Õiguskantsleri laste õiguste osakonna juhataja Andres Aru intervjuu Eesti Päevalehes, 12. oktoober 2015. Intervjueerija Krister Paris.
Õiguskantsleri laste õiguste osakonna juhataja Andres Aru nendib, et imeravimitesse uskujad meditsiinisüsteemi ei jõuagi.
Kui paneme praeguse MMSi skandaali mingile värviskaalale võrreldes kõige muuga, mis Eestis lapsi ohustab, siis mis tonaalsuses see oleks?
Alati, kui lapsevanemad ise oma lapsi kahjustavad, on see väga traagiline. On selliseid juhtumeid, kus vanemad on alkohoolikud või sõltlased, kus probleemid on nii tõsised, et nad pidevalt kahjustavad last. Seal tuleb teinekord lastekaitsel viimase võimalusena laps perest eraldada. Siin on lootust vanemaid ikkagi mõjutada.
Eriti karmiks muudavad MMSi juhtumi aga need, kes kasutavad ära inimeste rasket olukorda, et selle pealt teenida. Raskes olukorras võid haarata kinni ükskõik millisest võimalusest. Tänase seisuga ei ole teadaolevalt Eestis lastel fikseeritud MMSiga seotud tervisekahjustust.
Selliste juhtumite puhul on väga kerge küsida, kus on riik ja riigi silmad. Aga pööraks laua teistpidi: mida üldse saab teha inimene, kes kahtlustab, et näiteks ta naabrid joodavad oma lapsel kloordioksiidi?
Ennekõike peaksidki inimesed ise näitama üles julgust ja tahet. Kui nad näevad, et midagi sellist toimub, tuleks lastekaitsele või politseile kohe teada anda. Tegelikult paneb seadus meile igaühele sellise kohustuse.
Oleks teatamisest üldse kasu? Vägisi jääb mulje, et ega ametkonnad pole näiteks kloordioksiidi puhul just väga võimekad sellega tegelema…
Mitmed ametid on siiski reageerinud. Terviseamet saatis välja avaliku teate, kus ta selgitas, et tegemist ei ole ravimiga, vaid ohtliku ainega. Tänaseks peaks kõigil olema selge, et MMS pole midagi, mis haigusi ravib, vaid ohtlik aine. Politsei on algatanud väärteomenetlusi inimeste suhtes, kes on ärilisel eesmärgil MMSi levitamist organiseerinud.
Kuidas peaks reageerima lapsevanem, kes on võib-olla enda meelest andnud lapsele midagi kasulikku, aga nüüd kardab pöörduda arsti poole, sest tal on hirm paragrahvi ees?
Ikkagi tuleks seada esikohale lapse tervis ja huvid. Kindlasti tuleks pöörduda näiteks oma perearsti poole ja lasta lapse tervist kontrollida, et olla kindel, et pole tekitatud kahjulikke tagajärgi.
Ometi võib ju seaduse jõud teda sel puhul ähvardada?
Veel kord, iga vanem peab seadma lapse tervise esikohale! Kindlasti ei saa anda garantiid, et kui arsti juurde minna, siis midagi ei juhtu. Mitte üksnes MMSi puhul, vaid üldse, kui arstil tekib kahtlus, et tegemist on lapse väärkohtlemisega, peab ta sellest lastekaitsele või politseile teada andma. Inimene võib arvata, et on andnud lapsele ohtliku ainet koguses, mis ei ole põhjustanud suurt tervisekahjustust, aga mis on suur, mis väike kahju? Ühest vastust siin pole. Küll aga ei tohi unustada, et kui last arsti juurde ei vii, võib olukord olla palju hullem.
Mille alusel aga hulgimüüjad ette võtta? Nad on müünud ainet, mis kõige rohkem liigitub ehk pleegitaja alla. Narkootikum ega midagi taolist see ju pole…
Küsimus on ettekujutuses, mida ostjatele luuakse. Kui ohtliku ainet müüakse ikkagi ravimi pähe, siis on tõsine põhjus tegevust uurida ja politsei praegu sellega tegelebki.
Ikkagi jääb mulje, et kõik küll probleemi näevad, ent nende paari nädala jooksul pole midagi peale pooleliolevate menetluste tehtud. Kus on kitsaskohad seadustes või kas neid üldse on, et tulevikus juba tõhusamalt niisuguseid juhtumeid ennetada?
Mulle tundub, et tegelikult on kahe nädalaga toimunud suur muutus teadlikkuse tõusus. Praeguseks peaks iga mõistlik inimene juba teadma, et MMS oma lapsele anda ei tohi – ja see on väga suur edasiminek. Aga seadused… ravimiseadus ja karistusseadustik on olemas, inimeste mürgitamine ja tervisekahjustuste põhjustamine on karistatav.
Kui palju pärsivad teie nägemuses süsteemi toimimist ebakõlad eri asutuste vahel?
Kui politseil või ajakirjandusel on infot konkreetselt abi ja kaitset vajavast lapsest, siis see info tuleb lastekaitsetöötajale esimesel võimalusel edastada. Nemad saavad teha oma tööd üksnes siis, kui neil on lapse kohta info. Kui seda pole, ei saa nad aidata. Eeldada, et iga konkreetne lastekaitse töötaja hakkaks ise politseist uurima – et äkki on just minu piirkonnas algatatud mingeid menetlusi, on natuke palju oodata. Lastekaitsel pole alati ressurssi interneti monitoorimiseks – ja isegi kui ta seal mingeid andmeid leiab, siis pole tal õigusi kõikidesse andmebaasidesse minna, et infot kontrollida ja isikustada. Lastekaitsetöötajad saavad reageerida ainult juhul, kui nendeni jõuab info konkreetse abi ja kaitset vajava lapse kohta. Alles siis saab lastekaitse olukorda kontrollida, vajadusel probleemse perega vestelda ning jagada selgitusi. Aga lastekaitse ei ole repressiivorgan.
Kas see on koht, kus seadusi muutes saaks midagi teha?
Ma ei arva, et lastekaitsetöötajale peaks andma väga lihtsustatult õiguseid erinevates riiklikes andmebaasides käia. Oluline on ikkagi põhjendatud kahtlus, et konkreetse lapse elu ja tervis on ohus.
Ometi jõudis MMSi skandaal meediasse sisuliselt tänu ühele aktivistile ning paarile ajakirjanikule. Miks olid samas vastavate ametkondade silmad siiani kinni?
Küsimus on pigem selles, et kui lihtne on ühiskonnal taolistele liikumistele jälile jõuda. Seada ootused ainult politseile, lastekaitsele ja erinevatele ametitele ei oleks mõistlik. Antud juhtumi avalikustamisel peab tänama ajakirjandust ja lootma, et kõige hullem on ära hoitud. Politseile ja lastekaitsele tuleb MMS juhtumi puhul anda aega, et tänaseks teada olev info korrektselt läbi töötada.
Kui teadlikud on aga näiteks arstid, et taolisi sümptomeid üldse märgata?
Kõigepealt – need, kes liiguvad perearstisüsteemis ja seda süsteemi usaldavad, neil üldiselt taolisi probleeme ju pole. Need, kes on aga nö alternatiivliikumiste usku, perearstisüsteemi pigem ei jõuagi. Aga üldiselt on meie arstid väga teadlikud, et abi ja kaitset vajavast lapsest tuleb lastekaitsele või politseile esimesel võimalusel teada anda.
Kas ei või antud juhul aga vanemad väita, et valivad ise, millist nö ravi oma lapsele pakuvad?
Juba aastaid kehtiv võlaõigusseaduse säte ütleb selgelt, et arstil on õigus eirata lapse huvides vanemate ravivalikuid, mis lapse elu ohtu seavad – näiteks vereülekandest keeldumine.
Link: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/andres-aru-lastekaitse-ei-represseeri?id=72671821