Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne „Teaduse ja seaduse autoriteedist“ Teaduste Akadeemia üldkoosolekul, 2. detsembril 2015 Tallinnas.
Teaduse ja seaduse autoriteedist
Teaduse ja seaduse mõju on pealtnäha nii erinev, et neist justkui ei saagi kõrvuti rääkida. Ütleb ju seadus, kuidas asjad peaks olema ja mida tuleb selleks teha. Õigusrikkujat ähvardab karistus. Vahelejäämise korral mõistagi. Teaduslikud seaduspärad iseloomustavad aga seda, kuidas asjad päriselt on. Neist ei saa kõrvale hiilida. Teaduslikke seaduspärasusi eirav ettevõtmine kukub ka välise karistajata ise läbi.
Ametnikud ja poliitikud, kes peavad tegema otsuseid, vajavad seetõttu usaldusväärset teaduslikku ekspert-teadmist. Alati seda pole, eriti ühiskonnateadustes. Ent kui teaduslikud seaduspärasused on teada ja otsus tehakse ikkagi nende kiuste, seisame suure tõenäosusega läbikukkumise lävel.
Seadus, mida ei saa täita või mille täitmine toob ühiskonnale kasu asemel kahju, õõnestab kogu riigivõimu autoriteeti. Niisiis: teadust ja teaduslikku lähenemist on heaks juhtimiseks tarvis.
Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere lõi ajalehe KesKus oktoobrinumbris KesKusis kvaliteedimärgi haridus- ja teadusministri Jürgen Ligi mõttele, et Eestis ei tehta otsuseid teaduslikul alusel. Otsuste juhiks on huvid, arvamised, maitsed, müüdid, usk. Liialt sageli just nii ongi.
Millest tuleneb vähemasti kaks olulist küsimust. Esiteks, miks peaks poliitik või teda teenindav ametnik tahtma arvestada teaduslikke seaduspärasusi, kui neil põhinev otsus on ebapopulaarne. Teiseks, kuidas suudame usaldusväärset teaduslikku ekspert-teadmist ära tunda.
Ivan Krastev ja paljud teised enne teda demokraatia üle mõtisklenud poliitikateadlased on muuhulgas küsinud: miks on meritokraatlik eliit kaotanud usalduse ning kas rahva õigus targale valitsemisele ja kaasaja demokraatia üleüldse enam kokku kuuluvadki.
Üle Euroopa näeme, kuidas valimistel saavad üha enam toetust need, keda ühiskonna haritumatest koosnev majanduslik ja poliitiline eliit püüab võimult eemal hoida. Krastev ei näe viga rahvas, vaid eliidis. Ja tal on õigus. Demokraatlikku õigusriiki tasub kaitsta. Teistsugused valitsemisviisid annavad hoopis halbu tulemusi. Inimkond metsistub õige hõlpsasti, ajalugu on selle suur kinnitus. Olemuslikult demokraatia – vabad valimised, väljendusvabadus - teaduspõhist valitsemist ei sega. Pigem peab küsima: kus on kaasaja suured riigimehed, kes võtavad vastutuse.
Kaasaja infovahetus ja ajakirjanduslikus mõttes toimetuste kadumine soodustab olukorda, kus häälekas vähemus paistab palju rohkem silma kui mõistlik enamus. Ega see tarku otsuseid soosi.
Kuidas kvaliteeti ära tunda?
Vaatamata sellele, et teadust tehakse sama rangelt kui varem ja et teadlaste uuritavad seaduspärad kehtivad endisel viisil, on Londoni Kuningliku Seltsi eelmine esimees, geneetik Sir Paul Maxime Nurse väitnud, et teaduse autoriteet pole pikka aega olnud niisuguse surve all nagu praegu.
Avalikkuses kõlab tema sõnul üha sagedamini hääli, kes õhutavad umbusku nö elitaarse teaduse vastu. Kahtluseks piisab mõnest üksikust vastuväitjast.
„Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik,“ pealkirjastas Peter Pomerantsev tabavalt oma raamatu, milles kirjeldab idapoolse naaberriigi propagandamasina tööpõhimõtteid. Ent kas pole mitte nii, et tõe puudumise ja tõlgenduste lõputu hulga teooriat rakendatakse üha enam ka mujal ja muis eluvaldkondades?
Autoriteedi kahandamisele suunatud propaganda märklauaks ongi loogiline ja faktipõhine tervikkäsitlus. Kui ümber lükata ei suuda, siis jäta mulje. Sega vett. Ütle, et meil on ainult tõlgendused, millest üks pole teistest parem.
Tänane teadus on nii keeruline ja killustunud, et iga väite tõepõhja mõõtmiseks ei pruugi jaguda ei tegijaid ega aega. Ent just seetõttu hakkas juba 19. sajandil teadusakadeemiate tegevuses põhirolli mängima mitte niivõrd uurimistöö ise, kuivõrd kvaliteedimärgi panemine usaldusväärsele teadusele. See on autoriteet heas, vajalikus, tänapäeva ühiskonnas möödapääsmatus tähenduses.
Usaldusväärse teaduse autoriteedi kaitsmine omaenda teadusliku autoriteediga oli ja on teaduslike akadeemiate ülioluline panus teadmistest lugupidava ühiskonna toimimisse. Näib, et seesugust usaldusväärse teaduse äratundmise abi on Eestis ka praegu tarvis. Ehk on see suund, mida Teaduste Akadeemia veelgi tugevamalt võiks arendada.
Teaduspõhise seaduse karid poliitilisel väljal
Kui näiteks arstiteaduse, bioloogia või füüsika seaduspärad on pigem hõlpsasti seletatavad ja kinnitatavad, siis õigusteadusega on lugu keerulisem. Seaduspärasused ja kindlad meetodid on olemas selleski, ent neid selgeks ja usutavaks teha on raske. Esmapilgul ei ole õigusteaduse seaduspärasusi eiravate otsuste tagajärjed kuigi rängad. Võtame poliitiliselt nii peibutava keelamise ja deklareerimise näite.
Õigusteadlasele on usk keeldude maagiasse valus. Võib ju tõesti olla inimesele loomuomane keelata kõike, mida ise ei salli või lihtsalt ei mõista. Miks muidu hakkab Vox Populi rubriik alati justkui rohkem särtsuma, kui küsitakse, mille veel ära keelata võiks. Vabaduse ja vastutuse poolt kõlab vaid mõni harv hääl.
Poliitiliselt magus ja samas õiguslikult turvaline on keelata asju, mida abstraktne norm juba niigi tõkestab. Näiteks tekitada püsivaid tervisekahjustusi usulistel põhjustel. Ka niigi selgete asjade normeerimine on nähtus, millega kaasnevat trummipõrinat paljud otsustajad naudivad. Ometi kuuluvad mõlemad asendustegevuste valda, millega saab katta sisuliselt vajalike otsuste nappust.
Kuitahes selget keelt faktid ja nende loogiline seostamine ka ei räägi, seesugune asendustegevus on mõnus. Kulusid ega tegelikke muutusi sellega ei kaasne, vastugi pole õieti keegi, sest pole ju, mille vastu olla. Mulje töö tegemisest võib jääda. Kahju ühiskonnale avaldub alles hiljem.
Õiguskantsleri põhitöö seisnebki selles, et kaitsta ühiskonda mulje eest, nagu poleks tõde olemas. Ehk siis kitsamas mõttes tõrjuda arvamust, justkui pakuks põhiseadus lõpmata hulgal erinevaid tõlgendusi, millest üks pole parem kui teine. See mulje on kerge tekkima, sest poliitilisi eelistusi ja programme looritatakse sageli põhiseadusest tõusva õiguse või välistuse väitega. Eks lisa neile kaalu ka hooletu hinnang, mille järgi iga õppinud jurist suudab väikese vaimse pingutuse järel leida mistahes seadusest põhiseadusliku vastuolu.
Jäägu eelmainitu mõne akadeemilise väitluse teemareaks, ent selles peituvale tõeterakesele lisab kahtlemata kaalu asjaolu, et õiguses napib tõesti täppisteadusele omaseid konstante ja absoluute. Ometi pole õigusteaduski reegliteta võitlus. Mistõttu näengi õigusteadlaste suurt ülesannet nende reeglite avalikku selgitamist viisil, et tõlgenduste lõputu võimalikkuse väited kaotavad pinna. Eks ole seegi küsimus teaduse ja seaduse autoriteedist.