid suured poliitilised parteid, kellega õiguskantsleril siiani lahingud pooleli on, tema jätkamist ei toetanud.
Sel nädalal tegi Allar Jõks kontrollkäigu Haapsallu ja lei¬dis aega anda intervjuu Lääne Elule.
Teie ametiajal on Eesti meediasse tulnud väljend JOKK. Kas see on hea märk, et teema on tõsta¬tatud, või räägib see olu¬de halvenemisest?
See on väga hea, et poliitilise kultuurituse teema on ajakir¬janduse vahendusel pidevalt tähelepanu keskmes, sest vas¬tasel juhul poliitiline kultuur ei arene. On öeldud, et võtame ühe või teise seaduse vastu, siis saame poliitilise kultuuri kokku. Ma küsin, kas on võimalik seadus, mis ütleb, et inimesed peaksid olema ausad, viisakad, abivalmis? Ei ole.
Kas olukord on paremaks või halvemaks läinud, on ras¬ke öelda, sest seda ei saa mõõ¬ta. Oleks väga hea, kui saaks öelda, nagu kuritegevuse kor¬ral, et mullusega võrreldes on 200 juhtu vähem. Ma arvan siiski, et on paremaks läinud. Poliitilise kultuuri kiht on pak¬sem, aga kindlasti ebapiisav.
Väljend JOKK ise ei tähen¬da ju midagi halba. Juriidili¬selt peavad nagunii kõik asjad korrektsed olema, aga on ole¬mas ka mõisted ,,au", ,,väärikus"ja,,ausus".
Mis te arvate, kas riigiko¬gu otsustab riigiettevõtete nõukogudest riigikogu liik¬med välja lükata?
(Pikk mõttepaus) Ma ei ole väga optimistlik, sest kui seda ei ole tehtud 14 aasta jooksul, miks peaks see juhtuma siis kuu ajajooksul. Aga kas riigikogu enamusele - seal on kaks suu¬remat erakonda, kes moodus¬tavad enamuse - meeldib eda¬si olla avalikkuse peksupoiss? See ei tohiks ju meeldida. See¬tõttu tahan loota, et nüüd astu¬takse see samm lõplikult ja kas keelatakse riigikogu liikmete kuulumine ettevõtete nõuko¬gudesse või luuakse selleks sel¬ge seadusest tulenev võimalus.
Te ise soovitasite muidugi keelamist kui lihtsamat va¬rianti. Aga kumb oleks parem?
Ma soovitasin lihtsamat selle¬pärast, et on võimalik sisuliselt ühe näpuliigutusega põhisea¬dusega kooskõla tagada. Teise variandi puhul kaasnevad minu arvates ületamatud ras¬kused.
Kordan, on mõlemad võima¬lused, kuid üks tagab kiire kooskõla põhiseadusega, teine mitte, j a seetõttu soovitan mina esimest.
Kas te saate mulle kui liht¬sale inimesele seletada, mis ajab riigikogu liiget nii hädasti ettevõtte nõukok¬ku, et ta sellest õigusest mitte mingi hinna eest loo¬buda ei taha?
Küsige seda siis, kui mina olen riigikogu liige ja tahan sinna nõukokku kuuluda. Või küsi¬ge Läänemaalt pärit riigikogu-liikmete käest, kes seda pool¬dasid või pooldavad.
Teile räägitakse kindlasti ilusaid sõnu sellest, et kõrge¬ma võimu kandja rahva esin¬daja peab kontrolli teostama. See on lapsik jutt. Ei saa välis¬tada, et väga olulistes ettevõte¬tes, Eesti Energias näiteks, on ka riigikogu esindaja. Aga se¬nine praktika, mida on riigi¬kontroll korduvalt kritiseeri¬nud, on näidanud, et ega see nii-öelda rahvakontroll seal tugevam ole, pigem vastupidi.
Kui tõenäoline on, et lähe¬te tulevikus poliitikasse?
Valin ainult selliseid ameteid, kus saan käituda oma põhimõ¬tete kohaselt ja kus ma saan teha seda, mis on õige, mitte kasulik.
Te olete Haapsalus kohtu¬nikuna töötanud ja Lääne¬maaga seotud. Ehk tulete Läänemaale tagasi?
Haapsalu on armas linn, kus ma oma töömehekarjääri alusta¬sin. Siin möödusid mu elu pa¬rimad aastad. Ega ma tagasitu¬lekut välistada saa. Aga sellest, mis minust edasi saab, on mõ¬tet rääkida paari kuu pärast.
Viimasel ajal on ajakirja¬nikke puudutanud andme¬kaitseseadus ja kõik sega¬dused selle ümber. Kust lä¬heb piir isikuandmete kaitsmise ja avaliku huvi vahel?
Seda piiri on abstraktselt või¬matu tõmmata. Seda tuleb igal konkreetsel juhul eraldi hinna¬ta. On arusaadav, et kui ma an¬nan praegu toimetuses interv¬juu, siis Tarmula pildistab, aga olukord on hoopis teine, kui ma õhtul vabal ajal linnas lõõgas¬tun.
Põhireegel on, et ühtegi huvi ei tohi teisele eelistada. On avalikkuse huvi ja on erahuvi, õigus privaatsusele. Kust piir tõmmata, sõltub paljuski isi¬kust ja sellest, kas avalikkusel on huvi teada, mida ma õhtul tegin.
Aga ma olen nõus, et kuu aja¬ga on seadus tekitanud palju arusaamatusi. See ei pruugi olla kõige parem, on see siis ebasel¬ge, vastuoluline või arusaama¬tu. Nii et ma ei välista, et selle seaduse täiendamise juurde kunagi tagasi tullakse.
Teine kavas olev seaduse¬muudatus on politseile li¬saõiguste andmine. Mind huvitab just see osa, mis piirab kodanikuvabadust, avalike koosolekutega seotu. Kas see ei lähe põ¬hiseaduse ja kodanikuõigustega vastuollu?
Ma ei ole konkreetset eelnõu veel läbi töötanud. Kui eelnõu valmib, siis enne kui see läheb valitsusse, tutvub õiguskants¬ler sellega ja annab hinnangu. Seda hinnangut ei ole veel an¬tud.
Aga ka selle eelnõu puhul on põhiküsimus, kuidas tagada kaks vastandlikku huvi - ava¬lik kord ja isikute õigus vabalt koguneda, väljendada oma meelsust, oma rõõmu või rahul¬olematust.
Aprillisündmused näitasid, et meie õiguslik raamistik ei ol¬nud selliseks sündmuseks kül¬lalt valmis. Erakordseteks juh¬tumiteks peab olema valmis. Mida teha siis, kui 700 inimest tuleb korraga kinni pidada? Siis ei saa võib-olla igaühele käeraudu panna või ei saa neid mahutada arestimajja. Teisisõ¬nu, erandjuhtumiteks peavad olema ka erandlikud reeglid. Sellepärast ma printsiibis toe¬tan seda eelnõu, aga möönan, et üks või teine küsimus võib seal olla natuke üle reguleeri¬tud.
Mida arvate Indrek Tederist? Kas advokaadi¬büroost on lihtne õigus¬kantsleriks tulla?
Seadus ütleb, et õiguskantsler peab olema akadeemilise kõrgharidusega jurist ja tunnusta¬tud. Seadus ei tee vahet, kas kandidaat tuleb kohtunike, advokaatide, prokuröride või notarite seast. Ma arvan, et iga¬üks, kes sellele ametikohale kandideerib, on piisavalt tugev ja tark, et vältida huvide konflikte. Muide, kui mina kandideerisin, siis heideti mulle ette, et kuna olen endine kohtunik, ju ma siis hakkan kohtunike huve esindama.
Kui mõtlete oma ametiaja¬le, siis mis on jäänud kõi¬ge rohkem kripeldama või mis tegemata jäi?
Poliitilist kultuuri on vähe, hoolivust on vähe. Pean hooli¬vuse all silmas, et meile läheks korda, mis juhtub naabriga, sõpradega. Riigi ja kodaniku vahel on usaldust vähe.
Tihti arvavad riigikogu, va¬litsus või ametnikud, et koda-nik on teadmatu, et teda tuleks juhendada, õpetada, tema tege¬vust tuleks rohkem reglemen¬teerida.
Tegelikult on see ju usaldu¬se küsimus. Mida vähem riik piirab, keelab ja karistab, seda rohkem tekib usaldust.
Sotsiaalsete probleemide la¬hendamisel loodetakse, et pii¬sab seaduse vastuvõtmisest. Alkoholism on probleem. Aga kui ainsaks lahenduseks pee¬takse müügi keelamist mingist kellaajast või reklaami keela¬mist, siis see ju probleemi ei lahenda, vaid on tagajärgede¬ga võitlemine. Kampaania kor¬ras probleemide lahendamist olen ma seitsme aasta jooksul korduvalt näinud valimiste eel. Sellepärast on piinlik.
Üks märksõna, mis teie ja ja erakondadega seoses kindlasti meelde tuleb, on erakondade rahastamise kontroll. Mis seisus see on?
Riigikohtus on praegu õigus¬kantsleri taotlus. Riigikohus peaks tegema lähinädalail ot¬suse, kas õigus on õiguskants¬leril, kes ütleb, et erakondade rahaasjade üle puudub kont¬roll, või on õigus erakondadel, kes ütlevad, et kõik on kõige paremas korras.
Aga ükskõik mida riigikohus ei ütle, probleem ju tegelikult jääb. Neid ,,talente" leidub väga paljudes erakondades, kes leiutavad võimalusi, kuidas erakonna kassat musta rahaga täita. Mida suuremad erakon¬nad, seda suuremad valimis¬reklaami kulud, seda suurem vajadus raha järele. Seda suu¬rem ka kiusatus käsutada ära nõrku kontrollimehhanisme.
Tuletage meelde näiteid, kui vähekindlustatud munitsipaalametnikud on oma viimased sajad tuhanded kroonid viinud parteikassasse või kui üks sä¬rava naeratusega noorpoliitik 17 000 krooni eest - 17 000 on see, mida ta deklareeris - tegi Eesti ühe suurema valimiskam¬paania, mis läks eksperdihin¬nangute kohaselt maksma 200 000 krooni.
Probleemid tuleb lahendada. Võib-olla ei ole seadus selleks kõige parem, vaid tuleb jälle rakendada arusaamist, mis on ilus, mis mitte.