ajakiri Mihus, 1. juuni 2017
Eesti Vabariigi õiguskantsler Ülle Madise usub, et täiskasvanute roll laste ja noorte elus on neid ennekõike inspireerida, kuna vabaduse tuum ongi see, et noor inimene saab ise otsustada, mida ta talle antud faktide ja teadmistega peale hakkab. Nagu ka, millal ta ühiskonnaelus osaleb ja millise maailmavaate omaks võtab.
Alustuseks küsin, milline kodanik on eestlane ja kas nooremad eestlased kuidagi eristuvad siin?
Ülle Madise: Usun, et nii nagu ei ole kõik täiskasvanud omavahel ühtemoodi, nii ei ole ju ka noored. Ka meie eristame erinevas vanuses alaealisi, sellepärast meil ongi laste- ja noorte õiguste osakond.
Kui vaadata, kas inimesed on kodanikuna põhiseaduse mõttes aktiivsed - ehk kas nad lähevad valima ja kas nad tulevad tänavale meelt avaldama, kas nad on valmis oma nime alla kirjutama mingisugusele pöördumisele - , on pilt jällegi erinev.
Valimisaktiivsusega on nõnda, et kohalikel valimistel kipub see jääma alla 60 protsendi, vahel isegi Riigikogu valimistel on ta jäänud alla 60 protsendi. On inimesi, kes väga hea meelega, väga sõnakalt näiteks Facebookis, ajalehtede veergudel, meedias sõna võtavad. Siis on teisi, kes parema meelega ei kirjutaks kuskile alla või kui teevad seda, siis anonüümselt.
Loomulikult midagi, millest räägitakse kõigis riikides - ja ma usun, et on ka Eestis põhjust rääkida - oleks väga hea, kui kõik inimesed, noortest alates hoiaksid end ühiskonna- ja maailmaasjadega kursis, arutaksid neid teistega, oleksid avarapilgulised, püüaksid mõista ka teiste vaatenurki ja taluksid kriitikat.
Vladimir Svet: Kui just rääkida noortest eestlastest kodanikena, siis mul on tunne, et nad on natuke targemad, kui esmapilgul tundub ja neid ei ole nii kergesti võimalik kuskile soovitud suunas juhtida.
Nii nagu ka teisi noori maailmas: kui me vaatame seda, mis toimub USA - kus noored ei valinud seda Ameerikat, mis praegu on -, Suurbritannias - kus noored ei valinud seda Suurbritanniat, mis nüüd tuleb -, ja ka Venemaal - kus me just nägime, kuidas noored lihtsalt ütlesid, et neil on kõrini.
Millisena näete laste ja noorte võimalusi Eesti ühiskonnas osaleda?
Ülle Madise: Siin on küll probleemid ühtemoodi nende probleemidega, mis on täiskasvanutel. Kuigi formaalselt on võimalused oma arvamust avaldada olemas, on iseasi see, kas tegelikult seda arvamust oodatakse, kas sellesse suhtutakse sisuliselt ja aupaklikult ning kas ollakse pärast lõplikku otsust valmis seda selgitama.
Kui me võtame kohalike valimiste konteksti, siis üks kõige olulisem asi, mida kohalik kogukond, kes elab ühel territooriumil koos, peakski otsustama ja arutama, on avalik ruum - kuidas teha niimoodi, et seal oleks tervislik ja lahe. Need otsused on volikogude käes ja seal võiks olla aktiivsust küll rohkem.
Vladimir Svet: Kogu selle kaasamise ja osalemise propageerimisega on selline probleem, et kui näiteks noortelt küsitakse kohalikul tasandil, et mis te ühest või teisest asjast arvate - või ka riigi tasandil -, siis eeldatakse arvamust mis küsimustes? Noorsootöö, kultuur, haridus ja sport!
Me tegelikult unustame ära, et nad sõidavad samasugustes bussides, samasuguste trammidega, kõnnivad samasugustel teedel, samasuguse tänavavalgustuse all ja neile samamoodi meeldivad või ei meeldi need imelikud klaasboksid, mis büroohoonete näol linna juurde kerkivad.
Kui me räägime kaasamisest, siis see tähendab seda, et meie ametnikud ja poliitikud peavad läbi mõtlema selle, mida nad täpselt noortele ja ka teistele huvigruppidele annavad - mitte mingeid valmis dokumente, mida ongi raske kommenteerida.
Tuleb välja valida need kohad, kus ongi võimalik kaasa rääkida ka inimesel, kellel puudub vastav haridusalane ettevalmistus.
Ülle Madise: Kui me vaatame Riigikogu valimisi, siis keegi ei keela ka noortel, kellel omal veel hääleõigust ei ole, astuda kanditaatidele ligi ja esitadagi neile oma arusaam.
Kui võtta kas või seesama eapiiride erisus Eestis, selle kohta saab väga huvitavaid küsimusi püstitada. Kui sa võtad selle, mis ajast alates sul tekivad mingisugused õigused või kohustused, äkki see on ajale jalgu jäänud? Äkki peaks noored ise ka seda arutama, mis ajast võib iseseisvalt autot juhtida?
Vladimir Svet: Miks õiguskantsleri juures tegutseb laste- ja noorteõiguste osakond? Põhjus on väga lihtne. Mingist east alates lapsed, kes on alaealised, ise ennast enam lasteks ei pea. Me ise ka ühiskonnana nimetame neid noorteks.
Selle erisusega ütleme aga ka, et nüüd on teil on vastutus. Samas seadused ütlevad hoopis vastupidist - kuni täisealiseks saamiseni oled sa ikka laps. Ilmselt siin on ühiskond hakanud muutuma kiiremini kui õiguskord. Vanusepiir on üsna jäik asi ja tõesti, siin on vaja dialoogi.
Vanusepiiri juurde tulen ma hiljem uuesti tagasi. Kui siin on juttu olnud laste- ja noorteõigustest ja noorsootöö seaduse järgi on noor on vanuses 7-26, siis millal peaks laste ja noorte kaasamine pihta hakkama? Kas see peaks juba lasteaias toimuma?
Ülle Madise: See on, jah, laste- ja noorteõiguste kaitse üks põhiprintsiip - et lapsi tuleb vastavalt nende küpsusele ja eakohasusele kõiki neisse puudutavatesse otsustesse selles mõttes kaasata. See algab niipea, kui laps on kontaktivõimeline.
Nüüd, kui inimene läheb juba kooli, siis tegelikult see seitsme aasta piir on valitud ju ka teadlikult. Siis hakkavadki tal tekkima esimesed iseseisvad vastutuskohad ja täielik õigus mingites asjades oma arvamust avaldada, vabadus otsustada ja selle eest ka vastutada. Selge on aga see, et on suur vahe seitsmeaastasel ja viieteistaastasel.
Miks ma ka seda eapiiri küsimust väga rõhutan - ja arvan, et ka noored ise peaks seda esile tõstma -, kui me vaatame tänast gümnaasiumikorraldust, siis mingis mõttes on see toonud valiku- ja konkurentsiea varasemast palju madalamale.
Võib-olla peaks Eesti õiguskord seda siiski mingil määral arvestama? Võib-olla tal peab olema õigus mingisuguse ajaga tööle? Siin tuleb minu meelest mingid muudatused läbi viia.
Vladimir Svet: Mina arvan ka, et kaasamine ei alga sealt, kus meil tekivad mingid arengudokumendid ja mingid ametlikud institutsioonid, mis kedagi kaasavad mingite küsimuste otsustamisel.
Siin on veel üks väga oluline asi, millest me reeglina ei räägi selle suure ja ametliku kaasamise juures - lapsel peab olema eksimisruum. Talle peab jääma tunne, et mingi hetkeni ta võib teha valesid otsuseid - ja just sellepärast ta ongi laps, et see vale otsus ei too drastilist tagajärge.
Siin ei ole asi selles, nagu Eestis ei oleks õigeid seadusi või norme - kõik see on olemas -, küsimus on meelsuses. See aga peaks algama tõesti nooremast east ja selliste palju lihtsamate asjade peal.
Siin on olnud juttu koolikeskkonnast ja kohaliku omavalitsuse tasandist, kui palju te kursis olete sellega, mis toimub noorsootöö valdkonnas ja millist rolli te näete noorsootööl osaluse, kaasamise arendamisel või selle võimaldamisel?
Ülle Madise: Noorsootöö ei peaks olema see, kus noort käsitletakse kui objekti, vaid pigem tuleks mõelda, et see on nende võimestamine. Võimaluste selgitamine, küsimustele vastamine ja olukorras, kus 15-16-aastane nende teemade vastu huvi ei tunne, noorele sobivate otsuste vastu võtmine.
Noored ja üldse inimesed on huvitatud mõne kogu valimisest, kuhugi kuulumisest siis, kui sellel on mingi tulemus. Ka valimisaktiivsus peegeldab seda väga hästi - seal, kus teatakse, et sellest sõltub midagi, et see valitav kogu hakkab tegema otsuseid, mis sind igapäevaselt mõjutavad, on valimisaktiivsus kõrgem.
Nüüd noorsootöös see osa, mis puudutab probleemide küüsi sattunud noori, sellega oleme me paljudel põhjustel kõige rohkem kursis. Ilmselt siin tõesti noorsootöötaja või sotsiaaltöötaja see, kes peaks leidma mingisuguse väärika ja noort toetava lahenduse, mis aitab eluga toime tulla.
Vladimir Svet: Sõnaga noorsootöö on juba üks probleem. Kui sa ütled noorsootöötaja, siis keskmine inimene mõtleb kohe kultuurikorraldajat, kes teeb üritusi noorte jaoks. Häda on selles, et ka väga paljud noorsootöötajad mõtlevad niimoodi ja ka väga paljud need, kes lähevad noorsootööd õppima.
Noorsootöö ei ole ürituste korraldamine. Üritus või mingi konkreetne tegevus on lihtsalt vahend, millega noorsootöötaja loob usaldussuhte noorega. Kui meil oleks olukord, kus igal noorel on sõbrad, lapsevanemad, kes on tema jaoks olemas, ja turvaline keskkond kodus, siis nii kahju, kui seda ei ole ka tunnistada, siis meil ei oleks noorsootööd vaja.
Probleem on aga selles, et paljudel noortel ei ole seda usaldussuhet ja noorsootöötaja on just see, kes saab talle seda pakkuda veel sellel hetkel, kui noor ei ole sattunud sotsiaalkindlustussüsteemi huviorbiiti.
Ma arvan, et me peame palju rohkem jõudma sinna, et meie noorsootöötajad läheksid noortekeskustest väljapoole, otsiks selliseid noori ja oleks nö juhtumi korraldajad. Mobiilne noorsootöötaja ongi seda - ta saab aru, milles probleem seisneb ja proovib seda lahendada.
Siin enne mainisite ka seda, et on täiesti okei, kui 15- või 16-aastane noorel ei ole huvi ühiskonnaelus kaasa rääkida. Kui palju noorsootöötajad või õpetajad peaksid nägema vaeva, et noortel oleks kaasa rääkimise võimalus, kui nad ise sellest huvitatud ei ole?
Ülle Madise: Mulle tundub, et õpetaja ülesanne on ennekõike maailm noore jaoks huvitavaks teha - et tal oleks fakte, mõisteaparatuuri ja sellist silmaringi, millega ja mille sees üleüldse mõtleda. Nüüd see, millest ta mõtleb oma vabal ajal või kuhu ta rohkem energiat paneb, see on lõpuks tema enda otsustada. See ongi see vabaduse tuum.
Fakt on see, et noor ei saa ühiskonnaelu asjades kaasa rääkida, kui koolis ega kodus ei ole talle antud selle maailma tunnetamiseks ja mõistmiseks aluseid. Parimal juhul saabki seesama noorsootöötaja, õpetaja, lapsevanem ja sõber anda noorele inspiratsiooni.
Küll aga tuleb silmas pidada, et mitte kedagi ei saa - ja ei tohi ka - sundida millestki mõtlema või millegi vastu huvi tundma.
Te alguses rääkisite sellest, et Eesti ühiskonnas tervikuna on kaasamisprotsessidega see probleem, et kaasatavad hiljem tunnevad, et tegelikult ei ole nende arvamusega arvestatud, et tegemist on olnud nn võltskaasamisega. Kuidas seda olukorda lahendada?
Ülle Madise: See on üks asi, mida ma olen kümme aastat ja rohkem rääkinud. Meil on umbes 400 seadust. Selle sees õigusnorme - ehk käskusid, keeldusid, kohustusi ja õigusi -, on oma sada korda rohkem.
Meil tehakse kohutavalt palju seadusi - ehk siis kirjutatakse ümber kehtivaid norme - ja nüüd tuleb siis kõikidel hakata neid uuesti selgeks õppima. Rõhuvat enamust neist ei ole vaja. See on asi, mida minu arvates saab parandada, see üleliigne töö tuleb tegemata jätta.
Kui hakatakse uut seadust tegema, siis tuleks kõigepealt selgeks teha, mis on see ühiskonnaelu pärisprobleem, mida tahetakse lahendada. Edasi tuleks küsida, mis on selle probleemi põhjused ja millised on mõistlikud lahendamisvariandid.
Kõik need kolm küsimust on ka need, mida tulebki küsida protsessis, mida nimetatakse kaasamiseks, ja siis tuleks siiralt huvi tunda selle vastu, mida [kaasatavad] inimesed ütlevad.
Siin te ise ka tõite välja selle, et kuna valimisiga on langetatud 16. eluaastale, siis tuleks vaadata ka kõik teised seadustes olevad vanusepiirangud üle. Üks asi, mis on välja toodud, on see, et kui ma saan valida 16-aastaselt, siis miks ma ei saa ka kandideerida 16-aastaselt. Kuidas teie suhtute sellesse, et ka kandideerimisõigus alaneks kahe aasta võrra?
Ülle Madise: Sellisel juhul tulebki vaadata kõik need vanusepiirangud paketina läbi, ka täieliku teovõime saabumine. Ma arvan, et see ei ole väga keeruline. Need kohad, kus need vanusepiirid on seatud, on teada. Kunagised põhjendused on ka teada. Need inimesed, kellel võib olla selle kohta sisuline arvamus, on ka teada.
Kui seda tunnetatakse probleemina - ja näiteks noored ise tunnetavad seda probleemina -, siis nii tulebki teha. Piiritleda see küsimus, öelda oma argumendid - miks tegelikult võiks kogu selle eapiiri tuua 16 aasta peale -, ja võib-olla hakataksegi sinna suunda liikuma.
Vladimir Svet: Siin peab arvestama ka ühiskondliku tunnetusega. Me veel ei tea, mida tegelikult inimesed arvavad valimisea langetamise kohta. Mul on jällegi tunne, et enamus inimesi ei arva mitte midagi, ühiskonnas ei ole toimunud põhjalikku diskussiooni sellel teemal.
Ilmselt valimisea langetamine saabki olla siin esimeseks kellaks, mis kutsubki inimesi mõtlema, et kui me lasime neil seda teha - ja maailm ei ole lõppenud! -, miks me ei või neid teisi piire kuidagi ümber mõelda.
Küll aga tuleks sellele läheneda just selle kaudu, mis tegelik elu meile ütleb - kuidas on konkreetselt nende laste jaoks siin ja praegu kõige parem.