Austatud haridusjuhid!
Eesti Põhiseaduse järgi on igaühel õigus ja seaduses määratud ulatuses kohustus õppida. Kohustuslik haridus peab olema igale lapsele faktiliselt kättesaadav ja riigi- ning munitsipaalkoolis tasuta. Eesti Põhiseaduse sättele ja mõttele ei vasta selline põhihariduse korraldus, mille tulemusel sõltub hea põhiharidus lapse elukohast, emakeelest ja sotsiaal-majanduslikust taustast. Eesti Põhiseaduse sättele ja mõttele ei vasta see, et tegelikult on hea haridus tasuline.
Kui vaadata õiguskantslerini jõudnud muresid ja jälgida avalikke arutelusid, siis tundub, et liigume haridusliku kihistumise, hiiliva tasuliseks muutumise ja stressi süvenemise suunas. Ehk siis just sinna, kuhu Põhiseadus meil liikuda ei luba. See on esimene tänase sõnavõtu läbiv väide, sulgude ees, kui matemaatiliselt väljendada.
Teine samasugune kordaja sulgude ees on, et lahendus ei ole suurepäraste koolijuhtide, heade õpilaste, tugevate koolide ega hoolitsevate lapsevanemate tagasitõmbamine, aritmeetiline võrdsus madalaima ühisnimetaja printsiibil. Kellelgi ei peaks hakkama sellest parem, et kellelgi teisel hakkab halb. Kvaliteetne tasuta põhiharidus peab olema kättesaadav ja tugevaid ei tohi pärssida. Keeruline ülesanne, aga lahendatav.
Ilmselt tuleb haridusvõrgu ja –kulude osas teha otsustavamaid valikuid. Need valikud saab teha üksnes Riigikogu. Seepärast tegin Riigikogule ettepaneku kaaluda põhihariduse arutelu olulise riigielu küsimusena.
Millised haridusvaldkonna teemad on olnud viimase aasta jooksul õiguskantsleri laual?
Üleeile tuli küsimus kontrolltöö ja tunnikontrolli eristamise kohta. Kurdetakse õpetamis- ja kasvatamismeetodite kohta. Inimeste kirju vaadates tundub, et polegi sellist hariduselu valdkonda, milles põhiseaduslikkuse või laste ja noorte õiguste kaitse vaatenurgast ühtki muret poleks. Alusharidusest ehk lasteaiast ja lasteaiaõpetajate muredest doktoriõppeni. Palju küsitakse omavalitsuslike koolitoetuste saamise tingimuste põhiseaduspärasuse kohta.
Põhiseaduslikult on sõnaselgelt kaitstud tasuta kvaliteetse põhihariduse kättesaadavus igale lapsele. Põhiseaduse rahvahääletusel seati väga targalt ja tabavalt eesmärk, et igaüks peab saama parima mõeldava stardipositsiooni. Korralik haridus igale lapsele pole Eesti jaoks mitte ainult majandusliku heaolu küsimus, vaid ennekõike Eesti rahvuse, keele ja kultuuri ning ühiskonna koospüsimise küsimus.
Lapse võimalus oma parimad võimed leida ja välja arendada sõltub aga järjest tugevamalt elukohast, emakeelest ja pere sotsiaal-majanduslikust taustast. Samm-sammult tasuliseks muutuv ja suuremasse linna koonduv tugev haridus ongi üks lapsevanemate muredest. Praeguse avalik-õigusliku haridussüsteemi põhiidee on pakkuda igas koolis võimalusi erinevate vajadustega lastele. Üliandekatest alates. See on kahtlemata kulukas, sest nõuab suurepäraseid õpetajaid, õpetajatele õiglast palka ja koormust, abiõpetajaid ja tugispetsialiste.
Avaliku kooli õppekavas olevad tunnid peab seejuures kinni maksma riik või kohalik omavalitsus. Koolide õigus kujundada omanäoline ja õpilastele parimaid võimalusi pakkuv õppekava on vaieldamatu. Küllap on suurimad soovid ja tegelikud võimalused alati mõnel määral vastuolus ja maksumaksjale ei pruugi päris kõik jõukohane olla, ent heade ja seejuures õpilasel tasuta õppkavade hoidmiseks vajaliku raha leidmine ei ole sugugi võimatu.
Kust raha saada?
Õiguskantsleril pole voli sekkuda hariduspoliitilistesse valikutesse, küll aga saab ja tuleb valvata valikute põhiseaduslikkuse järele. Pakutud on lahendust: riigieelarvest haridusvaldkonda raha juurde. Kahtlemata hea lahendus ja võib-olla suudetaksegi mõnevõrra lisaraha leida. Siiski on koolivõrgu kokku tõmbamine tõenäoliselt paratamatu. Ja selle otsuse saab, piisava etteteatamisaja ja kohanemistoega, teha vaid riik.
Koolivõrgu korrastamise sidumine haldusreformiga ei tundu riigimehelik. Põhihariduse korraldamine ei ole kaasajal enam olemuslik kohaliku elu küsimus. Koolivõrgu võib anda kohaliku omavalitsuse otsustada, ent ei pea. Tean, et see ei ole paljudele meelepärane jutt. Aga vähemasti on see sirge jutt. Koolide töö maksab otse või kaude kinni riik, õpetuse sisunõuded määrab samuti riik. Konkreetset kooli arendab selle kooli kogukond.
Eks tulebki läbi arutada, millist mõistlikku rolli koolikogukonna ja riigi vahel kohalik omavalitsus täidab. Võimalik, et objektiivsel analüüsil rajanev riiklik otsus selle kohta, kuhu Eestis riigieelarvest ülal peetavad koolid jäävad, kokkuvõttes vähendaks koolielu stressi. Riigil oleks tegelikult õigus ja võimalus otsustada, millised munitsipaal- ja riigikoolid viie või kümne aasta pärast alles on. Nii lõpetataks üks vinduv stressiallikas. Selge otsus on parem kui pidev teadmatus, mis kipub kõikide ääremaa koolide tulevikku kahjustama.
Tugevate omavalitsuste õigus kooli pidada, nagu ka erakoolide asutamise õigus, peab juba Põhiseadusest tulenevalt säilima. Stabiilne haridusvõrk eeldab väga hästi läbimõeldud, pikalt ette kavandatud ja - teatatud poliitilisi otsuseid, millest ollakse valmis ka kinni pidama. Läbi mõtlemata otsus osaleda maksumaksja rahaga erakoolide majakulu katmises oli aga õpikunäide halva õigusloome kurvast, paljudele muret valmistanud tagajärjest.
Erakoolidest
Haridusvõrgu väike ja suhteliselt väikest osa Eesti lastest puudutav küsimus, aga märgiline ja viib ettekande algusesse kenasti tagasi. Erakoolide lahingus tuleb selgelt välja, kui tugevas stressis on kogu hariduselu. Igaüks on sunnitud pidevalt võitlema soojema koha eest napivõitu teki all.
Praeguse vaidluse keskmes on erakooli majakulude katmine maksumaksja rahast. Vaidluse all ei ole nn pearaha maksmise jätkamine ka erakoolidele. Riigikogu tegi erakoolide majakulu osalise katmise kohalikele omavalitsustele alates 2011/12 õppeaastast kohustuslikuks. See juhtus Riigikogu saalis, eelnõu teisel lugemisel, igasuguse arutelu, arvutuste ja mõjuanalüüsita.
Riigikohus leidis, et riik peab kohaliku omavalitsuse iseotsustusõigust piirava kohustuse ise kinni maksma. Ühtlasi peab riik linnadele ja valdadele hüvitama ka vahepealsetel aastatel erakoolidele antud toetused. Seesuguse kuluga ei olnud riik arvestanud. Seda enam, et erakoole on viimastel aastatel jõudsalt juurde loodud.
Omavalitsusel ei saa olla kohustust rahastada erakoole. Praeguses süsteemis peab kohalik omavalitsus tagama igale lapsele koha munitsipaalkoolis, kui teda erakooli vastu ei võeta, sealt ära saadetakse või ära tullakse. Lahendus ei ole nn turulukk (säilivad need erakoolid, mis juba olemas on) ega omavalitsuse õigus erakoolide asutamist keelata oma koolivõrgu huvides. Erakool on justnimelt ERAkool.
Kui keegi kavatseks erakoolid keelata või nende tegutsemise praktikas võimatuks muuta, oleks see põhiseadusevastane. Ka eraalgatusel põhinevad, sageli haridusuuendust eest vedavad või erivajadustega lastele sobivat arengukeskkonda pakkuvad erakoolid on Põhiseaduse kaitse all.
Linnadele, valdadele ja riigile jääb õigus otsustada, kas ollakse valmis käsitlema erakoole oma koolivõrgu osana, st arvestavad munitsipaalkooli või puuetega lastele riigikooli kohti luues, et osa lapsi õpib erakoolis ja on huvitatud sellest, et kool kestaks ning õppemaks ei sunniks lapsi sealt lahkuma. Sel juhul tõenäoliselt makstakse tegevustoetust nagu enne 2011 aasta septembrit. Mõistagi võib kohalik kogukond omavalitsuse rahast toetada erakoole ka muil eesmärkidel.
Lõpetuseks veel üks teema
Kaaluda võiks lasteaias ja põhikoolis seni toimiva segregeeritud süsteemi kaotamist ning ühtsele riigikeelsele avalikule haridussüsteemile üleminekut, kus mitte-eestlastele on tagatud nende emakeele ja kultuuri õpe. Nii on see ka teistes riikides, süsteemset keelepõhist eristamist peetakse pigem probleemiks, mis asetab mitte-riigikeelses koolis õppivad lapsed kehvemasse olukorda.
Austatud haridusjuhid, loodan, et nõustute minuga: Eesti tuleviku huvides on põhiseaduspärane, kõikidele parimat stardipositsiooni kindlustav haridusvõrk. Haridusmaastik ei peaks olema metsikuvõitu lahinguväli, kus huvide kaitsel vahendeid ei valita ja koolivõrku ning rahastamist puudutavad otsused sünnivad PR firmade kaasabil. Haridusvõrku tuleks vaadelda tervikuna. Keegi peaks innukalt võitlema ka õpilaste ja koolide enamuse põhiseaduslike huvide eest.
Aitäh!