Õhtuleht, 13. juuni 2016
Õiguskantsler Ülle Madise kinnitab, et riigiettevõtete nõukogudes istumine ei tohi olla mõnus äraolemise koht, vaid sinna kuulumisega ja tehtud otsustega kaasneb ka reaalne vastutus, kuni nõukogu liikme isikliku varalise vastutuseni. Poliitika rahastamise kohta märgib õiguskantsler, et seni on täiesti reguleerimata kolmandate isikute tehtav poliitpropaganda ning mis võib sellise olukorra jätkudes tekitada tulevikus suuri probleeme.
Kas teile ei tundu vahel, et teie töö on kui tuuleveskitega võitlemine? Ettepanekud on asjalikud, kõik saavad aru nende vajalikkusest, ometi midagi ei muutu?
Õnneks paljudel juhtudel ikkagi muutub. Neid olukordi on olnud küll ja küll. Üks viimatisi häid näiteid: ajakirjandus tõi välja inimese, kelle pahatahtlik tööandja oli petuskeemi raames töötajate registrisse kandnud ja ta jäi eelpensionist ilma. Ametnikud lahendasid selle koostöös õiguskantsleri nõunikega ära.
Selliseid hea lõpuga asju tuleb õnneks iga nädal mõni ette.
Aga tõsi, sellised suuremad asjad.. no need ka mingi aja möödudes lahenevad. Õiguskantsler saab teha riigikogule ettepaneku viia seadus põhiseadusega kooskõlla, kui riigikogu seda ei täida, siis on võimalik minna riigikohtusse. Seni on Riigikogu minu ettepanekuid toetanud ja mõned asjad ongi juba lahenenud.
On ka habemega lood, nagu eraparklate teema. Olen võtnud hoiaku, mis mu meelest Eesti Vabariigi õiguskantsleri ametis peakski olema: me peame leidma probleemile mõistliku ja põhiseaduspärase lahenduse. Eraparklate puhul me nii tegimegi. Kutsusime osapooled kokku, käisime läbi mõned parklad, et süsteemi seal tunnetada. Ja võtsime teema ette algusest lõpuni alates sellest, kuidas omavalitsus lubab ajutisi parklaid pidada kuni selleni välja, mida teha parkimisvõlglastega. Seda uue riigikohtu otsuse valguses, mis võimaldab laiendada rattalukustamist ja sõiduki teisaldamist, mis on inimesele kindlasti koormavam kui saada meeldetuletav SMS. Ning kokkuvõttes disainisime täiesti mõistliku laheduse. Hirm, et parkimiskorraldajad saadavad võlglaste kontaktandmed kohe inkassosse on alusetu. Esiteks on see seaduserikkumine, mille tagajärjeks on lepingukaotus ehk edaspidi võlglaste andmeid ei saa. Parklatel pole ka erilist mõtet seaduserikkumisega vahelejäämisega riskida, sest kui nad saavad ise võlglaste kontaktandmed, siis miks nad peaksid kellelegi veel vahelt tasu maksma.
Nii et parkimisvõlglaste hõlpelu kaob?
See on ka ausate parkijate huvides. Olukord, kus osa inimesi kasutavad ära juriidilist segadust teiste arvel – eks see teeb ju hinnad kokkuvõttes kõrgemaks – see tulebki ära lõpetada.
Üks habemega probleem, millega on tegelenud juba teie eelkäija eelkäija selles ametis on riigikogu liikmete kuulumine ettevõtete nõukogudesse.
Juba siis kui ma ametisse tulin, selgitasin, et probleem pole kitsalt riigikogu liikmetes. Loomulikult ei tohi riigikogu liige olla põhiseadusvastases huvide konfliktis, mis juhtub, kui ametisse nimetaja ja suuniste andja on minister. See on põhiseaduse vastane. Aga kui me võtame ette nõukogude liikmete nimekirja, siis me näeme, et probleem pole enamasti selles. Küsimus on pigem selles, et riigiettevõtete nõukogudes riiki esindavad liikmed ei taju, et äriseadustikus sätestatud vastutus käib ka nende kohta.
Kas nad ei taju seda teadmatusest või lihtsalt ei taha seda tajuda? Või lihtsalt eiratakse seadust?
Ma arvan, et mõlemat. Pärast seda, kui esitasin Facebookis seitse ettepanekut riigi äriühingute juhtimise kohta ja pärast selle teema käsitlust avalikkuses, on loota, et inimesed, kes nõukogudes on, mõtlevad järele, kas nad on valmis vastutust kandma, kas on oskusi, aega ja jaksu näiteks suurte tehingute üle põhjalikumalt järele mõelda ja kahju tekkimisel vastutada. Solidaarselt ja muu hulgas ka isikliku varaga. Väga paljud ei ole seda riski teadvustanud.
Võib-olla loodetakse, et kui minister, on oma erakonnast või kui ministri enda suuniste täitmise tõttu on nõukogu liige jätnud oma hoolsuskohustuse täitmata, siis küllap vastutusele võtmist ei algatata. Aga alati tuleb arvestada, et võib tulla ministri vahetus.
Teiseks - iga võlausaldaja saab algatada nõukogu liikme vastutusele võtmise. Seetõttu tasub selle üle väga põhimõtteliselt mõelda. Võtmeküsimus ongi vastutus. Ja riik peab oma äriühingute nõukogudesse võtma inimesed, kes oskavad, jaksavad seda tööd teha ja selle eest vastutada. Riigi äriühingud kuuluvad riigile, mitte ühelegi erakonnale.
Mis moodi see muutus nüüd ikkagi järsku tulema hakkab? Seadus, mis nõukogude liikmete vastutuse sätestab, on ju kehtinud aastaid. Kui see vastutuse küsimuse pole riigiettevõtetes senini toiminud, siis kuidas ta nüüd äkki toimima hakkab?
Äkkist on väga raske rääkida, sest tegelikult on seda teemat tõesti lahti harutatud päris mitu aastat. Praegu on hetk, mil korraga on laual mitu kahetsusväärset juhtumit riigi äriühingutega, Riigikontrolli audit, Riigikogu Tallinna Sadama uurimiskomisjoni aruanne. Nii et selles mõttes on praegu lootust. Tallinna Sadamas näeme, et juhatus ja nõukogu on juba uutmoodi komplekteeritud. Praegu arutatakse laiemalt, kuidas sõlmida asjakohaseid nõukogu liikme lepinguid ja ka nõukogude liikmete teadlikkus kasvab. Telefonikõne ministeeriumist ei vabasta nõukogu liikme vastutusest muuhulgas ka isikliku varaga.
Kui nüüd reaalsest elust näide tuua, siis kas üks selliseid juhtumeid, kus nõukogu liikme vastutus peaks toimima, võiks olla Estonian Air?
Ükski mõistlik jurist, kui tal pole kõiki asjaolusid laual, ei anna sellist hinnangut (muigab). Nii et sellest ma hetkel hoiduks. Aga selge on see, et riigiettevõtete kõikide halvasti minekute puhul tuleb vaadata, mida tegi nõukogu. Kes oli kohal, kes mida arvas, kas materjaliga oli tutvutud, kas arutelu oli sisuline. See on võimalik. Nõukogu liikmete lepingud ja vastutus tuleb selgeks rääkida. Ma olen täiesti veendunud, et probleem hakkab lahenema. Seda teemat ei jäta mina, ei jäta riigikontroll ega ka riigikogu uurimiskomisjonid. Õiguskantsleril, ja usutavasti ka Riigikontrollil ning Talviku komisjonil on mõned sammud veel varuks.
Te väidate oma Facebooki pöördumises, et ministeeriumid pole teadlikult tahtnud riigifirmade nõukogusid vastutama panna. Miks nad pole seda teha tahtnud?
Küllap selleks, et ajada asjad segaseks. Et lõpuks ei saakski enam öelda, kes oli süüdi, kui on sõlmitud juristi pilguga vaadates täiesti kõlbmatu leping suure investeeringu tegemiseks. Siis saavad kõik käsi laiutada ja öelda, et mina ei tea midagi. Kui selgelt jaotada rollid ja vastutus, ei dikteeri telefonikõne ministeeriumist enam nõukogu tegevust.
Kas siinkohal ei kerki üles küsimus ministri enda vastutus, sageli on minister ju riigiettevõtte aktsionäride üldkoosolek?
Ministril on poliitiline vastutus. Kui minister tahab omada mõju riigiettevõtte üle, siis on tal äärmiselt kasulik tekitada nõukogu , kelle vastutus on ebaselge. Kui nõukogu liikmed saavad aru, et nende vastutus on konkreetne ja võib muutuda reaalseks, siis nõukogu tõenäoliselt enam manipuleeritav ei ole.
Kas siin ei teki nüüd Eestile igiomane häda, et tarku ja võimekaid inimesi, kes julgevad ja tahavad seda tööd teha, napib?
Kui eraomanikel jätkub, jätkub ka riigil.
Ma eriti otsest vastust ei looda, aga ma ei saa seda küsimust ka küsimata jätta – Kas erakonnad kasutavad riigiettevõtteid enda rahastamiseks?
Tõenduspõhist infot mul selle kohta pole. Kui te vaatate Sten Andreas Ehrlichi, minu nõuniku artiklit poliitika.gurus, siis sealt saate kogenud ajakirjanikuna ehk ainest järeldusteks.
(Muuhulgas kirjutab Ehrilch seal, et riigile kuuluvate äriühingute nõukogude koosseis (20.04.2016 seisuga) tekitab kahtlusi, mil määral on tegu poliitiliste kogudega ja mil määral ettevõtete juhtorganitega. Seejuures ei ole välistatud, et erakonda kuuluv isik võiks olla kompetentne nõukogu liige. Kahtlusi tekitab vaid üldine muster – millegipärast kuuluvad nõukogudesse peaaegu ainult valitsuserakondade liikmed või parteitud.)
Siit jõuame erakondade rahastamiseni, mis on ka üks suur ja segane asi. Kuidas teie arvates peaks asi välja nägema?
On selge, et riigieelarveline toetus on võrdlemisi suur. Suurema osa sellest saavad parlamendierakonnad, künnise alla jäänud parteid saavad vaid näpuotsaga. Kas see loob lubamatu konkurentsieelise, selle kohta on erinevaid arvamusi.
Olen rahvusvahelise töögrupi GRECO liige ja käinud erinevates riikides sõltumatu eksperdina poliitilist korruptsiooni ja poliitika rahastamist uurimas. Parteide rahastamise vähendamist või riigi rahaeraldise sidumist liikmemaksu laekumisega on väga keeruline juriidiliselt nõuda, aga häid võtteid poliitika ausamaks muutmiseks tuleb kogu aeg otsida.
Viimase viie aastaga on erakondade rahastamise kontroll tugevamaks läinud. Erakondade rahastamise järelevalve komisjon on teinud oma piiratud volituste kiuste väga head tööd. Selle poole, et erakondade rahastajad ja summad oleksid avalikud, on nad püüelnud jõuliselt.
Teine lugu on riigi ja omavalitsuse raha, ruumide ja inimeste kasutamisega poliitiliseks propagandaks. See on jätkuvalt küllaltki levinud. Kuigi see on seadusega keelatud, kuritarvitatakse võimul olemise eelist praktikas ikkagi.
Keeruline on ju iga ministeeriumist väljunud telefonikõnet kontrollida, kas see on tehtud era-, töö- või parteiasjus.
Lõpuni ja kõike ei saa tõesti kontrollida. Aga näiteks riigi- või linnapalgalisi kohti, kus tööülesanded on määratlemata ja tehakse selgelt erakonnatööd, tasub küll hoolikalt tähele panna. Samuti omavalitsuste raha eest läbi viidavad nn teavituskampaaniaid.
Ja kolmas teema – munitsipaalmeedia. Küsimus pole mitte ainult Tallinnas. Meieni on jõudnud ka muude munitsipaallehtede kohta etteheiteid, et opositsiooni kuuluvatel saadikutel on väga vähe võimalusi neis oma arvamust avaldada.
Samas – niipea kui opositsioon saab ise võimule, käitub ta täpselt samamoodi.
See on poliitilise kultuuri kurbloolisus. Poliitilise kultuuri latti ülespoole upitada on kohutavalt raske, alla lasta väga lihtne. Piisab sellest, kui üks teeb, karmi hukkamõistu ei järgne ja üldine kultuur muutub kehvemaks.
Veel üks seaduseauk, mida uurime, on poliitika teadmata allikatest rahastamine näiteks mõne kodanikuühenduse kaudu. Erakonna või kandidaadi poolt teeb sel juhul propagandat kolmas isik. Kas ka tema peaks oma rahastamise allikad avalikustama või saab ta öelda, et see toetamine on osa tema sõnavabadusest? Kui me jätame selle küsimuse järgmisteks valimisteks reguleerimata ja ei tõmba sõnavabaduse ja poliitika rahastamise vahele selget joont, siis tuleb tõsine jama. Selline praktika võib laieneda, et mõni kodanikuühendus teeb kulukat ja mõjusat valimiskampaaniat, aga kust raha tuleb, ei peagi avalikustama.
Kuhu see piir tõmmata? Kust lõpeb sõnavabadus ja algab nö salaja rahastatud kampaania?
Piiri tõmbamine pole kerge, aga see on võimalik. Siis kui on selgelt tellitud ja läbimõeldud kampaania, kus on selgelt rahaline mõõde sees, tulekski järelevalvekomisjonile vastata, kust see raha tuli. Poliitika rahastamine peab olema läbipaistev. Vastasel korral on seaduste ja poliitika „ostmise“ oht suur.
Seaduste ostmine käib sageli ka nö täitsa seaduslikult, erinevate lobigruppide kaudu. Kes siis suunavad erinevate seaduste vastuvõtmist ja mõjutavad saadikuid. Kuidas peaks seda valdkonda reguleerima?
Eestis on selliseid PR firmasid ja advokaadibüroosid, kes sellega tegelevad küll. Iseenesest pole selles midagi taunimisväärset, kui mõni huvigrupp kaitseb oma huve seaduseloomes – jahimehed, loodus- ja muinsuskaitsjad näiteks, ka ettevõtjad. Asi on halb siis, kui hakatakse levitama valet, kui tegevus on varjatud, kui esinetakse sõltumatu eksperdina avalikkuse eksitamiseks. Samuti võib selliste kanalite kaudu liikuda erakondadesse musta raha. Sel hetkel muutub lobby halvaks. Hoiame ka seaduse loomise protsessil silma peal. Erakondade rahastamise järelevalve komisjonis on õiguskantsleri esindaja Kaarel Tarand, kellelt me sageli küsime, kas ta on täheldanud seoseid poliitika rahastamise ja vastu võetud seaduse vahel. Eriti tuleb vaadata valdkondi, kus praegu liigub kõige rohkem raha: jäätmed, ravimid, pakendid, energeetika.
On see Eestis probleem?
Ma arvan küll. Ega muidu poleks Riigikogus tehtud ettepanekut viia lobbyreeglid sisse ka riigikogu liikme eetikakoodeksisse. Elu näinud inimesena pean paraku ütlema, et välja pakutud reeglid on head, aga nende täitmine on iseasi.
Kas presidenti peaks saama valida rahvas?
See on juba aastaid olnud minu uurimisteema. Laias laastus on mu arvamus jäänud samaks - rahvast ei tohi petta. Kõigepealt tuleks selgeks teha, mida presidendi otsevalimisi soovides tegelikult oodatakse. Kas oodatakse kõvakäelist juhti, kellelt loodetakse meelepäraseid otsuseid? Või tahetakse sümboolse võimuga riigipead ise valida? Sellest sõltub väga palju. Kui otsevalimise soovijate enamus ootab tegelikult tugevat presidenti, siis tuleb ka volitusi laiendada. Kui presidendi ülesanded jäävad samaks, ent valitakse otse, võib tekkida tugev pettumus. Või siis hakkab rahva valitud president oma võimupiire laiendama.
Kui president oleks valitsusjuht ja tal oleks suur võim, siis sellega võtab igaüks riski, et riik hakkab küll kiiremini liikuma, aga mitte tingimata selles suunas, mida sina tahad. Sotsiaalmeedia ajastu fenomen ongi see, et inimesed sulguvad sarnaste huvidega gruppidesse ja arvavadki, et kõik mõtlevad nii, järelikult kui saaks otsevalimisega veel presidendi ka, siis oleks hea. Siis justkui läheks asjad nii nagu „kõik“ mõtlevad. Aga millegipärast ei lähe – sest tegelikult ei ole üht ja ainust rahva tahet olemas. Rahvas jagunebki mitmesse vastandlike huvide ja vaadetega leeri.
Ühesõnaga: kui president valitakse otse, aga tal ei ole tegelikult põhiseaduslikku õigust midagi muuta, võib see olla rahva petmine. Kui põhjalik uuring näitab, et tõesti soovitakse näiteks Soome moodi sümboolse võimuga presidenti otse valida, siis miks mitte.
Kas Eestis võimalik, et rahva poolt valitud president võib hakata ise jõuliselt oma volitusi laiendama, et mul on rahva mandaat, nüüd ma hakkan tegema?
Loomulikult on see oht olemas, kui valitakse keegi, kelles on isikukultust ihkavaid jooni, kes on edev, ahne. See juhtub üsna kindlasti siis, kui rahvas tõesti ootab, et president hakkab Riigikogu ja valitsuse asemel otsuseid tegema. Tulemus võib olla päris kehv ega pruugi inimesi rõõmustada.
Soomes valitakse parlamentaarse riigi president otse, Saksamaal kaude – Niinistö ja Gauck on mõlemad oma ametis populaarsed ega laienda võimupiire.
Mis teid Eesti elus veel rõõmustab, kurvastab? Mida muudaksite?
Ma väga loodan, et eesti rahvas ei lähe kaasa odava populismiga, et kõik on üskmeelel, et Eestis on kõik halvasti, meie teeme teisiti. Sellistele loosungitele on lihtne toetus leida, aga kui hakata küsima, mida tegelikult teistmoodi teeme, siis tuleb tüli. Selle küsimuseni halvas mõttes populistid ei jõua. Ja ma väga loodan, et sellistel meeleoludel ei lasta tekkida.